Nostalgiline lugu kalamehest, kalast ja kalaroast (4)

Nostalgiline lugu kalamehest, kalast ja kalaroast

 

Igal inimesel on õigus oma nägemusele ja arvamusele. Oma maa, kodukoha, valla või küla arengu kohta.

Vambola Paavo püstitas oma artiklis ükskord varem küsimuse, miks pole Kuressaares tänaseni kalarestorani, kus saaks head kalasuppi, lesta või haugi koorekastmes, silgupraest rääkimata. Kirjutajal on õigus oma arvamust avaldada, aga ta pole kursis rannakalanduses toimuvaga. Oleme küll merest ümbritsetud, mis peaks looma kõik eeldused selleks, et söögikohtades oleks kalaroogasid.

Meri on kalavaene

Ilmselt unustas kirjutaja ühe lihtsa, kuid otsustava teguri – ümbritsev meri on meil äärmiselt kalavaene. See omakorda loob olukorra, kus kadumas on kutselise rannakaluri amet, mis kunagi oli hästi tasustatud.

Tänapäeva ettevõtja, olgu ta siis kalatöötlemisega tegeleja või söögikoha pidaja, rajab oma äri ikka stabiilselt saadavale värskele kalale. Ka Kuressaare turul olev kalalett ei ole enam selline kui kunagi varem. Tänapäeval korjab kokkuostja kala üle maakonna kokku ja niipalju, kui parasjagu saada on. See kajastub loomulikult ka kala hinnas.

Ei ole ühtegi rannakalurit, kes suudaks vähemalt läbi hooaja stabiilselt kala püüda ja seda ka ise turustada. Isegi kui kalakogused seda võimaldaksid, jääb kõik pidama kehtestatud kalakäitlemise eeskirjade taha. Nende täitmist kontrollib loomulikult veterinaarteenistus.

Vähestel kaluritel on vastav transpordivahend, millega värsket kala üldse transportida tohib. Seega on Saaremaal olemas vaid paar söögikohta, kus saab värsket kalarooga tellida, ja neiltki nõuab see suuri pingutusi, et end värske kalaga varustada.

Rannakaluri amet kaob

Ajakirjanduses ilmuvates kirjutistes on juba ammu vihjatud kalapüügile kui hääbuvale ametile. Mere ääres, kus ollakse sama meelt, on viimane aeg fikseerida see, kuidas kala püüti, millised olid püügivahendid ja mis seisus ollakse täna. Jäädvustatuna on see ju ajalugu selle piirkonna rannarahva elust ja hääbumisest.

Kirjamees August Mälk on oma raamatus “Õitsev meri” tabavalt ja elutruult kirjutanud randlaste elust, kalapüügist, muredest ja rõõmudest. Need mõjuvad tuttavlikuna tänapäevalgi. Juba ongi hakatud koguma eksponaate oma piirkonna kalandustegevusest, et panna alus oma küla- või sadamamuuseumile.

Mõtiskledes tänasest riiklikust kalanduspoliitikast on aru saada, et räägitaksegi poliitikast, mitte kalandusest. Sellest aga kala paraku midagi ei mõika ning rannameri jääb üha kalavaesemaks, pakkumata enam tasuvat tööd randlasele, kelle põhiline teenistus tuligi kalapüügist.

Vaikselt ja märkamatult on jutud kutselisest kalurist asendunud tegelikult lugudega harrastuskalurist. Nemad püüavad kala oma tarbeks, rikastamaks oma toidulauda ning saamaks ka väikest lisateenistust kala eest, mis neil on lubatud püüda kutselise kalapüügi vahenditega (vähemalt 10 nakkevõrku, mõrrad jne), ning nad on läbinud rannakaluri kutsekoolituse.

See annab õiguse töötada ja püüda kala kutselise kalurina. Põhiline eesmärk koolituse läbinutel ongi see, et oleks võimalik merele minna kui õige mees ja püüda rohkem kui ühe püügivahendiga.

Arendustegevust ei tohi jätta

Kutselisi rannakalureid tegelikult juba enam ei olegi ja igasugu koolitused on rohkem harrastuskalurile. Loomulikult ei tähenda see seda, et ei peaks rääkima arengukavadest, raha taotlemistest püügivahendite soetamiseks, merelkäimisest või väikesadamate korrashoiust.

Selgitada tuleb seda, mida piirkonniti üldse teha tahetakse, mida ehitada, korrastada ning milleks taotlusi üldse koostada. Rohkem tuleks arendada kalurite, külaelanike ja omavalitsuste ühistegevust. Rakendada tuleb inimeste initsiatiivi ja tahet. Eeskuju võiks võtta kas või paljukirutud kormoranidest, kes harrastavad parvedes ühiskalastust. Kalamehed teavad, et seal kus on kormoranid, on ka kalaparv.

Traditsioonid kaovad

1993. aastal sündis Muhus Rootsis elanud kalandustegelase Rudolf Schmuuli eestvedamisel kalurite ühing, aga tõsiseltvõetavat ühistegevust pole tänaseni. Nüüd on rannakalurite põlvkond kadumas, ametimehed aga küsivad, miks nähakse asja nii pessimistlikult. Aga seda näitavad ju faktid.

Tegevusalana on kalapüük kui harrastuslik ja traditsiooniline tervitatav. Paljud täidavad oma päevi sellega aktiivselt, ilma et peaks käivitama mingeid riiklikke kampaaniaid.

Paraku muutuvad aastate möödumisega ka loodus, meri ja inimesed oma vaadetega ning traditsioonid, soovime seda või ei. Kurb, et hääbub amet nimega rannakalur, jääb vaid harrastuskalur kaasaegses vormis. Traditsioonid kaovad.

Kalur investeerib vaid oma varustusse, ajab paadi merre talle sobivast kohast, vajamata selleks mingit sadamat. Mis püügivete rentimisest saab siis juttu olla, kui oma rannamerel peremeest ei ole.

Mobiilne kalamees ei parenda rannamere kalastikku nende taastootmise mõttes, sest puudub piiritletud tegevus nagu talunikul, kes tunneb kogu oma haritavat maad ja hoiab traditsioone. Nüüd leitakse, et on vaja moodustada kalanduspiirkonnad. Neid piirkondi saab aga moodustada vaid harrastuskaluritega, kellel küll läbitud kutselise kaluri koolitus. Ilmselt elab mõni asjamees veel illusioonides ega taju ametnikuna oma kabinetist tegelikkust.

Peab ka tunnistama, et kalapüüdjad olid ja on ka ise passiivsed, rohkem omaette nokitsejad, lootes kuidagi hakkama saada. Midagi ju vägisi teha ei saa. Paraku muutume aegade muutudes ka me ise.

Miks eluaegne mere ääres elav kutseline rannakalur enam kalamehe ametit ei pea? Teadmised-oskused, mida ta on esiisadelt saanud põlvest põlve, on ju olemas. Miks ta töötab kalatööstuses? Aga sellepärast, et merel ei teeni ta enam sellisel määral, et omadega välja tuleks.

Hillar Lipp
kalamees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)