Tallinlastest said Kõinastus talupidajad (4)

Tallinlastest said Kõinastus talupidajad

SIIN ME OLEME: Sellenimelist filmi tehti küll üle mere Koguvas, aga Kõinastugi on filmisaar. 40 aastat tagasi salvestati siin kultusfilmiks saanud “Mehed ei nuta”. Ereltid (vasakult) Richard, Jaan, Priscilla ja Roberta tunnevad filmisaarel elamisest-olemisest suurt heameelt.

Muhu Koguva külast on Väinameres Väikese väina ja Lõpemere vahel asuvale 262 hektari suurusele Kõinastu laiule 3,5 kilomeetrit veeteed, mille suure autogagi läbida saab.

Iga koolipäeva hommikul võtab alaliselt laiul elav taluperemees Jaan Erelt Edwardi ja Richardi oma veoki kabiini ning stardib koduõuelt Muhumaa poole, viimaks pojad õigeks ajaks Liiva koolimajja.

Pärast koolitunde sõidutab isa III klassi poisi Richardi ja V klassi õppuri Edwardi koju tagasi. Nii juba kolmandat aastat. Vanem poeg Edward on kaks aastat ka Tallinnas tarkust taga nõudnud, Richard alustas kooliteed Kõinastult.

Pesamuna Priscilla saab enne kooli ema Robertaga veel mitu head aastat kodust vaikelu nautida.

Tallinnas eduka juristina töötanud Jaan ja filmifirmas projektijuhi ametis olnud endine tipp-purjetaja Roberta otsustasid ühel heal päeval pealinna eluga hüvasti jätta ning alaliselt eksootilisele Kõinastule kolida. Mõeldud-tehtud.

Kümmekond aastat tagasi Kõinastuga tutvust teinud abielupaar ei kahetse raasugi, et väikesaarele nüüdisaegse talukompleksi rajasid.

Rookatusega elumaja sarnaneb väliselt hoonega, mis oleks nagu sadakond aastat tagasi ehitatud. Nüüdseks on pere seal elanud üle kolme aasta. Omanäoline sisearhitektuur väärib imestust ja kiitust.

“Ma ootasin teid varem. Lõuna on juba ammu valmis,” kuulutab perenaine Roberta, kui ajakirjanik koos peremehega kohale jõudnud.

Meretagune asi. Ega’s Jaani GAZ 3308 pole Kopli tramm, mis enam-vähem täpselt peatustesse jõuab. Peremehel oli teel ja leel, kus käisime veiseid, hobuseid ja rändlinde kaemas, palju oma nüüdsest kodusaarest pajatada.

“Pärast jõuame siin veel ringi vaadata, nüüd aga lauda, vaatame, mis perenaine meile teinud,” teab peremees täpselt, missugused hõrgutised kaussides ja vaagnatel ootamas.

Talutare suure toa poolitab või õigemini jagab neljaks ruumi keskossa ehitatud massiivne ahi-kamin. See on juba omaette vaatamisväärsus.

Ja kõik muu samuti. Enne suure söögilaua taha istumist võtab peremees riiulitelt mõned isesorti maalid ja näitab neid külalisele uhkusega.
“Roberta tehtud,” kommenteerib Jaan napisõnaliselt.

Mis need on? Rannakividele on ilmunud inim- ja loomakujutised, üks huvitavam kui teine. Kividele maalimise oskuse avastas tallinlanna endas just Kõinastul. Nüüdseks on rannakividest Roberta käe all valminud enam kui sada taiest.

“Kas oled ka näituse peale mõelnud?” “Jah. Paljud sõbrad on samuti soovitanud mul seda teha, aga ma olen väga palju asju ära kinkinud. Las nad olla siin, kodus,” arutleb pesamuna süles hoidev perenaine.

Kui toale tiir peale tehtud, istume lauda. Perenaise kokakunst on samuti kiitust väärt.

Autoga Muhust meritsi Kõinastule – elamus missugune!

Esmakordselt saarele sõitev inimene saab meeldiva elamuse autoga läbitavast 3,5 kilomeetri pikkusest mereteest, kus avaral veteväljal virvendab silmapiiril valge rivina trobikond luikesid.

Lähemal paistab rohetav lee tuules lokkava rannarohu, kadakate ning madalate lehtpuude ja põõsastega. Nende keskel õõtsuvad tasakesi siia-sinna rusked ja üldse igasugu karva neljajalgsed – veised ja hobused.

Kui aga Richard ja Edward varajasel sügishommikul unerähmaste silmaega isa kõrvale kabiini istuvad, ja nii juba mitusada korda, et läbi sügistormise vahuselt lainetava mere koolitee ette võtta, siis nende jaoks pole see enam romantika, vaid pigem tüütu igapäevarutiin. Niisugune see väikesaare elu kord on.

Kas väikesaarele Rööpli-Jaani talu rajanud Jaan ja Roberta tulid Kõinastule rahu ja vaikust nautima? Küllap ka seda. Aga aktiivsete ja positiivse ellusuhtumisega inimestena on nende jaoks tähtis tegutseda ja tööd teha ka “maailma veerekese” peal. Poolesajapealine lihaveiste kari, lisaks kümmekond Eesti tõugu hobust vajavad hoolt ja armastust.

Tänavu Saaremaa aasta põllumehe nominendiks esitatud diplomeeritud jurist Jaan Erelt räägib, et juriidiline haridus ja juristina töötamise kogemus kulub karjakasvatustalu peremehele marjaks ära, kuna põllumajandustootmist reguleerivate normdokumentide maht aina kasvab.

“Tänapäeva talunik ongi nagu põllumajandusõigusele spetsialiseerunud jurist.”

Just talupidamine ja veiste ning hobuste kasvatamine on Erelti viieliikmelise pere tugevalt Kõinastu külge kinnitanud. Peremehe arvates teevad nad perega seda tööd mitte üksnes sissetuleku pärast, vaid rohkem missioonitundest.

Rööpli-Jaani talu neljajalgsed hoiavad korras imepärase laiu poollooduslikud rohumaad. Karja pidamist kaugel meresaarel, kus kulutused tootmistegevusele palju suuremad kui mujal, nimetab talumees pooleldi ka sotsiaalselt vastutustundlikuks tegevuseks. Keskkonnatoetused aitavad mõnevõrra kulutusi kärpida.

Riikliku looduskaitsekeskuse projekt võimaldas Kõinastule loomi ja söödavarumistehnikat tuua. Kõike seda pisikese linnukese, niidurüdi pärast, kelle pesitsuskohti on Eestis üha vähemaks jäänud.

Niidurüdi pesitseb mõnekümne meetri kaugusel kaldast. Koorunud poegadega vetteminekuks vajab emaslind madala rohuga ala. Veised ja hobused oskavad rannaääre nii puhtaks süüa, et see niidurüdilegi kasuks tuleb.

Suvel õnnestus Rööpli-Jaani talu perenaisel Robertal emaslindu koos poegadega rännuretkel pesast merre pildistada.

“See tegi meile suurt rõõmu. Nägime, et meie tööst on kasu. Arvan, et aastate pärast näevad ornitoloogid Kõinastus palju rohkem niidurüdisid,” räägib Jaan Erelt.

Kõinastu leede avaratel karjamaadel tunnevad loomad end stressivabalt. Rööpli-Jaani talu suksud ja herefordid söödapuudust ei kurda.
Üle Veistemaa lee lendavad linnuparved.

“Siin nad teevad sageli vahepeatuse. Mereäärne karjamaa on neilegi söögilauaks. Kui see oleks võsas, siis peaksid rändlinnud kusagil põllul oma kõhtu täitma,” selgitab karjakasvataja.

Sügisese põdrajahi ajal pagevad suured ja ilusad sarvekandjad küttide eest Kõinastule just nagu teades, et seal neid ei kimbutata.

Kord ajanud Jaan Erelt lehmakarja ühelt leelt teisele. Lugenud siis peremees uuel söödamaal loomad üle ja teinud järelduse, et neli noorlooma tuleb tal veel üles otsida ja teiste sekka ajada.

Talumehe imestusel polnud aga piire, kui nägi nelja looma asemel viite. “Läksin nelja mullikat ajama.

Neid oli aga viis. Üks kappas äkki hirmsa jooksuga minema. See oli hoopis põder. Kaugelt ei saanud arugi,” räägib Jaan lihaveiste ja põtrade kooselust.
Teinekord näinud talunik jänest kahe hobuse vahel heinapallist endalegi toidupoolist näksimas. Üks jänkupoiss olevat aga end heinaküüni sisse seadnud koguni nädalaks ajaks.

Roberta kui üheksa ametiga Hunt Kriimsilm

Rööpli-Jaani talu perenaine Roberta võrdleb ennast Hunt Kriimsilmaga, kellel üheksa ametit.

“Saarel tuleb kõik ise teha. Olen siin juuksur, kokk, karjakasvataja ja kes kõik veel,” arutleb perenaine.

Praegu võtab pereema ajast suure osa väike Priscilla. “Lugemiseks ja maalimiseks jääb väga vähe aega, aga mõnikord saan siiski tütrekese kõrvalt end ka meelistegevustele pühendada.”

Saarel elamise-olemisega on Ereltid nii harjunud, et linnakära sisse enam ei igatse. “Kui vahel vanematel linnas külas käime, siis vaikusest tunneme seal küll puudust. Tänavalt kostvad hääled segavad seal magamaminekutki. Siin tunneme end aga suurepäraselt,” tõdeb Roberta.

Aastas üsna mitu korda sõidavad Roberta ja Jaani vanemad oma laste ja lastelaste juurde Kõinastule vaikust ja rahu nautima. Rööpli-Jaani talu uksed on avali ka pererahva sõpradele, kes käivad külas peamiselt suvel.
Aeg-ajalt pakivad Roberta ja Jaan kohvrid ja sõidavad reisile.

Terve perega koos reisimisest ei tule paraku suurt midagi välja, sest keegi peab ka loomade eest hoolitsema. Sel sügiselgi sai pere reisiplaane tehes kokkuleppele, et isa läheb noorema poisiga ja ema vanema poisiga maailma avastama.

Pisikesel Kõinastul tunnevad Ereltid iga nurka ja lahesoppi, kive ja kadakaid, iidseid tammepuid ning saarel suvitavaid inimesi, kes kunagiste kõinastulaste järeltulijad.

Omaette elamuse saab pereema lastega seenel käies. “Jaan seeni ei söö, aga meie küll. Tore on ju metsas käia. Edwardiga korjasime moosi jaoks põldmarju. Pihlaka-õunamoosi tegin ka. Pihlamarju oli hästi palju ja pihlamoosi varu on ka talveks tallele pandud,” räägib Roberta.

Merega on kunagine tipp-purjetaja ammugi sinasõber. Roberta naiskonnakaaslaseks on tuntumatest nimedest olnud Krista Kruuv. “Muhu väina regatil osalejad purjetavad meie saarest mööda. Lehvitame neile siis oma kalda pealt,” pajatab Roberta.

Teistsugused mereristsed on Roberta saanud suure autoga Kõinastust Muhusse sõites. “Mäletan, et imik ei kandnud veel kaela, ta oli mul süles ja autol oli järelkäru ka taga,” tuletab Roberta võib-olla ka natuke riskantset ülemeresõitu meelde.

Täna on talvekuu esimene päev. Talv ise pole enam mägede taga. Kui ilmataat väina vissiks külmetab, annab peremees autole puhkust ja võtab kuurist Yamaha mootorkelgu, millega mööda jääd tore ühelt saarelt teisele tuhiseda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 228 korda, sh täna 1)