Kool – võitlusväli või koostöökoda? (1)

Kool – võitlusväli või koostöökoda?

 

Mitmesugused lood koolist ja seal toimuvast on meie meedias viimasel ajal igapäevane teema. Küllap need siis ületavad uudisekünnise ja tõstavad lehtede loetavust.

Olen minagi klõpsanud järjekordsel intrigeerival pealkirjal ja sirvinud huvipärast ka juuresolevaid kommentaare.

Need on teadagi seinast seina – ühed materdavad kooli ja õpetajaid, teised kodu ja vanemaid, kolmandad on leidnud hea võimaluse iseenda kooliajast pärit mälestuste-õpetuste jagamiseks.

Koolis oleme ju mingi aja kõik käinud ja üsna lihtne on hakata end sel alal eksperdiks pidama. Lisaks saavad inimesed rahuldada oma esinemisvajadust ning ventileerida emotsioone, mis on samuti oluline.

Laupäevase Õhtulehe veebilehel avastasin aga tõeliselt rabava pealkirja: “Õpetajate tänamatu võitlus”, autor Arvo Uustalu. Võitlus??? Võitlust peetakse ju lahingus, lahingud tähendavad aga, et käimas on sõda!

Töötan 22. aastat õpetajana ega ole kunagi tahtnud sõduriks saada! Nüüd lugesin ehmatusega, et minust on mingil ajal siiski tagaselja võitleja tehtud ja sõtta kistud. Ka kõigist mu arvukatest kolleegidest, kellega koos õlg õla kõrval haridusrindel lahinguid lööme.

Huvitav, kellega me siis võitleme, kes on meie vastased? Eelnimetatud artikli sõnul on need esmajoones nn alaealised pätid, aga samuti nende vanemad, kes oma lapsi “pahade pedagoogikasõdurite” eest kaitsta püüavad!

Sõjas on võitjad ja kaotajad – kuidas siis haridusrindel toimuvas lahingus neid määrata?

Kuidas keegi oskab
reageerida

Siit võiks militaarset rada veelgi jätkates edasi arutleda, kuid ma ei tee seda, sest lugu on minu meelest juba niigi piisavalt õudne. Kool on ja loodetavasti ka jääb kohaks, kus õpilane ja õpetaja teevad koostööd, mitte ei võitle teineteise vastu.

Kus palju erinevat rahvast pikka aega koos, seal tekib paratamatult ka konflikte. Olen absoluutselt nõus, et õpilastevahelist vägivalda tuleb märgata ja esimene märkaja peab olema õpetaja, kes olukorrale ka vastavalt reageerib.

Kui vägivald on suunatud õpetaja enese vastu, on see tema professionaalsuse küsimus, millist lahendust ta kasutab – kas oma autoriteeti ja sotsiaalseid oskusi või kooliväliseid selleks seatud organeid.
Võib-olla ka vahetab ametit, kui enam muud lahendust ei leia.

Selles niinimetatud võitluses on õpetaja eelisteks kasvatusalased teadmised, suhtlemisoskused ja elukogemused, mis korrarikkujast õpilasel puuduvad.

Ning ka lihtsalt tahe mõista ja vastastikune lugupidamine, mitte vaenulikkus, vihkamine või vägivald, sest sarnane sünnitab sarnast.

Peegel pole süüdi, kui nina on viltu

Tulles tagasi kooliteemade kajastamise juurde meedias – milleks ja kellele on ikkagi kasulik tarvitada koolis toimuvat kirjeldades selliselt osapooli vastandavat militaarset keelt?

Võib-olla on eelnimetatud Õhtulehe artikli pealkiri mõeldud hoopiski peene irooniana, kuid mulle lugejana ja kauaaegse pedagoogina jääb küll mulje, et niigi raskete teemade sellises toonis kajastamine on suunatud pigem pingete õhutamisele, mitte lahenduste leidmisele kaasaaitamisele.

Mõistlikke lahendusi vajab aga hädasti nii kool kui ka kogu meie ühiskond. Nii nagu väike laps on kodu peegel, on koolis toimuv omamoodi ühiskonnaelu peegeldus ja milles on siis peegel süüdi, kui nina on viltu?

Heli Maajärv
õpetaja
tervisjatasakaal@gmail.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 72 korda, sh täna 1)