Need majad, need lossid

Need majad, need lossid

 

Kuulan Vikerraadio “Reporteritundi”. Mikrofoni ees on majandusinimesed arutamas maailma majanduse olukorda. Eesti Panga direktor Andres Lipstok pillab repliigi: IMF on oma arvukast ametnikkonnast praegustes oludes üsna suure osa koondanud.

See andis impulsi ja mõtted läksid uitama radadele, kus nad varemgi uidanud asja eest teist taga. Kui palju on meie Eesti Pangal töötajaid? Ja kui palju neist kõrgepalgalistest koondab direktorihärra Lipstok praegusel kokkuhoiu ja koondamise ajal? Aga olema peab neid väga palju. Sest nende käsutuses on terve ulatuslik Tallinna südalinna kvartal.

Oli kord iseendast küllaltki suur Eesti Pangale 1930-ndail aastail ehitatud maja. Lisandusid omaaegne Maapanga maja, kus Eesti riiki kaks korda paika pandi. Veel üks pangamaja. Üsna suur varasem sünnitusmaja ja riburada pidi teised, kuni kogu kvartal oli Eesti Panga oma. Ning nende vanade vahele/asemele ehitati veel hooneid. Küllap see tähendab seda, et töötajategi arv kogu aeg kasvas.

Mida see armee teeb, kui meil oma pangandust praktiliselt ju pole? Miks nad siis õigel ajal ja õiges kohas märku ei anna, kui asjad rahamaailmas ei lähe nii, nagu peaks? Tõsi, vahel on Eesti Panga manitsevat, hoiatavat häält kuulda olnud. Ent üsna hädiselt. Ja seda hüüdjat häält pole peaaegu kunagi kuulda võetud. Miks seda armeed siis palgal peetakse, kui neid ei usaldata, nende soovitusi ellu ei rakendata? Peaks ju eeldama, et need on oma ala kõrgeltkvalifitseeritud asjatundjate ekspertarvamused.

Rahaga pangatehinguid need inimesed, see pank ju ei tee – nagu me tavaelus oleme harjunud panga tööks pidama. Ja riigi raha voogusid nad ju ka ei suuna ega käsuta, selleks on rahandusministeerium. Muide, viimasel oli alustuseks Toompeal üsnagi suur maja. Aga peatselt kolis ta nende jaoks ehitatud ruumikasse kõrghoonesse, millele nüüd teine samasugune juurde ehitati. Riik on meil vaene, raha paljugi vajaliku jaoks ei jagu, aga raha kamandajaid tuleb aina juurde. Milleks muidu üha uusi maju, küll pangale, küll ministeeriumile.

Jah, need majad, need hooned, lausa lossid! Viimasega pean ma silmas Toompea lossi. Ma ei teagi, mis sinna sõjaeelsel ajal ära mahtus. Pärast sõda oli seal terve rida mitmesuguseid asutusi. Oli taasiseseisvumise järelgi neid seal veel hulganisti. Tegutsesid riigikogu kõrval valitsus, välisministeerium, riigiraamatukogu osakond, riigiarhiivi osakond, trükikoda, vabariiklik perekonnaseisuaktide büroo. Esimesena läks välisministeerium Islandi väljaku suurhoonesse. Eks see olnud hädapärane minek, need mõned toad Toompeal enam uue riigi vajadusi kuidagi ei rahuldanud. Läks valitsus Stenbocki majja, mida võiks peaaegu ka lossiks nimetada.

Läks teisigi. Ja riigikogu laiutas. Nüüd on loss ilmselt nii tühjaks jäänud, et ei saa tubasid täidetud. Leitigi siis lahendus: igale riigikogu liikmele assistent tööle võtta! Kõigil teistel on näguripäevad, koondatakse inimesi, sätitakse palku. Kuuldavasti ei lähe koondamine mööda rahandusministeeriumist ja Stenbocki majastki. Aga riigikogujad võtavad sadakond inimest juurde. Ning oma ilusate palganumbrite kasvust ei oska nad kuidagi loobuda.

Kõnnid vahel pealinnas ringi. Vaatad neid uhkeid losse ja lihtsalt vägevaid maju. Ning tahes-tahtmata tuleb meelde omal ajal ilmunud raamatuke “Parkinsoni seadus”. Kas meilgi seal toodud seadused ei kehti?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)