Igor Raadel – miljon kontakti, juhtmepuntrad ja muusika (1)

Igor Raadel – miljon kontakti, juhtmepuntrad ja muusika

VÄÄRT MEES: Nii ütlevad tema kohta kolleegid kultuurimajast, Orissaare koolist, pillibändist. Olevat asendamatu mees terves vallas.

Orissaare kultuurimaja ülemise korruse rohelistes toonides prooviruumi seintel laiutavad suurekirjaliselt Liha, Punkentsefaliit ja Öökondor – noorte meeste eneseväljendusbändide nimed, mille esikhelisid ja -ideid tuba aegade jooksul kuulda on saanud. Enamasti on just poisid suured musitseerijad ja Igor hoiab neil silma peal. Laseb vahel niisamagi pille kääksutada, ilma et sellest muusikat sünniks. Aitab ka, aga õpetajaks ei kipu, sest ei pea ennast oskajaks.

Igori arvates meeldibki noortele just ise teha ja oma rida ajada, kellegi juhendamisele jäetud kooliansamblitest ei kippuvat eriti head nahka tulema.
Selle päeva viimased algajad muusikamehed ära saatnud, suundub Igor oma teise koju ehk korrus allpool asuvasse juhataja kabinetti. Siin veedab ta suurema osa oma töövabast ajast, lindistades, lõigates, salvestades. Mõeldes. Hea rahulik, turvameeski üleval korrusel valvamas.

Igor on mul siin majas üks kindel tugi, kes oskab kõiki asju – alates kingakontsa parandamisest kuni korraliku helivõimenduse pakkumiseni. Alati rõõmus ja täis üllatusi. Meie majas ja vallas asendamatu mees!

Anu, kultuurimaja juhataja

Ehkki Igor oma sõnutsi ühtegi pilli õigesti mängida ei oska ning hoiab neid rohkem rekvisiitidena valdan-küll-ilme taustal, on mehe lemmikud tegelikult keelpillid: kitarr, mandoliin, viiul. Pillipisik puges hinge juba pisikeses Torgu koolis, kus direktor, sündinud õpetaja Hermann Kask pani kõik vähegi soovijad lapsed riigi poolt jagatud mandoliinidel mängima.

Pärast algkooli lõpetamist sai Igor emalt viiuli. See pill olnud Sõrve kandi rahva seas väga populaarne, teab Igor nüüd. Tol sõjajärgsel ajal aga, mil küla inimestest peaaegu tühi ning naaberasulagi kilomeetrite kaugusel, läks Igor ühe vana meessugulase juurde viiulikoolitust saama.

“Ega ma tea, kas ta isegi oskas. Teadis küll, et üks ots tuleb lõua alla ja teist käega kangelt endast eemal hoida. Igatahes sel esimesel korral kadus mul küll igasugune viiulimänguisu ära,” naerab Igor.

Sõrvest pärit Igor sattus Orissaarde tänu sõpradega kuuekümnendail aastail pealinna kooli ühiselamutoas loodud bändile. 1975. aastal Kuressaarde tööle suunatud Igor sai orissaarlaseks pisikese kohavahetustehinguga, et kooli- ja bändisõpradel lähemal olla.

Vahepealsetel aastatel tehti ühises süldimuusikas pikem paus, sest “kellel lapsed väikesed, kellel naine hakkas nurisema”, ja mõned teisedki ansamblid said Igoril ära proovitud.

Kuigi praegu on meestel – Igoril, Bennol, Neemel ja Valdol – muusikategemiseks kokkutulemine üsna keeruline, on pillimäng õnneks nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Vähemalt jõulude ja jaanide aegu otsitakse nad üles. Ansambel Veel Kord on jäänud vanade tuntud laulude juurde ja just sellise muusika järgi neid teataksegi.

“Mida lihtsam muusika, seda kergemini läheb igas vanuses peale. Enamasti,” lausub Igor. Uusi asju nad tegema ei kipu. Kui, siis omaette ajaviiteks tinistades.

Igor oli mul viiulit mängiv ülemus. Ehkki bossidest head ei meenutata, on ta täitsa normaalne mees. Ja meil on ühel ja samal päeval sünnipäev.

Mait, sarnase ala inimene

Lapsepõlves nähtud suurte poiste raadioehitamised vajutasid tehnikahuvi pitseri tugevasti peale. Ametilt on Igor sidetehnik ja Tallinna polütehnikumis raadiosidet ja -levi õppinuna hooldab-hoiab töökorras Saare maakonna eakaid telefonijaamu. Erinevalt Mandri-Eestist on saarel sellele tööle jäetud igaks juhuks kaks meest, sest mine sa meretagust asja tea.

Ehkki nüüdseks juba mitmekümneaastased telefonijaamad on algselt ehitatud nii, et vahelesegamist poleks vajagi, ei saa kunagi jäägitult kindel olla, kuna rikke võib põhjustada ka tibatilluke tolmukübe kahe kontakti vahel.
Tavainimese jaoks ehk mõistetamatu jaamakapi sisemus on Igorile lihtne ja kinnisilmi tuttav. Aastad aitavad. “Tegelikult on hea, et mõned vead vahel ikka on, muidu unustad oskused ära,” muigab mees. Ja järelkasvu sellise töö jaoks enam välja ei õpetata.

“Tundub, nagu ma eriti tööl ei käikski, aga see-eest olen juba seitse aastat 24 tundi ööpäevas igaks juhuks saadaval,” sõnab Igor.
Ööpäevaringne valmisolek ei luba alustada ka suuremate koduste ettevõtmistega. Remondiga näiteks, kuigi selle võib ka lihtlabase laiskuseussi süüks ajada. Igor ütleb, et tal istuvad sees kõik keskmise eestlase omadused: laiskus ja kadedus ning ihnsus pealekauba.

Igor on üks oma alal väga vajalik mees. Ta on alati rahulik ja aitab ikka hädast välja. Tänu temale tean ka mina helitehnikast natuke rohkem. Ega ta kiire poiss ole, sest meie, naised, tahame ju ikka ruttu ja kohe, tema aga teeb korralikult ja rahulikult. Oleks vaid selliseid ennast valitsevaid oma ala fanaatikuid rohkem.

Krista spordihoonest

Kultuuritegijate heli-, valgustus- ja kasti-tassija-mehena paljud maad läbi reisinud Igor meenutab mõnusa nostalgiaga endisaegseid suure kodumaa tuure, näiteks viidud neid meelt lahutama Hiina piiri ääres raudteed ehitavail töölistel. Kõige teravamad ja vahetumad emotsioonid on temani tulnud just nimelt omal käel käies ja nähes, mitte turistina üksteise sabas sörkides.

“Mind võetakse igaks juhuks kaasa, ma pole suutnud kellelegi ära öelda ka,” nendib ta. Ükski kohapealnegi ettevõtmine naljalt ilma Igorita ei möödu. “Vahel on juhtunud, et olen tantsijatele plaadi pealt vale loo pannud ja siis imestan tükk aega, et miks nad veel seisavad,” muigab ta.

“Igor on mees, kes kunagi ei ütle ei! Väga mõnusa huumorimeelega ja jääb igas olukorras rahulikuks. Ilma temata ei toimu meie koolis ühtegi suuremat üritust.

Mare, huvijuht

Orissaare gümnaasiumis on mees ametlikult abistamas olnud juba 14 aastat. “Nagu öeldakse, ma ei ole käinud palju koolis, aga see-eest väga kaua.” Kui peaks juhtuma, et suur sidefirma oma jaamad kunagi kinni paneb – ja see on kõneks olnud juba aastaid –, meeldiks Igorile ka ise tegelikult kooli minna. “Mida vanemaks saad, seda rohkem tunned, kui vähe sa tead.””

Enda kohta sõnab veel Igor, et on pika juhtmega, teeb lihtsalt targa näo või on üldse vait. Et teised arvaksid: ongi selline taibukas, kellel pole vaja midagi öelda. “Ma ei ole eriti hea suhtleja, olen tavaline mees metsast.” Aga ka muusika kaudu saab suhelda. Ja õhtul kultuurimajast lahkudes haarab ta raamatukogu ukse tagant tihtipeale mõne mahakantud raamatu kaasa.

Kas või näiteks islamiusku tutvustava trükise. Sest Igor on oma sõnul uurija-puurija tüüpi ning tahab kõigest põhjalikult aru saada. Aga ta on ka tehnikaäss, “kakskümmend neli tundi kättesaadav naisterahvaste abistaja”, kes endiselt parandab hädasolijate telefoniaparaate ning peremeestele mittekuuletuvaid arvuteid.

Igori teinepool Virve on masside juhtimise spetsialist ja oma maja meremees, nagu Igor naljatamisi väidab, vihjates praamil töötava abikaasa läbitud kursustele. Paaril on kaks täiskasvanud last, peaaegu päevapealt aastase vahega sündinud Anne ja Urmas, kellest esimene Saare- ning teine mandrimaa elu elab.

Igor mainib, et kahjuks ei olnud tal omal ajal töö tõttu laste jaoks väga palju aega, nüüd püüab ta selle lastelastele kompenseerida. Ja neid on Igoril peaaegu kümme. Küll mitte kõik päris omad, aga seepärast sugugi mitte vähem südame küljes.

“Hea, et lapselapsed on, ja hea, et mitte kõik korraga kohal,” naerab ta.
Eelmisel nädalal järjekordset juubelit tähistanud Igoriga saab kõigest rääkida.

Tal lihtsalt on iga asja kohta oma arvamus ning nalja varjus natuke tõde. Ja pole see Igor nii tagasihoidlik sugugi, nagu välja näidata püüab. Tehke proovi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 122 korda, sh täna 1)