Võõrad koduvetele, ise kaugematele avarustele

Võõrad koduvetele, ise kaugematele avarustele

AIANDUSAGRONOOMIST MEREMEES JA ETTEVÕTJA: Nasva küla mees Hillar Lipp tunneb end kõige paremini ikkagi oma sadamas. Siit viib ta loodushuvilised turistid meresaartele või Mullutu-Suurlahele.

Sünkjad sügispilved ja kaldapealne roostik peegelduvad siledalt looklevalt veepinnalt vastu nagu tohutu suurelt panoraammaalilt. Tegelikult see ju ongi kunstiteos, mille loodus ise maalinud, osakem seda vaid näha ja imetleda.

Nasva küla mees Hillar Lipp oskab. Aastaid on ta oma kodukandi omapära tutvustanud sadadele loodushuvilistele, kes Saaremaale sõitnud Saksamaalt ja Soomest, Venest ja Lätist, Inglismaalt ja Jaapanistki ning veel paljudest-paljudest paikadest üle maailma.

Räpinas aiandustehnikumi lõpetanud saarlane on ise aga rohkem vaadanud mere kui maa poole. See aga ei tähenda seda, et koolis omandatud tarkus oleks mööda külgi lihtsalt maha jooksnud. Seda mitte. Kaunilt kujundatud koduaed räägib ise nii peremehe kui ka perenaise hoolitsusest ja armastusest ilu loomisel.

Seekord aga võtame Hillariga istet “seitsme tee ristil” Lipu sadamas. Tegelikult ristis loo autor selle koha sadama omaniku perekonnanime järgi niisuguseks. Sobiks ju küll. Lipp on omanik ja lipuvarraski on püsti, ootamas pidulikke hetki, millal trikoloor meretuulte valla sadamakohas masti heisatakse.

Kai külge kinnitatud viitadelt saab lugeda, kuhu kõikjale turistidele teenust pakkuv Hillar Lipp oma alusega huvilised viia võib. Sadamakailt vasakule näitavad kaks viit. Ühele neist on kirjutatud Suurlaht ja teisele Mullutu. Kes veel ei tea, siis tegu on järvedega, mis ühenduses, ja Mullutu-Suurlaht ongi Saare maakonna suurim siseveekogu. Paremale ehk mere poole on suunatud kaheksa viida teravikud: Tombamaa, Linnusita, Vahase, Abruka, Laiamadal, Kasse, Ruhnu ja Kirju.

Olge lahked – kuhu minna soovite? Hillar Lipp, kes teab iga jõekääru ja lahesoppi, oskab huvilistele pajatada Vahasest ja Linnusitast – ka sellest, et kirjanik Jüri Tuulik on kirjutanud sellenimelise kuuldemängu ja Abruka mehe üks raamatki kannab just sellist pealkirja –, on nõus ise paadimeheks ning teejuhiks tulema.

Seekord me paadimootorit siiski popsuma ei pane, küll aga teeme kaunitel meresaartel ja lahtedel mõttelise ringkäigu.

Hakatuseks ei saa aga ütlemata jätta, et aastakümneid töötas aiandusagronoomi diplomiga nasvalane kodukülas rannavetekalurina. Aktiivse ellusuhtumisega ettevõtja on ka 1993. aastal moodustatud Saarte kalurite ühingu esimees. Meri on Hillar Lipus nii kinni ja mees meres, et teineteiseta nad ei saa.

Aeg-ajalt käib Hillar ulgtööl, nii nagu sajad saarlased muiste ning praegugi. Välismaalased on saarlase võtnud oma meeskonda. Ühel sellisel puksiirlaeval on Nasva mees pidanud igasuguseid ameteid madrusest kuni tüürimeheni. Kaks viimast aastat on Vainlo saare lähedal põhja läinud aluselt Ranner 4 kaheksakümne meetri sügavuselt alumiiniumilasti välja toodud.

“Möödunud aastal tegid seda tööd hollandlased. Tänavu on see õigus müüdud edasi norralastele. Kui möödunud aastal tõsteti üles 4000 ühikut 750-kilost alumiiniumkamakat, siis tänavuseks aastaks jäi 2500 ühikut,” teab töödel kaasa löönud Lipp rääkida.

Väärtusliku kauba väljatoomiseks on välja töötatud spetsiaalsed allveerobotid. Hukkunud laeva asukohast on Venemaa piirini kaks-kolm meremiili.

Saarlase sõnul on samal firmal järgmisel aastal plaanis Lõuna-Aafrika vetes 300 meetri sügavuselt, 30 miili rannast hukkunud laevalt vasekangide väljatoomine ette võtta.

“See annab märku, kuidas metalli maailmaturul hinnatakse. Teadupärast ülestõstmise kulud on ju ka väga suured,” märgib Hillar Lipp.

Saareline loodus on magnetiks nii välis- kui ka siseturistile

Kalad annavad endast märku sulpsatustega. Mustad veelinnud sukelduvad mõneks ajaks jõe sügavustesse ja vupsavad siis jälle pinnale. Mis kalad ja linnud sellist vaatepilti meile pakuvad? Staažika kalamehe, harrastusornitoloogi ja üldse loodusmehe hinnangul vallatlevad nii viidikad ja särjed. Kalameeste ühingu juhi sõnul on ahven meie vetesse tagasi tulnud ja hobikalamehed on Nasva jõestki üsna kopsakaid ahvenapoisse välja tõmmanud.

Võtame aga taas turismiteema üles. Võõrastele giidina väikesaari tutvustades võib Hillar Lipp neist rääkida legende, kas või Linnusitast.
“Mere- ja loodusmatkadega tegeleme siin aastast 2000. Ise olen seda asja õppinud, elukogemust on juurde tulnud ja nii ei tee turistidega tegelemine mulle raskusi. Räägin huvilistele kõigest ja kõigist, ka väikesaarte kirjameestest, nii Abruka Tuulikutest kui Vahase Uustulndidest. Olen rääkinud ka kalastikust, sellest, mis hülged ja kormoranid teevad,” pajatab vestluskaaslane.

Linnusita saarest rääkides tuleb pereisale, kes ka juba vanaisa seisuses, meelde üks paarikümne aasta tagune kentsakas lugu.

“Suviti võtsin oma lapsed tihti kaatri peale ja sõitsime väikesaartele. Neil saartel rõngastasime linde ja vaatlesime loodust. Kõik see arendas lastes maailmavaatelist pilti ja armastust looduse vastu. Kui sügisel tuli õpilastel koolis suvisest vaheajast kirjand kirjutada, siis minu tütar kirjutaski Linnusita saarel käimisest.

Kuuldes saare nime, pahvatasid tema klassikaaslased naerma, õpetajagi öelnud, et sellist saart pole olemas. Tüdruk tuli õhtul šokis koju ja süüdistas mind valetamises. Seekord pidasin küll vajalikuks õpetajaga asja täpsustada. Isegi nõukogudeaegsetel kaartidel oli selgelt Linnusita saare nimi peale märgitud.

See on näide sellest, kui vähe tol ajal merelistest asjadest räägiti ja kui vähe isegi õpetajad elu-olu teadsid ja tundsid. Nojah, tol ajal peeti seda ehk ebatsensuurseks sõnaks. Saare nimi jääb aga saare nimeks. Meil pole õigus seda suvaliselt muuta,” meenutab Hillar nõukogude aega.

Nasvalt Lipu sadamast saavad huvilised merele Ruudiga

Oma veesõiduki ristis Hillar Lipp Ruudiks samanimelise koguperefilmi järgi, mida mõned aastad tagasi Saaremaal salvestati. Nüüdse Ruudiga, mis tol ajal teist nime kandis, oli Hillar Lipp filmimeestele veepealsetel võtetel abiks.

“Kes on seda filmi näinud, sellel tuleb tuttav tunne siit sadamast Ruudiga välja sõites. Annan siis lastele kaptenimütsi pähe ja luban rooliratta juurde. Nii nad saavad vahest oma esimese mereelamuse ja võib-olla tekib neist kellelgi edaspidi merenduse vastu püsihuvi.

Merendusega tegelemine õpetab poisse iseseisvalt mõtlema ja otsuseid langetama. Isa ja ema ei tule ju merele kaasa. Poiss peab merel ise hakkama saama,” selgitab meremees põhitõdesid.

Kai küljes Ruudi varjus on väiksem alus, kalapaat, millega peremees harva merehõbedat nõudmas käib. Meres on kala vähe. Kutselisi kalamehi jääb Saaremaalgi iga aastaga vähemaks. Miks see nii on, sellest võiks Hillar Lipp pikalt-pikalt rääkida ja tekkinud olukorda analüüsida.

Kui Hillar Lipp taas kord uppunud vase- või kullalaeva tühjendama läheb, kes siis Nasval loodushuviliste külalistega toimetab?

Hillar hakkab aasiva küsimuse peale naerma ja vastab, et küll kohapeal õnneks mehi leidub, kes mere- või linnuhuviliste inimeste sõidutamisega ning juhendamisega hakkama saavad. Samas ta tõdeb, et ega neid inimesi palju ole, kes külalisi huvitavat infot valdavad.

“Inimestega on vaja ka suhelda, nendega rääkida. Sellest üksi ei piisa, et lähed rooli taha ja muudkui sõidad. Turistidele teabe andmine on pool asjast või rohkemgi,” on Hillar Lipp veendunud.

Ütlemata ei saa jätta sedagi, et kanuudega saavad turistid iseseisvalt Mullutu-Suurlahega tutvuda. Sedagi võimalust ei jäeta kasutamata. Enne teele saatmist annab Hillar Lipp rändajaile juhised ja nii siis minnakse omal käel Saaremaad avastama.

Kuressaare ümbruses on Hillar Lipu eestvõtmisel ehitatud kolm linnu(loodus)vaatlus-torni, mis kõik kasutamist leiavad.

“Me peame ju loodushuvilistele külalistele, turistidele üldse, pakkuma igasuguseid võimalusi. Vaatetornidest näevad inimesed kogu ümbritsevat loodust. See on kirjeldamatu vaatepilt. Tahaksime välja kujundada vaatetornide võrgustikku, mis tingib selle, et loodusturist viibiks Saaremaal kindlasti kauem.

Kui turist on käinud Loode tornis, siis tahab ta näha ka seda pilti, mis paistab golfiväljaku või Linnulahe tornist. Kui ta saab ära käia ka Abrukal või mõnel teisel meresaarel, siis ta on oma reisiga rahul. Ka selliseid turismitooteid peame külalistele välja pakkuma,” arutleb Hillar Lipp.

Kaudselt võidavad ju turistide pikemaajalisest kohapeal olemisest kõik. Vaatlustornide rajaja kiidab nii Kuressaare linnavalitsuse kui ka Kaarma vallavalitsuse rolli nende ehitiste rajamisele kaasaaitamises.

“Rahastamine ja kõik muu nende tornide rajamisel on olnud keeruline, aga lõppkokkuvõttes oleme asjaga toime tulnud,” tunneb loodusemees nüüd rahulolu.

Ainuke asi, mis natuke meelehärmi teeb, on torne tutvustava info puudus. Juba nende tornide juurde minekut võib nimetada kütkestavaks loodusmatkaks. Lipp pole aga selleski osas lootust kaotanud. Ta usub, et juba järgmiseks turismihooajaks on suunavad viidad paigaldatud ja muu infogi kättesaadav.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)