Viola Salu – elukutseline filmivaataja

Viola Salu – elukutseline filmivaataja

 

Õhtul tihkelt täis teleprogrammide vahel puldiga klõpsides ei tule vaatajale tavaliselt pähegi, et keegi on kõik need sajad saated enne teleekraanile laskmist üle vaadanud ja vaataja jaoks välja valinud. Eesti Televisioonis on selle töö tegijate pealik ehk hanketoimetuse juhataja Tagaverelt pärit Viola Salu.

Hanketoimetus on teleüksus, mis tavavaatajale eriti silma ei paista. Kui uudistetoimetus toodab uudiseid, kultuuritoimetus kultuuri- ja sporditoimetus spordisaateid, siis üsna sageli, kui Viola nimetab kellelegi oma töökoha nime, kergitab too kulme: mis asi see hanketoimetus on?

Nii peab Viola mullegi seletama: “Ehkki ETV on väga tugev omasaadete poolest, on siin väga olulisel kohal ka sisseostetud saated – kvaliteetsarjad, mängu- ja dokfilmid, multikad. Ja kõik programmid, mida meie majas ei toodeta ega kaastoodeta, tulevad sisse hanketoimetuse kaudu. Meie peame levitajatega hinna ja muude tingimuste osas läbirääkimisi, ostame programmide litsentsid, korraldame lepingud, materjalide saabumise ja kõik muu vajaliku. Eelkõige ostame me niimoodi sisse välismaa programme, aga ka sõltumatute tootjate tehtud saateid, mängu- ja dokfilme Eestist.”

Kabinetitäis plaate

Viola töökabinet on pisike. Sinna mahub ära kirjutuslaud, paar tooli ja riiulid. Omapäraseks teeb kabineti aga see, et kogu ruum on täis plaate. DVD-sid on virnades laual, riiulid on neid otsast-otsani täis. Kabineti perenaine püüab segaduse pärast vabandada, ent lööb siis käega: tavaliselt olevat tema töölaud veel palju segasemas seisus!

Eriti hulluks pidavat asi pöörama siis, kui seljataha on jäänud suur ülemaailmne teleturg, kus hankijad käivad kaks korda aastas. Lisaks toimuvad veel regulaarsed kitsama teema (dokfilmid, Prantsuse filmid, Saksa filmid jne) turud, seal peab uue toodanguga kursis olemiseks samuti kohal käima.

Et turul on esindatud kõik endast lugupidavad tootjad ja levitajad ning saadaval kõige uuemad programmid ja filmid, püüab iga telejaam hoolitseda, et ta millestki heast ilma ei jääks.

“Kohtume seal paljude inimestega, laseme endale uusi asju tutvustada ja valime välja need, millest sooviksime näidismaterjali saada. Mõne aja pärast hakkab saabuma plaatide vool,” maalib Viola pildi toimetuse üleplaadistatud kabinettidest.

Töö koju kaasa

Ja siis alles õige töötegemine algab. Kõik need saadetised tuleb ju ka läbi vaadata ja otsustada, mida võtta, mida jätta.

Et päevased tunnid kuluvad tavaliselt käigus olevate hankeprojektide paberitööks ja muuks asjaajamiseks, jäävad uue materjali vaatamiseks õhtutunnid kodus. Õnneks on teemad hanketoimetuse töötajate vahel ära jagatud, nii et Viola “erialaks” on dokfilmid, aga ka multifilmid lastele.

“Kui asi endale huvi pakub, on seda ju tore teha. Nii ei ole see õhtune filmivaatamine mulle sugugi raske kohustus, enamasti vaatan ju ikka tipptasemel tele- ja filmitoodangut,” seletab Viola ja tänab õnne, et ka tema elukaaslasele meeldivad dokfilmid. Kahekesi vaatamine on isegi huvitavam, sest nii saab ju nähtut pärast omavahel arutada ja analüüsida.

Ainus puudus selle töö juures on, et kulub tohutult aega. Ehkki kõiki saateid ja filme päris otsast otsani läbi vaatama ei peagi – kanalile ebasobivad suudab ta välja praakida juba kümne-kahekümne minuti järel. See aga, mis sobib, tuleb tõesti otsast lõpuni oma silmaga üle kontrollida: milline on filmi kvaliteet, tegijate vaatenurk, kas teemakäsitlus ei ole kallutatud jne.

Armsad ja värvilised

ETV kanalilt saavad lapsed multikaid vaadata nii hommikusest “Terevisioonist” kui ka õhtustest lastesaadetest. Laste jaoks filme valides on ETV vankumatu joon olla võimalikult pere- ja lapsesõbralik. Filme, kus on relvi, vägivalda ja action’it, ei osteta mitte mingil juhul.

Multikad peavad olema toredad värvilised, kindlasti ka harivad ja õpetlikud, loetleb Viola omadusi, mis multikast ühe õige lastele mõeldud filmi teevad. Kindlasti peavad filmid olema ka lapse jaoks atraktiivsed, samuti värsked ja uue tehnoloogiaga tehtud.

Neidsamu multikaidki saabub pärast teleturul käimist pakkide viisi. Viola sõnul suudab kogenud silm sageli juba DVD ümbrist vaadates kindlaks teha, kas tegemist on sobiliku kaubaga – sünopsis ja pilt multikast ütlevat karbi sisu kohta vägagi palju.

Ringiga tagasi

Viola on ETV koridorides alles suhteliselt uus nägu – oma ametikohal on ta olnud pisut üle aasta ja telesse tööle tuli ta just nimelt hanketoimetuse juhiks. Enne ametisse astumist oli tal aga vaja vahetada elukohta – eelnenud seitse aastat oli ta elanud Londonis ja Luksemburgis.

Londonis õppis Viola ühes sealses ülikoolis prantsuse filoloogiat ja kommunikatsiooni, pärast lõpetamist tegeles mõnda aega mängufilmide tõlkimisega. Kui pakuti tõlgitööd Euroopa parlamendis Luksemburgis, otsustas suurest linnast pisut väsinud naine pakkumise vastu võtta.

Ent vana armastus lõi lõpuks välja: enne välismaale minekut, kuni aastani 2000, oli ta ju töötanud Kanal 2-s programmiostjana. Ning kui selgus, et ETV otsib hanketoimetuse juhti, otsustas Viola parajasti kodumaal viibides töövestlusel ära käia.

Et maailma näinud noor hakkaja naine töökoha endale sai, tuligi tal kompsud kokku pakkida ja tagasi Eestisse kolida.

Tahan suurde linna!

Väikesest Tagavere külast pärit Violat oli alati kiusanud tahtmine elada välismaal ja suures linnas. “Mulle istub olemine ja elamine kosmopoliitses keskkonnas,” räägib ta. Et London oli talle alati meeldinud, tuli plaan just sinna õppima minna asjade loomuliku jätkuna.

Londonis elamise kogemust väljendab Viola sõnadega “väga huvitav”, “väga avardav” ja “teistmoodi”. Mingeid kohanemisraskusi ta enda puhul ei mäleta, elu oli hoopis nii põnev, et kodu ja vana elu tagaigatseda ei olnud aegagi.

“Pidasin plaani, et käin seal läbi kõikvõimalikud üritused, kontserdid ja etendused. Alguses suure apluse ja õhinaga käisingi. Asi lõppes aga sellega, et lõpuks lihtsalt enam ei jõudnud ega viitsinud, sest Londoni-suuruses linnas võtab ühest kohast teise liikumine kohutavalt palju energiat ja aega, ja vahel sa ei jõuagi õigeks ajaks kohale…”

London meeldib Violale siiamaani väga, ent elada ta seal enam ei tahaks. “Vajan enese ümber ikkagi rohkem füüsilist ruumi, vähem inimesi ja vähem kiirustamist.”

Selle tõttu otsustaski ta vahepeal elada paar aastat täiesti vastandlikus Luksemburgis.

Eestisse kui uude riiki

Luksemburgi meenutab Viola kui äärmiselt rohelist, vaikset ja armsat paika. Sealne elu oli väga jõukas ja väikekodanlik. “Seal oli asju, mis mulle meeldisid, samas aga ka neid, mis mulle üldse ei meeldinud,” tunnistab Viola.

Näiteks oli väike linn üle ujutatud autodest, mida nii pisikeses kohas vaja polekski, ning inimesed olid juba nii heal järjel, et ei osanud oma jõukusega enam midagi peale hakata. Samas on Luksemburgis palju mõeldud sportimisvõimalustele, rajatud on palju rattateid ja tervisejooksuks mõeldud rohelisi metsatukki. Luksemburgis elab ka väga palju eestlasi, kes töötavad Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa kohtu ametnikena.

Pärast seitset aastat Eestisse tagasi tulla oli Viola jaoks sama suur muutus kui välismaale elama minek. “Eesti oli muutunud ja ma ise olin muutunud, tundus, et olen sattunud taas ühte uude riiki. Ja see põnevus kestab siiamaani!”

Viola tunnetas, et eestlaste suhtumine maailma ja inimestesse oli vahepealse ajaga muutunud palju avatumaks ja viisakamaks.
Talle tundub ka, et jõukuse kogumise himule on vastukaaluks tekkinud ja lausa trendiks kujunenud inimeste soov heategevuses osaleda. Samas on aga veel küllalt neid, kes ajavad taga välist hiilgust, uhkeid maju ja kalleid autosid.

Õhinaga sanskriti keele kallale

Kui Viola 1993. aastal Orissaare keskkooli lõpetas, ei osanud ta aimatagi, kes temast kunagi saab. Igal juhul võttis ta pärast kooli lõppu kursi pealinna poole. Et suurt maailma näha, nagu ta ise nüüd naerab. Pärast luhtunud katset astuda ülikooli tol ajal trendikat ärijuhtimist õppima läbis näitsik Kopli mehhaanikakoolis sekretäri eriala.

Seejärel sai temast humanitaarinstituudi tudeng ning seal töö kõrvalt õpitud viit aastat meenutab ta kõige soojemate sõnadega. “Keskkooli rangest režiimist tulnule mõjus eriti meeldivana see, et humanitaarinstituudis arvestati igaühe arvamusega, et seal sai õppida maailma kõige huvitavamaid aineid ja kihvtimaid keeli, millest maakooli laps ei osanud unistadagi.”

Muuhulgas õppis ta seal nii sanskriti, prantsuse kui ka hispaania keelt. Ehkki see kool jäi lõpetamata, oli tal võimalik aastatega kogutud ainepunktid hiljem Londonisse üle kanda.

Eesti ülikooli vabast õhkkonnast oli Viola sõnul päris huvitav üle minna kooli, kus kõik on pisiasjadeni ülimalt täpselt paika pandud. Eriline ja põnev oli Londoni ülikooli puhul tohutu rahvaste paabel. Seal õppis lisaks brittidele ja teistele eurooplastele tudengeid näiteks Lähis-Idast, Aafrikast ja Aasiast.

Üks toredamaid asju, mida Viola sealsetest loengutest mäletab, oli õppejõudude äärmiselt avatud ja tolerantne maailmavaade. Huvitav oli ka tudengite julgus küsida õppejõududelt kõike, mis ebaselgeks jäänud. “Kui eestlane ei julge kunagi midagi küsida, kartes end lolliks teha, siis seal ei häbenetud ja küsijale seletati ka alati kõik üksikasjalikult uuesti ära.”

Saaremaal luksuskaupa nautimas

Saaremaale satub Viola harvem kui tahaks. Aega on vähe, sõit on pikk ja tülikas ning kunagi ei tea, kuidas laeva peale saab. “Londonisse on lihtsam sõita kui Saaremaale,” muigab ta ja tunnistab, et tema meelest oleks sild Saaremaale väga vajalik asi.

Viola ei välista, et ta kunagi tagasi Saaremaale elama tuleb. Suures ilmas seigeldes on ta aru saanud, kui olulised on inimese jaoks puhas loodus ja puhas toit. “Puhas loodus on luksuskaup, mida jääb järjest vähemaks.

Saaremaal ma tunnen, kui hea õhk siin on ja kui maitsvad on oma aiasaadustest tehtud toidud,” tõdeb ta. “Kui rääkida oma unistustest, siis tahaksin, et mul oleks majake kusagil võimalikult puhta loodusega paigas. Üks selline kohakene võiks olla Saaremaal… ja teine näiteks Lõuna-Prantsusmaal.”


Kohtumine Gimena Arensburgiga

Saaremaaga seotud on ka üks tema viimase aja põnevamaid kohtumisi. Nimelt tutvus ta hiljuti Prantsuse filmitootjate turul naisterahvaga, kes elab Madridis ja ostab filme ühele Hispaania telekanalile.

Kui Viola oli end tutvustanud ja öelnud oma kodumaaks Eesti, teatas tema vestluspartner, et tema perekonnanimi pärineb sealt. Selgus, et naise nimi oli Gimena Arensburg ning ta teadis, et tegemist on ühe saare “pealinnaga”, mille nimi on nüüdseks muutunud.

Kui Viola ütles, et ta ongi sündinud just selles linnas, jutustas naine loo sellest, kuidas tema isa esivanemad kolisid 1800. aastatel Arensburgist Venemaale, kus anti inimestele perekonnanimed selle koha järgi, kust nad pärit olid. Hiljem oli pere kolinud Lõuna-Ameerikasse.

Gimena isa on sündinud Tšiilis ja Gimena ise Argentiinas. Juttu jätkus kauemaks ning Gimena ei pidanud paljuks sellest kohtumisest ka oma isale teada anda. Tõesti, maailm on ikka väike!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 253 korda, sh täna 1)