Viienda käiguga ja ilma piduriteta (4)

Viienda käiguga ja ilma piduriteta

 

Kui ma isa käekõrval mööda Pikka tänavat lossipargi poole jalutasin, oli ilm meeletult külm ja udune. Uni oli alles silmas. Kuid eemalt kostvad autode hääled tegid erguks ning väikemehe samm läks ralliraja äärde jõudes aina pikemaks.
“Kohe tuleb Õunpuu,” kostis järgmise auto ootel rahva seast kahinat.

Midagi pole muutunud, samas kui kõik on muutunud. Saaremaa ralli on jäänud. Kuid enam ei kihutata Mokvitšidel ja Ladadel, vaid hoopis uhkematel raudratsudel. Enam ei ole saar-laste lemmikut Õunpuud. Nüüd on saarlaste oma poiss Tänak.

Äratus

Kui midagi on saarlaste elus kindlat, siis on see fakt, et sügisel toimub Saaremaa ralli. Mingist hetkest hakkavad mürisema masinad ja juba sügisesse uinunud saar ärkab ehmatades üles ning paar päeva lähevad kui täiskiirusel rallimasinaga kihutades.

Näiteks Salme koolis on nendel päevadel õpetajatel võimatu tunde anda. Maantee poole avanevad aknad tähendavad seda, et kohe, kui Tehumardi alt hakkab kostuma autohääli, on pea terve klass kui üks mees akende juures. Ja nii hea mitu korda tunni jooksul. Koolis muud ei kuule kui seda, kes võimsamat masinat näinud oli või kes kuhu rallit vaatama läheb.

Meretagune asi

Sügise kohta haruldaselt soojal reedeõhtul on Kuressaare keskväljak masinaid täis. Üks uhkem kui teine.

Pealtvaatajad sagivad autode vahel. Piilutakse siit ja sealt, pannakse käed varjuks peegelduse vastu, et saaks läbi autoakna ka uhke ralliauto sisemust kaeda. Kollastes põlledes ja korvidega daamid liiguvad kui Punamütsikesed inimeste vahel ringi ja müüvad pirukaid. Et saadud raha eest kellelegi head teha.

Oma autot silmitsev kohalik rallimees Lembit ütleb, et üle kõige tahaks ralli lõpuni sõita. Seni on oma masinaklassis Eesti tipptasemel kihutav mees kodurallil lõppu jõudnud vaid kaks korda. Lembit arvab, et kogu selle massi on siia kokku toonud vaid üks sõnapaar. “Meretagune asi,” on mees kindel.

Lisab veel, et sõitja jaoks teevad asja huvitavaks sügisese ilmaga kaasaskäivad teeolud. Iial ei võivat teada, mis sind järgmises kurvis ees ootab – on sinna tekkinud veeloik või maha langenud suurem osa libedaid lehti.

Eesti meistritiitli kindlustamiseks rallivõitu või konkurentide katkestamist vajav Margus on kui omas maailmas. Seisab, käed rinnal, pilk oma autol. “Mõtted on ikka nagu enne rallit. Et kõik hästi läheks ja suuri vigu ei tuleks,” sõnab mees, kinnitades Lembitu sõnu, et olud Saaremaal on sellised, et iial ei või teada.

Ja läheb lahti. Esimesena sõidab Saaremaa oma mees, Ott Tänak. Ülespoole pööratud pöial avatud aknast väljas. Ei tea, kas ta tõuseb esimesena ka vähem kui 24 tunni pärast uuesti poodiumile. “Üle ei tohi mõelda,” on noormees ise vahetult enne rallit öelnud.

Presidendi poeg ja soe ilm

Pildistava kirjutajana või kirjutava pildistajana on sul see eelis, et saad ronida sinna, kuhu tavaline publik ei pääse. Näiteks Oriküla paarisraja keskele. Samas kui publik peab leppima paarimeetriste raudaedade taga seismisega. Masinad kihutavad ümberringi. Raske on leida kohta, kust see kõige parem pilt saada. Hulgud siin ja seal, vahepeal komistad mingitesse aukudesse ja kirud oma töö maapõhja.

Koht leitud, ühes sisekurvis, heliseb telefon. Helistab kolleeg. Kes samuti sealsamas rallit vaatamas. Ta lapsed olevat hakanud muretsema, et ma seisvat liiga ohtliku koha peal. Siis tuleb mulle pähe, et raja keskel komistavad ja koperdavad fotograafid võivad publikule päris kena vaatepilt olla.

Edasi liikudes kohtun ühe kaameramehega, kes vene keeles sõbralikult tervitab ja vestlust alustab. Tegu on kaugelt Tatarimaalt tulnud Kaasan TV operaatoriga. Nimelt osaleb rallil Tatarstani presidendi poeg Radik Shaymiev, saatjaks kaheksaliikmeline TV-grupp, kes rikka mehepoja teod kodustele vaatamiseks kenasti filmilindile jäädvustavad. Intervjuud kiiruskatsete finišis, mitu operaatorit rajal. Elu missugune.

Kiiruskatse finišis satun kokku Renega, kelle töö on sõiduaegu internetti edastada, et kõik ikka kiiremini ülevaate saaksid, et kes ja kus ja kui palju.
Rene räägib midagi soojast. Just ajavõtupunkti jõudnud masina hääled kaotavad enamuse lausest. Suudan midagi vastu öelda, et on jah soe ilm, eelmisel aastal oli külmem.

“Meie Soe, ta pole veel siia jõudnud,” täpsustab Rene üllatunud ilmel. Jutt käib siis Lembit Soest, kelle soov oli ralli lõpuni sõita. Ta oleks pidanud sel hetkel ajavõtupunkti jõudma. Kuid Oriküla raja tagumisest kurvist mees kaugemale ei jõudnudki.

Lätlased tulevad juba kell kuus

Esimene päev seljataga, lahkun Orikülast, turvameeste lahkel loal ennast läbi aiaaluse kraavi libistades, et mitte paarisajameetrist ringi teha.
Sihiks on võetud Möldri küla, kus ralli hommikul edasi läheb.

Nendel, kes elavad ralliraja ääres või selle vahetus läheduses, on igal aastal probleem, et pealtvaatajad pargivad nende õue peale. Sestap võib näha majade juurde tõmmatud linte, et võõrale õuele tükkivaid pealtvaatajaid eemal hoida.

Arno on aga lindipaneku sedapuhku ära unustanud. “Mine vaata, kas aidas on see alles,” saan käsu kätte.
“Ju paneb hommikul, mis siin pimedas ikka seda vedada,” üritan vastu vaielda. “Hommikul enam ei jõua, lätlased tulevad tavaliselt juba kell kuus,” lõpetatakse mu jutt joonelt.

Nagu Arno jutu kinnituseks veereb värava tagant mööda tuledes haagissuvila, et endale hommikuks parim vaatekoht hankida.

68 kurviga klassika

Hommikune meretuul ja merelõhn tõmbavad unise-ähmase olemise kohe klaariks. Valged laineharjad taevaga samavärvi hallil merel näitavad, et päikest seekord siit loota ei ole. Tuleb üks külmetamine.
Kuid Kaugatoma on seda väärt. Saaremaa ralli klassika. 68 kurvi – 11-kilomeetrisel rajal.

Legendiks on saanud lugu, kuidas kunagine saarlasest rallimees, kes muul ajal autobaasi bussijuhina töötas, harrastas siinsel marsruudil ikka natuke harjutamist. Buss külamemmesid täis. Mida nemad sellest arvasid, sellest ajalugu vaikib.

Rajaäär on rahvast juba täis. Sätin ennast ühe noormehe kõrvale, kel sini-kollane-roheline müts peas. Leedukas. Ja mitte tavaline leedukas. Aras sõidab ka ise Leedus rallit. Opel Astraga.

Pärast internetist uurides selgub, et mitte kehvasti. Mehel on taskus nii mõnigi rallivõit oma klassis. Küsimusele, miks ta ise stardis pole, teeb ta rahale või õigemini selle puudusele viitava rahvusvahelise liigutuse.

Aras on siinsest rallist õhinas. Räägib, et sõitis ise kõik katsed huvi pärast läbi. Sõnad lõpevad tal Valjala kandis olevast trampliinist rääkides. Vaimustunult võtab ta käed appi ja tekib tunne, nagu läheks ta kohe siitsamast lendu.

Kaugatoma kohta ütleb ta tabavalt, et siin pole muud kui gaasi vajutada. “Fifth gear and no brakes,” ehk maakeeli siis viienda käiguga ja ilma piduriteta on tema kirjeldus ralli kiireima katse kohta, kus kiiremad autod kihutavad keskmiselt 130 kilomeetrit tunnis.

Lisaks seletab Aras pikalt-laialt lahti, kui ettearvamatu ja teistsugune on Saaremaa ralli tema kodumaal toimuvatest. Kui suurt rolli mängib õige kummivalik ja et kruus on Leedus ka hoopis teise teraga.

Pärast esimesi autosid vahetan kohta, sest vastupidiselt Arasi kinnitusele, et sisekurvis kivi otsas on väga ohutu olla, tundub mulle, et kui nii edasi läheb, siis ei tee ma enam pilti, vaid jään ise mõne väga koleda pildi peale.

Katse läbi, suundun Arno juurde, kes koos naabrimees Siimuga terrassil muhelevad, et üks “tark” mees on oma auto põllule viiva tee otsa peale risti parkinud ja seega teistele tee kinni pannud. Eelmisel aastal võis Siimu aknast vaadata põld-parklat 50 masinaga.
Tee on autosid täis. Nii kilomeetripikkuselt.

Parool on “katus”

Kõige rohkem tundub rallipublikut huvitavat see, kas keegi “katuse” ka tegi. See tähendab siis seda, et kas keegi ennast autokatuse peale ka sõitis. Ükskõik kuhu lähed või vestlust alustad, tuleb esimese või teise küsimusena: “Oled katuseid ka näinud?”

Rahvale on vaja ikka tsirkust ja leiba. Kes neid ühtemoodi kulgevaid autosid ikka viitsib vaadata. Kõigil on ootusärevus: “Kas nüüd läheb!” Ja kui läheb, siis on kohe nagu sipelgaparv autol ümber ja imekiiresti tõstetakse auto püsti. Koputatakse katusele, lehvitatakse ja tõstjate sõjahüüu saatel läheb äpardunu jälle teele. Usun, et tõstjatele on see paras adrenaliinilaks ja tunne, et “näed, tänu mulle sai mees edasi”.

Kiirusepiirang?

Kaugatomale järgneb Taritu. See on kant, kus juba kevadel tõsteti häält, et rallit pole enam vaja. Pidavat tee lõhkuma ja pealtvaatajad tulevat õue peale kusele. Õnneks leiti tee- ja kuseprobleemidele siiski lahendus.

Pealtvaatajate jaoks on korraldajad välja mõelnud kohad, kus on kõige parem rallit vaadata. Enamasti on need mingisugused mahapöörded või muidu kurvilisemad kohad.

Taritu katset oodates mõtlen, et lähen otsin endale parema pildistamiskoha. Omaette. Kuid pikalt paistab vaid sirge teelõik, kus taamal udus on küla. Liiga pikk tee.

Pealegi ütleb rajaservas seisev turvamees, et külas pidi olema kiirusepiirang: “Viiskümmend.” Ei ole küll kuulnud, et rallil keegi kiirust piirab, aga mine sa tea. Igav ka, kui 120 asemel ainult 50-ga kihutatakse. Pärast selgub, et piirangumärk tõesti oli, kuid ainult rajaga tutvumise ajaks.
Taritus pakutakse mulle ka haltuurat. Parajalt pehme rallivaataja palub, et ma pildistaksin ühte punast autot. Keegi kuskil rahva seas olevat selle pildi eest kõva raha lubanud. Kahjuks jääb äri tegemata.

Suure mehe toit – küpsised

Ralli hakkab lõpule jõudma. Ühele katsele jõuan veel. Päev otsa on teel oldud ja kere hakkab heledaks kippuma. Ainuke koht, kust söögipoolist peaks saama, on Lümanda kauplus.

“Tühjus,” kõlab ühe suuremat sorti mehe repliik, kui ta poe külmletti uurib, mis oma seisundis vabalt vastu võiks kajada, kui natuke valjemalt hõigata. Kaup, mis rallipubliku kõhule pole meelepärast olnud ja veel oma aega ootab, on paar külmutatud kala ja pelmeenipakid.

Kassa juures seistes on noorsand lõpuks kaasa haaranud paki küpsiseid ja limonaadi. Ise seda nägu, et korralikuks kõhutäieks peaks ikka vähemalt leiba ja vorsti saama.
“Viimased küpsised võtsid?”
“Ei, üks pakk jäi veel.”
Külamees tõstab korvi kaks Lauaviina. Ralli ikkagi.

Käsi pulsil

Kogula lennuväljal asuval autode hooldusalal on üks soojak. Ja seal soojakus istuvad mehed, kes edastavad kõike siin toimuvat avalikkusele. Ole sa kas või Brasiilias. Ralliraadio tuleb sulle interneti vahendusel kenasti kätte.

Erki Berends ja Raivo Rimm on ralli lõpuks väheke närtsinud olemisega. Eelmisest õhtust saadik kätt ralli pulsil hoidnud mehed tunnistavad, et tegelikult läks kõik hästi. “Saaremaal on alati huvitav rallit teha, siin juhtub pidevalt midagi,” nendib Berends, kes paistab välja pigem nagu jalgpallikommentaator, Eesti koondise särk, kampsun ja sall üll.

“Täna peab veel Tallinna ja jalgpallile jõudma,” ütleb ta. Õhtul kohtub Eesti Lillekülas Hispaaniaga.

Rimm ja Berends tunnistavad, et tegelikult tahaks ise ka raja servas olla, mitte ainult aknast vaadata, kuidas masinad hooldusse tulevad.

Pisarad

Autod pole veel Kogulasse jõudnud, kui võitjatiimi mehaanikud juba laialt naeratavad ja üksteisel kätt suruvad. 27 aasta järel on võit saarlaste oma poisi oma. Lisaks võidetud Eesti meistritiitlile.

Lõpuks jõuavad masinad viimast korda hooldusse. Peamiselt pesusse. Saarlane onvõitnud.

Esimese sahmaka vahuveini krae vahele saab ta mehaanikute käest. Ei tea, kas Tänak kujutab ette, et need paar tilka on alles soojenduseks.
Linn on jälle rahvast täis, nagu ka päev tagasi. Autod, napilt üle poole alustanutest, üles rivistatud.

Fänniklubi, kes oma lemmikule maailmameistri tiitlit nõudva lipuga lehvitavad, keerab vaikselt juba vahuveinipudelite pealt traate maha.
Võitja sõidab poodiumi ette, välklambid sähvivad, rahvas huilgab tunnustavalt. Võitja annab intervjuusid.

Äkki tormab rahva seast välja tumedapäine nuttev neiu, kes võitjale kaela langeb. Noormehe silmis helgib pisar.

Kadakapärjad, vahuveinisadu, huilgav rahvas, taeva poole tõstetud käed. Üks kihutamine on jälle läbi saanud.

Autode mürin saadab mind, kui lahkun. Ilm on soojemaks läinud. Enam ei ole nii külm. Ma tean, et ma lähen koju ja tahan autodega mängida. Teen endale vaibale ralliraja ja kihutan. Nagu Õunpuu. Või siis Tänak. Nagu võitja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)