Kunagi unistasime, nüüd mäletame…

Kunagi unistasime, nüüd mäletame…

 

Täna öösel on torm (kirjutatud 5. oktoobril). Lugesin internetiuudistest, et Saaremaa ja mandri vahel on praamiliiklus seiskunud. Tuttav tunne, nii ongi seal meie kandis ju sügiseti kogu aeg.

Torm on ka siin mu akna taga, päriskodust kaugel – tuul kolistab ja mässab, keerutab kuldkollaseid lehti kesk kaljust ja järvist Kesk-Soome loodust. Jah, tegelikult ei ole oluline, kus maailma otsas sa oled, tormid ja sügisesed tuulepoiste sasimised on ikka samasugused ja mida enam aastaid oled sa neid sügistorme oma akna taga kuulanud, seda enam tulevad meelde sügised ja tormid möödunud aegadest.

Torm elustab mineviku

Ja koos nendega olnud tunded, lõhnad, mõtted ja meenutused… Mida rohkem oleme end ankurdanud oma ajalukku, seda enam meenub ja seda enam tahame meenutada.

Mäletan neid torme aastate tagant üsna selgesti. Need on olnud kogu aeg osa meie elust, sest oleme sündinud ja kasvanud saarel. Mäletan neid sügistorme, kui tuul lossipargis kollaseid-punaseid vahtralehti sasis ja suured pargipuud soliidselt mühisesid, kui pimedatel sügisõhtutel koolipeolt koju jalutasime.

Mäletan neid torme, kui istusin kodus kirjutuslaua taga, et pähe õppida Lenini elulugu ja Peeter Suure sünniaasta. Mäletan neid torme, kui esimesed armumised hinge kriipisid ja romantilisi tekste luule salavihikusse sünnitasid. Nii see tookord oli. Ja nii see on olnud pea kõigiga, kes on kunagi Kuressaares elanud.

Aeg möödub märkamatult

Aeg on teinud oma töö. Kunagistest unistustest on saanud ajalugu. Paljud unistused on täitunud, paljud unistused aga jäänudki vaid unistusteks. Kuid sellegipoolest on põnev elu paradoksidele tagasi vaadata. Mis meist on saanud?

Meie lennu ühest tagasihoidlikumast õpilasest on saanud näiteks diplomaat ja täna pöördume tema poole tiitlit Tema Ekstsellents kasutades. Samas on kõigi tüdrukute silmarõõmuks olnud vahvast ja aktiivsest spordipoisist jäänud vaid mälestus, sest viinakuradi mahitusel on ta meie juurest lahkunud – ehk on ta oma hingerahu üles leidnud seal teispoolsuses. Enamikust meist on saanud aga tavalised ja tublid tööinimesed, kes elu edasi viivad, lapsi kasvatavad, majandust edendavad.

Oleme need, kes me oleme

Ma arvan, et meil pole vaja ennast häbeneda. Sest olgugi et paljud asjad on vahepeal muutunud, oleme me oma elu elanud südametunnistusega ja missioonitundega – elanud nii, et meist ajalukku mahajäävad jalajäljed on ilusad. Elanud nii, et ennast ajalukku ankurdades võime olla uhked selle üle, et oleme suutnud korda saata midagi, millel on tähendus.

Ükskõik siis, kas see tähendus on isiklikus või üldriiklikus plaanis, kohalikus või rahvusvahelises kontekstis. Pole oluline, mis on meie tiitlid ja mis on meie ametid. Kas meil on pangaarvel kaks krooni või miljon dollarit. Lõppkokkuvõttes ei tähenda see midagi. Lõppkokkuvõttes loeb see, mida me tunneme, mõtleme, mäletame. Mida me enda südames kanname.

Siin Soomes öeldakse, et kodu on seal, kus on su süda. Soomlased mõtlevad üldse palju kodust, eestlased mitte nii väga. Eestlased, eriti saarlased on rohkem Nipernaadid. Kuid seda väärtuslikumad on hetked ja võimalused tulla tagasi koju, kodusaarele. Tullakse vanade koolikaaslaste seltsi ja väärtustatakse seda, et kunagi on koos vallatusi tehtud, maailma avastatud.

Aeg, jah, on teinud oma töö. Oleme silmnähtavalt vananenud, kuid millegipärast ma arvan, et enamikul meist on hinges ikka seesama tunne, mis oli 16-aastasena. Minul küll on. Siiani mõtlen ja nuputan, et kes oli see salajane austaja, kes mu koolikotti küünlarasvast tehtud väikese halli südamekese poetas, milles minu elu esimene armastuskirjake peidus oli.

Siiani läheb südames soojaks, kui harvadel kodusaarele pääsemise hetkedel möödun meie vanast koolimajast, mis tegelikult juba ammu enam meie vana koolimaja ei ole, sest aeg on sundinud ka kooli kolima.

Oma kooli tunne ei kao

Aga ikkagi, oma kooli tunne on just selle vana maja värava taga seistes. Ja iga kord, kui kuulan mõnd ABBA lugu, nüüd juba poest ostetud CD pealt, tuleb meelde, kuidas klassivennad salaja Radio Luxemburgist värskemaid hitte lindistasid ja kuidas koolipidudel nende järgi tantsitud sai.

Kuidas kaheksanda klassi lõpupeoks poisid ise koduveini tegid ja kuidas vahetundidel tüdrukuid klassi kinni pandi ja siis nõeltega torgiti. Mäletan, kuidas sööklasse tormates parematel päevadel magustoidud ära märgistati ja kuidas eksamiteks õppides Järve rannas suur suvi ja kutsuvalt helkiv meri meeli erutasid nii, et õppimisest tegelikult üldse midagi kuulda ei tahtnud.

Mäletan sumedat suveööd, kui pimedust enam ei olnudki ja kõik lõhnas sirelite, jasmiinide, pojengide ja suure suve järele, kui paljajalu üle Roomassaare karjamaa kooli lõpupeo järelpeolt Loode tammikus hommikul kell viis kodu poole vantsisin. Ja mis sest, et see kõik oli kolmkümmend aastat tagasi, meeles on see ikka, ja aasta-aastalt ikka selgemalt ja kirkamalt.

Nooruses unistatakse, vanaduses mäletatakse

Kummaline on, et nooruses inimesed unistavad ja vanemaks saades mäletavad. Kas see ongi eluring? Mäletamiste ja unistamiste tasakaal. Ei tea. Kuid igatahes on see ilus ja väärib olemist. Väärib südamesse võtmist ja ikka ja jälle tagasi vaatamist. Tagasi vaatamist kodusaarele, vanasse kooli ja koolikaaslastele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)