Õnnetute tarkade ühiskond (1)

Õnnetute tarkade ühiskond

 

Juttu nooruse hukkaminekust oleme kuulnud kõik. Seda on rääkinud meie emad, vanaemad ja nende vanemad ja vanavanemad. Sedamoodi arutleme me vahel ka ise, sest ühiskonna arenedes muutuvad ka noored ega taha alluda väljakujunenud traditsioonidele.

Miks ma seda kirjutan? Aga seepärast, et mulle jäi silma üks uuring, kus öeldi, et meie tänapäeva noored on küll haritud, aga õnnetud. See on kurblik konstateering, sest kes meist ei tahaks, et meie lapsed oleksid ennekõike õnnelikud. Ja muidugi ka tublid inimesed.

Siinkohal panebki mind mõtlema hoopiski see “tubli inimese” mõiste, sest kas me liialt ei võrdsusta seda koolitunnistusega. On ju prestiižne saata oma lapsi gümnaasiumisse ja edasi kõrgematesse koolidesse (mida, nagu teate, on väga palju). Küsimata tihtilugu, kas laps seda ise tahab või millised on tema soovid.

Vahel tundub mulle, et keskkool (gümnaasium) ja takkatippu kõrg- või ülikool on nii mõnegi jaoks lapsepõlve pikendus, sest eesmärgikirjeldusest on välja jäänud üks oluline punkt – mis on see, mida ma tegelikult teha tahan ja mis mind õnnelikuks teeb.

Sestap arvan, et ka tänapäeval võiks lisaks tasulisele kõrgharidusele Eesti riigis eksisteerida ka maksuline keskharidus, nagu see oli enne okupatsiooni ja ka nõukogude aja alguses. Loomulikult peaks väga kindlalt paigas olema õppemaksust vabastamise ja stipendiumide süsteem, kuid usun siiralt, et meie esiemad ja -isad, kes pärast kuueklassilise külakooli lõpetamist astusid tööinimese ellu, olid meist palju tervemad, tublimad ja kindlasti ka õnnelikumad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)