Huviühendus Ösel üllitas mälestustekogumiku Saaremaast (1)

Huviühendus Ösel üllitas mälestustekogumiku Saaremaast

AUTOGRAMME JAGAMAS: “Schicksalsinsel Ösel” (“Saatusesaar Saaremaa”) kaasautor Rotraut Köpke ja kogumiku koostaja dr Klaus Seeger.

Neljapäeval esitles huviühendus Ösel 1941–1944 mälestustekogumikku “Schicksalsinsel Ösel” (“Saatusesaar Saaremaa”). Tegemist on järjega 2004. aastal välja antud kogumikule “Halten bis zum letzten Mann” (“Vastu pidada viimase meheni”).

Uus kogumik on esimesest tunduvalt mahukam, sisaldades mitmesuguseid Saaremaa (eriti Sõrve poolsaare) sõjaaegse olustiku kirjeldusi ning pakub ka hulgaliselt uudset teavet enam kui neljasajal leheküljel.

Raamatu koostas dr Klaus Seeger ning kokku on kaante vahele jõudnud 18 autori tööd – osa neist on autobiograafilised, muist kirja pandud mälestuste põhjal. Raamatus on ka hulk originaalfotosid, mis teevad teose ajaloohuvilistele eriti väärtuslikuks.

Dr Seegeri sõnul sai ta pärast esimese raamatu ilmumist väga palju positiivset vastukaja ning temani jõudis ka hulgaliselt uut informatsiooni. Nii sündiski “Schicksalsinsel Ösel”, mille tõlkimist ka eesti keelde ootab koostaja pikisilmi. Raamatu pealkiri on tähenduslik, sest just Saaremaal hukkus tuhandeid Saksa sõdureid ning nii sai saar neile saatuslikuks.

Teose üks kaasautoreist, Rotraut Köpke, oli ka ise kohal ning rääkis emotsionaalse loo oma isast Heinrich Trubergist, kelle kirjade ja sõbra mälestuste põhjal ta loo kirja pani. Heinrich Truberg oli tütre sõnul kooliõpetaja, kes sõja ajal sattus teenima mereväe õhujõudude üksusesse (Marine-Flak-Abteilung 239).

Köpke jaoks on nii Saaremaa leidmine kui raamatu ilmumine suure tähendusega, kuna tema isa hukkus Sõrves peetud lahingutes 1944. aasta novembris.

Saaremaa on hakanud vanaprouat nii huvitama, et ta sooviks teada saada kõigest, mis tollast aega puudutab – kuidas elati Torgus enne sõda, kuidas kohalikud inimesed sõjaõudused üle elasid jne. “Ma tean, et teie maad laastas kohutav sõda – paljud põgenesid ja hukkusid, paljudel pole ka hauda,” rääkis ta, kutsudes inimesi üles järeltulevate põlvede tarvis mälestusi kirja panema.

“Mina leidsin tee oma isa mälestuste juurde pärast ema surma 2004. aastal, kui minu kätte sattusid isa sõdurikirjad emale ja mitte kunagi pole mu isa olnud minu jaoks nii lähedane kui nüüd,” sõnas eakas daam.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)