Tänane päev möödanikus

Sada kümme aastat tagasi, 1898. aasta 29. septembril (ukj), sündis Ukrainas Odessa linnas üks väga omapärane isiksus – Trofim Lõssenko (surn 1976).

 Tegemist oli agronoomiga, kes nimetas end veel ka teadlaseks. XVIII sajandi tuntud inglise poeet Alexander Pope (1688–1744) andis kord mõista, et “rumalus ja ebatäielikud teadmised on ohtlikud meie kõigi jaoks”; ega muidu poleks vanakreeka näidendites rumalust sümboliseerinud õel vanaeit, kes külvas kõikjale kurjust. Lõssenko on nendele mõtetele väga heaks illustratsiooniks.

Eriti meeldisid selle mehe jampslikud teooriad võimutüüri juures olnud poolharitlastele – Stalinile ja Hruštšovile. Nende meeste valitsemise ajal muutus Lõssenko tõeliseks põllumajanduslikuks nõiaks. Ta lubas imesid (näiteks subtroopiliste kultuuride kasvamist polaarjoone piirkonnas ja rekordlüpsiga lehmi), kuid tegelikult hoopis hukutas riigi põllumajanduse oma hullumeelsete väljamõeldistega. Tema agara tegevuse tõttu kannatasid mitmed tuntud teadlased – näiteks geniaalne bioloog ja geneetik Nikolai Vavilov, kes suri 1943. aastal sunnitöölaagris.

Neil päevil möödub seitsekümmend aastat – see oli 1938. aasta 29.–30. septembril – ajast, mil Saksamaal allkirjastati ajaloo üks häbiväärsemaid kokkuleppeid – Müncheni sobing. Selle autoriteks võib pidada riike, mida tookord nimetati demokraatlikeks lääneriikideks – Suurbritanniat ja Prantsusmaad. See mõiste on politoloogias kasutusel ka täna ja meie juhtpoliitikute liialt orjalik suhtumine säärastesse riikidesse peaks tegema valvsaks.

Kuid naaskem aastasse 1938. Selle aasta 30. septembri öösel allkirjastasid Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain (1869–1940) ja Prantsusmaa peaminister Édouard Daladier (1884–1970) Saksa diktaatori Adolf Hitleri (1889–1945) ja Itaalia diktaatori Benito Mussoliniga (1883–1945) kokkuleppe, mille kohaselt võeti demokraatliku Tšehhoslovakkia riigi koosseisust Sudeedimaa. Tšehhoslovakkia juhtidelt tookord mingit nõusolekut ei küsitud – kõik otsustati kinniste uste taga.

Möödus vaid kümme päeva ja 1938. aasta 10. oktoobril sisenesid Sudeedimaale Natsi-Saksamaa sõdurid. Tõsi, demokraatlikud (Tõepoolest üks vastik sõna, mida täna iga rumal inimene kasutab, kuidas soovib!) lääneriigid lootsid selle kokkuleppega Hitlerit rahustada ja ära hoida üle-Euroopalise sõja. Kui Chamberlain 30. septembril Londonisse naasis, siis oli ta teda tervitama tulnud rahvamassile lausunud oma kurikuulsad sõnad: “Siin on rahu meie ajastu jaoks (peace for our time).”

Kuid nagu ajalugu näitas, eksis ta rängalt. Möödus vaid aasta ja puhkes II maailmasõda.

Eeloleval nädalal tähistab veel üks, mitte just eriti hea ajaloosündmus oma seitsmekümnendat juubelisünnipäeva. Nimelt ilmus 1938. aasta 1. oktoobril kurva kuulsusega raamat “Üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei ajalugu. Lühikursus”. Autori nime raamatu kaanel ei olnud. Ühel tiitellehel oli vaid märgitud, et õpiku on koostanud autorite kollektiiv kellegi professor Šestakovi juhtimisel.

Nõukogude Liidus muutus kõnealune raamat peagi tõeliseks nuhtluseks. Kõrgemalt poolt anti korraldus, et selles sisalduvat teksti tuleb pähe õppida kõikjal – koolides ja ülikoolides, ajalehetoimetustes, tööstusettevõtetes jne, jne.

Mõne aja pärast selgus ka säärase kultuse põhjus – nimelt tuli välja, et ühe peatüki, täpsemalt aga õpiku filosoofilise osa oli kirjutanud “suur juht” Stalin isiklikult. Möödusid veel mõned aastad ja professor Šestakovi nimi unustati; selle asemel kirjutati “Sm Stalini geniaalsest teosest “ÜKP(b) ajaloo lühikursus”.

Täna on see raamat vägagi huvitav, mõnes mõttes isegi humoorikas, kuid samas ka hoiatav lugemisvara. Nii on seal näiteks öeldud, et “Belgia on oma arengus jäänud Nõukogude Liidust maha terve ajalooperioodi võrra”. Õudusttekitavalt mõjuvad aga õpiku need peatükid, kus õigustatakse stalinlikku terrorit.

Siit ettepanek meie kirjastajatele ja raamatukogutöötajatele – ka täna oleks Stalini õpikut aeg-ajalt kasulik lugeda. See oleks kui kaitsesüst poliitilise katku vastu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)