Oli aeg, mil joodi aknooli

Oli aeg, mil joodi aknooli

UNENÄGU: Sellist pilti võis 20 aastat tagasi näha vaid eriti julgetes unenägudes.

Kriis. See üks sõna võib piisavalt hästi väljendada kahekümne aasta tagust aega. Kaupa oli vähe. Ajalehtedes kirjutati üle nädala sellest, kuidas poes mitte midagi saada pole. Kohaliku doktori sõnul suurenes jõudsalt mürgistusjuhtumite arv, kuna inimesed olid endale igasugust kodukeemiat sisse ajanud.

“Nitrolahustid, liimid, saapamäärded, dihlofoss, rääkimata aknoolist ja odekolonnidest – kõige selle kasutamine on kasvanud ja mürgistusjuhtumid sagenenud,” kinnitas toonasele Saarte Hääle ajakirjanikule Helju Raunistele dr Ants Haavel.

Aastaid kestnud kohvikriisile oli 1988. aasta septembriks lisandunud suhkru- ja alkoholikriis, mis omakorda viisid magusa- ja olmekeemia kriisini. Ajakirjanik Rauniste tõdes, et kriisidel on teatavasti omadus toimida ahelreaktsioonina, liikudes ühelt kaubalt teisele, kuni neelavad või vähendavad miinimumini sellegi.

“Ei näe suhkrukriisile lahendust enne kui viina ei hakata müüma kaks korda rohkem kui praegu,” kirjutati tollases ajalehes.

Poed olid vaesed

Suurt pahameelt avaldati ka teemal, et kooli alguse puhul ei ole saada isegi elementaarsemaid kooliõpilasele vajalikke vahendeid ja riideid. Kui midagigi oli, siis olid kogused veidrad või läks kaup käiku leti alt. Näiteks müüdi lastele koolis nii vajalikke joonistusvärve ainult poole kilo või kilo kaupa, märgiti Saarte Hääles. Sellise kandamiga kooli minna ei ole just kergete killast, arvasid lapsevanemad.

“Meie lasteriiete poed on pehmelt öeldes vaesed,” kirjutas Elvi Vaher, kes märkis, et kohati on kaupa nii hõredalt, et tühjuse varjamiseks on müüjad kolm kaupa seitsmesse ritta paigutanud.

Tolleaegset elu hästi mäletavad inimesed võivad rääkida lausa uskumatuna tunduvaid lugusid, mida paarikümne aasta vanused noored uskuda ei taha. Järgnevad lood ei ole kõik juhtunud kindlasti septembris 1988, kuid tollast eluolu kirjeldavad nad kindlasti. Ehk kuuluvad mõned neist ka linnalegendide valdkonda.

Õlu nagu tänapäeval odav televiisor

Hüva kesvamärjukese rüüpamine ei olnud tollal mitte igapäevane luksus. Selleks, et saada poest õlut, oli sul vaja omada informatsiooni, ootamist ja natuke jõudu. Sa pidid teadma, millal tuleb poodi õlleauto. Vahel tuli seda tundide kaupa oodata ja vahel jäi ta ka tulemata. Siis, kui ta ükskord saabus ja poodi toodi napid kastid õlut, tuli olla tugev ja trügides oma haarata. Õlu kadus poodidest paari minutiga.

See olevat olnud samasugune situatsioon kui tänapäeval mõne kaupluse üliodava kodutehnika pakkumisega: inimesed ootavad ukse taga järjekorras ja kui pood avatakse, siis tambitakse üksteist kasvõi jalge alla, et vajaminev kaup kätte saada.

Kõvemad mehed olevat õlleautot isegi ratastel poe juurest poe juurde jälitanud.

Mis siis, et ei tea, milline on. Ostame ikka

Tähtis oli osta. Sellest, et midagi valida oli, ei maksnud isegi unistada. Tollal oli iga kodu au ja uhkus üks üle terve seina ulatuv sektsioonkapp. “See pidi olema nagu aamen kirikus. Ilma selleta ei olnud sa inimese nime väärt,” rääkis Oma Saarele Aili, kellele tuli kui õnnistuseks ükskord telefonikõne, et poes on müügil kolm kappi. Miks telefonikõne? Sest tutvus luges. Ilma kappi nägemata ja selle suurust teadmata oli kohe selge, et kapp tuleb osta. Ostetigi. Mis siis, kui pärast selgus, et kapp oli nende seina jaoks liialt suur ja pealegi veel praak. Peaasi, et olemas oli.

Viis viina näkku

Keeruline oli olukord, kui ei teadnud, millal tuleb poodi auto, mis toob head-paremat joodavat. Kord niitnud mehed põllul. Traktoritega. Kolmekesi. Lükatud siis hommikul mingil ajal niidukid püsti ja mindud traktoritega poodi, kuna oli teada, et auto pidi tulema. Aga ei tulnud. Tagasi tööle, paar kiiremat ringi ja jälle poodi. Et ehk nüüd tuleb. Ja nii paar korda päevas. Küsinud pealtnägija, et miks te siis kõik koos käite. Las üks käib ja teised teevad tööd. Olevat vastatud, et viis viina saab näkku. Üks kõigile tuua ei saavat.

Apteek, mitte lihapood

Tollases Kingisepa lihapoes olnud tihti pikad järjekorrad. Et ehk tuuakse midagi ja saab löögile. Letid olnud samas tühjad ja metall läikinud uhkelt. Kui kaup ka tuli, kadus see sama kiiresti kui ta poodi jõuti tassida.
Astunud üks vanahärra poodi, vaadanud tühjusest läikivaid riiuleid ja öelnud: “Ei see saa lihapood olla. Siin on nii puhas. See on ju apteek!”

Täpne jalanumber

Kaupa käidi otsimas mandrilt ja palju lugesid tutvused. Kuid vahel õnnega kokku sattudes võis isegi täiesti juhuslikult poest saada mõne vajaliku eseme. Näiteks õnnestus kord ühel saarlasest armastaval abikaasal näha mandril müügil naiste talvesaapaid. Loomulikult oli vaja need kohe naisele osta. Aga kuidas saada teada, milline suurus sobiks. Vaadanud siis mees müüjate jalgu ja palunud ühel, kelle jalad enim ta abikaasa omi meenutasid, saapaid proovida. Ostnudki ühed ära. Pärast ei jõudnud naine kodus ära imestada, kuidas mees nii täpselt tema suurust teadis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)