Muhu saarele – sinna, kus aeg puhkab…

Muhu saarele – sinna, kus aeg puhkab...

LÄBI KULDSE SÜGISE ÜÜGU PANGALE: Kes siin blufib?

Seekordne reis läheb Orissaarest läbi Viira ja Nõmmküla ning sealt mere äärt pidi Hellamaa ning Liiva kaudu tagasi. Sellega peaks Muhu saare põhjapoolsele osale mõnusa loperguse ringi peale saama.

Toonitud klaasid silmade ette, sest kirgas septembrikuu lõpp on otsustanud päikese välja ajada.

Peagi sahisevad rattad väikese Väina tammil ja tahtmatult meenub lugu (või legend?) Juhan Smuulist, kes oma Volgaga mingil põhjusel tammilt madalasse vette sattus ning miilitsa küsimusele – mida teie siin teete, vastanud kirjanik: see on iga mehe oma asi, kus ta oma autot peseb.

Linnuse maalinnas

Kollased liblikad ja vaikus, längu vajunud maalinnavallide keskel 1967. a. püstitatud mälestusmärk neile vapratele meestele, kes 1227. aastal 20 000 vallutajale 6 päeva vastu pidasid. Linnuses tapeti 2500 inimest. Veel on tahvlil kirjas, et üle-eelmise sajandi lõpus viidi sealt Väikese väina tammi ehitamiseks minema 400 kuup-sülda (ligi 4000 m3) kive, mille tõttu vallide kõrgus tublisti madalamaks jäi. Leitud on sealt ka münte, nooleotsi, kirveid.
Mina leidsin lausungi, et Muhu on saar, kus aeg puhkab…

Rinsi kirik

Nautsest ja jaanalinnufarmist mööda, ka Muhu Muuseumisse sedakorda ei lähe, vaid edasi Nõmmküla poole.

Viit vasakule näitab Rinsi kirikut. Üllatusena on siia maha pandud jupike asfalti. Kiri ütleb, et tegu on ühega kahest (ka Hellamaa) Muhus asuvast apostliku õigeusu kirikust, mida ehitati aastatel 1871–1873. Kirikus on teeninud selline mees nagu Andrei Klaas, kes koos abikaasaga loonud laulud “See on väike Muhu” ning “Sõsarsaared”.

Põikan Sepamäe kalmistule, kus vaikust segab rähni toksimine. Üritan isehakanud toonelaseppa pildile saada, kuid – võta tiivast! ja ära lennanud ta ongi.

Edasi sõites hakkab silma palju kitsaid ja tundub, et pikki teid, mis mõlemalt poolt suuremalt maanteelt alla vonklevad.
Teeviit teatab – Rebaski. Äkki elab seal külas jäneski…?

Südi poepidaja Lumistelt

Mõisakülas märkan poolenisti põõsasse pugenud ja päevinäinud silti – Pood. Et autogi ukse ees peatunud, pööran tagasi mõttega, et ehk on keegi endise kauplemiskoha ära ostnud ja seal nüüd remonti teeb. Aga ei – selgub uskumatu tõsiasi –, pesuehtne külapood!
Leti taga istub südika olemisga Inna Auväärt.

Inna jutustab, et poodi on ta siin pidanud “aegade algusest peale”. Elab üksi, kodutalu jääb 200–300 m kaugusele. Kuigi rahvast käib aasta lõikes vähe, on suvel siiski suvitajaid nii palju, et saab hakkama. Kooli lõpetanud, oli Inna Hellamaa kaupluses, kuid siis sündisid aastase vahega lapsed ja tööstaaž katkes. Pärast seda ongi tema tööpaigaks olnud Lumiste pood.

Lapsed Kuressaare gümnaasiumis õpetajaametis. Poeg Mati pidas ka lehmi, kuid kevadel hakkas tervis streikima ja loomi tuli lõpetama hakata. Kiirelt teeb proua selgeks, kes lastelastest arstiks õpib, kes mingit “euroasjandust” juhib, kes Rootsi vahet sõites kelnereid kamandab. Tütrepoeg Indrek Tustit on aga Gerd Kanteri massöör.

Palju Mõisakülas inimesi elab? Pakun ise välja, et sadakond. “Äi-äi-äi äi! Kümmekond on! Aga nad tulevad poodi Tamsest, Põitsest, Pallasmaa poolt… Ka autodega tullakse,” räägib Inna ja lisab, et sellist päeva polegi, mil mitte ühtki inimest poeuksest sisse ei astu. Pood, see ju veel veidi nagu külakeskus ka.

“Teised ikka küsivad, et kuidas sa jõuad. Meil oli suur talukoht, paar aastat tagasi pidasin veel loomi ka, aga siis ei viitsinud nendega enam jännata. Vaba aega üldse ei olnud… Nüüd koduõu lillepeenraid täis. Talvel pole mul midagi teha, siis hakkan suvelilletaimi kasvatama,” sädistab Inna.

Poes jälgib meie jutuajamist härrasmees, kes kohmab: “Ma pole muhulane.” Inna abiga saan teada, et meesterahvas on Aako Krasman, rahvuselt võrukas ja peab pensinäriametit. Fotokat nähes ütleb Aako vaid “Ära jama!” ja tüürib ukse poole. “Ma pole fotogeeniline!” Nüüd lööb Inna ka pildistamise peale põnnama: “Ei, ma ei kõlba enam kuskile, see oli vanasti… Ma ei ole sobilik ühegi pildi peale.”

Väike Paadivabrik

Põline Muhu mees Kaarel Tüür peab Nõmmkülas koos kahe osanikuga Väikest Paadivabrikut, mille aastakäive ulatub poole miljoni kroonini.
Kaarel lõpetas kunagi merekooli laevajuhi erialal. Mõte ise paate tegema hakata tekkis Aafrikas viis aastat tagasi laevas igavledes. Koju tulles otsis üles vana paadimeistri, kes seda ettevõtmist juhendaks. Noorel mehel omal ju eelnev kogemus puudus. See meistri abi piirdus aga kahe telefonikõne ja paaril korral kohal käimisega.

Kaarel tunnistab, et ega tal päris hästi ei lähe. “Majanduslangus tunda ei anna, see mõjub pigem positiivselt. Kuna mul on pidev langus olnud, siis saab mul vaid paremaks minna,” naerab Kaarel.

Kuigi firma lõpetamisest on asi veel kaugel, pole kiitmiseks põhjust. Praegu ollakse tööl vaid vennaga kahekesi. Aasta algul harjutasid siin kätt ka ametikooli poisid, aga nüüd on nad läinud, sest tööd pakkuda pole.

Aerupaati või mõnd suuremat alust remontida tahaksid inimesed küll, aga kõhn rahakott paraku ei luba. “Rock City”, mille remont veel kevadel käis, on nüüdseks läinud, kuid omanikul viimased arved maksmata…
Praegu on renoveerimisel hiidlaste maha müüdud lesta-traal, mille uus omanik lõbusõidulaevaks tahab ehitada.

Kolmandat päeva tööl

Muhu Mööbli töökoja avatud ustest vaatab vastu Eigo Peegel, kes siin ametis alles kolmandat päeva. Eigo on rahul, sest niimoodi töö kõrvalt saab ka haridust edasi omandada. Ametisse saamine läks üle ootuste lihtsalt.
“Eelmisel reedel tulin kohale ja küsisin, kas tööd on. Öeldi, et esmaspäeval saan vastuse. Tulin kohale ja oligi…” räägib Põitse poiss Eigo. Majanduslanguse mõjule selles firmas ei oska ta hinnangut anda, ütleb et on “liiga värske”. “Aga tööd on!” särab noormees.

Teejoomine Üügu pangal

Sõidan Nõmmkülast Hellamaa peale. Mul pole õrna aimugi ees ootavaist paikadest. Üügu pank suisa sunnib alla keerama.
Pangal istub pingil vanaproua, kes lapsi ja ilmselt ka lapselapsi ootab. Ühtäkki on perekobar kokku saanud ja asutatakse ennast kiirelt lahkuma. Märkan üsnagi kummalist vaatepilti: noor mees, termosetass käes, istub ja vaatab merd.

“Tohib tülitada?” “Ikka tohib”, saan vastuseks. Selgub, et mehel kohvipaus. “Juhtusin mööda sõitma ja nii kena koht vaatamiseks.”
Janek töötab Kehtes puusepana. Selline istumine vaatega merele on tal esmakordne, sest tööobjekt ligidal ja enne polegi aega olnud teed juua. Janeki töö pole masstoodang ehk nagu ta ise ütleb – teeb vigureid, mis inimesed välja oskavad mõelda.

Jüri-Jaani Talustuudio

Lõetsal teadustab silt, kuidas sõita Marget Tafeli Talustuudiosse. Marget on keraamikuna töötanud 44 aastat, 12 aastat elanud Lõetsa külas.
Kuulan huviga mitmel pool välismaal näitusel osalenud kunstniku juttu, kuidas ta koos disainerist elukaaslase Sulev Vahtraga Tallinnas J. Köhleri tänavas asuvas korteris peale taasiseseisvumist sundüürnikeks tembeldati ning aastaid kohtuuksi pidi kulutama.

Paraku ei võimalda selle lehe ruum kõigest kirjutada ning seepärast sünnib Jüri-Jaani Talustuudiost lähiajal uus lugu.
Enne mu lahkumist märkab Marget, et ma pole omale võileiba teinud. Võtab noa ja määrib paksu valge korra käärule. Mis see on?
“See on tuttava lehma kohupiim, segatud hakitud küüslaugu ja poolitatud viinamarjadega.”
Jah, see oli suu- ja suurepärane!

Tõnise lambad surid vanadussurma

Pargin auto tihedasti Tõnise pere värava orva, kuna külavahetee on kitsas. Kulla tuleb vastu. Ilmar (75) on kesknädalal hoopis sauna kütnud, sest homme seisab ees Kuressaarde arsti juurde minek.
Kulla ja Ilmar on Tõnisel, mis Ilmari isakodu, elanud 18 aastat. Kaks tütart elavad oma elu.

Kulla pole eluski igavust tundnud: rohimine, muru niitmine, marjul käimine – ei jõua nii palju teha, kui tahaks. Talvel paneb 69 aastaseks saav perenaine suusad alla ja laseb tuulega võidu. Paraku annab kahe aasta tagune ränk kukkumine siiani tunda.

Kohe üle tanuma annab unustatud ja roostes plekkmonstrum tunnistust kunagisest müügiputkast, kust kõike vajaminevat osta sai. Nüüd on lähim kauplus Hellamaal 4 kilomeetri kaugusel, Liivale on siit umbes 8 kilomeetrit.
Külad on tühjaks jäänud ja Kulla sõnul pole talvel kedagi näha.
Kulla ja Ilmar rehkendavad ning saavad kokku umbes kolme tosina jagu inimesi. Kulla täpsustab, et nemad elavad Keskeltkülas, kus kuus talu, aga Altkülas on rahvast rohkem. Seevastu suvel on igas majas inimesehing sees.
Loomi Tõnisel enam ei peeta. Ainult kanad on, kuid Kulla arvab, et ka need tuleb ära lõpetada. Muhus on palju nugiseid, neil on kaks korda kanad maha murtud. Ja nii paljudel teistelgi.

“Ühes vanas majas Altkülas tuli nugis päev ajal korstna kaudu sisse ja murdis kõik kanad maha. Perenaine ise nägi,” räägib Kulla. “Meil neli kana pääses tänu sellele, et nad olid puuris.”

Lambaid pole ka Tõnisel enam. “Need surid vanadussurma,” ütleb Ilmar ja Kulla lisab, et pole tahtnud neid tappa – oma armasad lambad ju.
Nõnda elaski Mustu, kõige vanem lammas, pea 15 aastat vanaks.

Jätan pererahvaga nägemiseni. Põrutan edasi. Varsti olen Liival ja Muhumaa-ring on tänaseks täis. Bensiin paaki ja silmi piinavat õhtupäikest trotsides suundun Triigi sadama poole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 92 korda, sh täna 1)