Eduard Sepp ja vikativalmistamine

Eduard Sepp ja vikativalmistamine

Kuressaare orkester. Esimeses reas vasakult viies Eduard Sepp, teises reas vasakult neljas orkestrijuht Joseph Unger (?–1927).

Täna ilmub viies ja ühtlasi ka viimane osa ajaloolugude sarjast, mis käsitleb Saaremaa ärielu ja ettevõtlust 1920.–1930. aastatel. Eelmised lood ilmusid 19. juuli, 2. augusti, 6. septembri ja 20. septembri Oma Saares.

Enne Teist maailmasõda tunti kogu Eestis Saaremaal tehtud sepatööd, eriti nõutud ja hinnatud olid siinsed vikatid. Suurim ning tuntuim vikativalmistaja Saaremaal oli tollel ajal Eduard Sepp (1895–1942).

Aktiivne ühiskonnategelane

Eduard Sepp on sündinud 20. oktoobril 1895. aastal Kaarma-Suure vallas Tõru talus. Hariduse omandas ta koduvalla ministeeriumikoolis. Keerulistel aegadel tuli osa võtta nii Esimesest maailmasõjast kui Vabadussõjast.
1919. aastal abiellus Eduard Sepp Adeele Paaveliga, sellest abielust sündisid lapsed Helga, Raimond ja Luule.

Peale kodu- ja tööelu osales Eduard Sepp aktiivselt kohalikus seltsielus – ta oli Vabatahtliku Tuletõrje Saaremaa brigaadi orkestrijuht, Kuressaare Kütisalga abiesimees, Kaitseliidu Kuressaare malevkonna relvurpealik, tegev Saaremaa Merispordi Seltsis, Kuresaare Tööstuse Ettevõtjate Ühisuses ja Kuressaare Eesti Seltsis.
Teda on autasustatud Kotkaristi ja Tuletõrje hõbemedaliga.

Traditsioonidega sepasuguvõsa

Eduard Sepp on pärit pikkade traditsioonidega sepasuguvõsast. Vikatite valmistamisega tegeles juba tema vanaisa ning samuti isa Kaarel Sepp (1874–1925). Isa juures omandas ta kõik põhioskused ning juba 16-aastaselt asus ta vikateid valmistama.

Oma ettevõttega alustas Eduard Sepp 1921. aastal Kaar-ma-Suure vallas aadressiga Orissaare mnt 8 (hiljem muudeti see maaüksus linna omaks aadressiga Orissaare mnt 15).

Aadresside vahetus tekitas väljaspool kodusaart paraja segaduse, kuna arvati, et kaks aadressi tähendab seda, et Eduard Sepal on kaks vikatitöökoda. Olukord klaariti siiski rahumeelselt ära.
Hiljem tegutses vikatitöökoda aadressil Kuressaare, Tallinna tn 51.

Vikativalmistamine

Vikateid valmistati rauast ja Saksamaalt sisseveetavast terasest. Neid valmistati käsitsi ja pinniti (tera peksti alasil õhemaks) mootorhaamriga. Teravaks käiamine käis samuti mootori jõul.

Toodangust läks ligikaudu 50% mandrile, kusjuures neid müüdi Pärnu-, Lääne- ja Harjumaal. Ülejäänud vikatid turustati valdavalt kodusaarel. Vastavalt eri müügikohtadele püüti vikatite valmistamisel arvestada kohalikke erinõudeid ja -soove.

Hinna poolest ei võisteldud välismaal toodetuga; hind oli kõrgem, kuid sellegipoolest olid need vikatid rahva seas nõutud kaup. Tööhooaeg vikatitööstuses oli igal aastal 1. septembrist kuni 10. juunini, iga päev oli ametis 7–8 töölist, neist seppade abilistena neli meest.

Eduard Sepp ise töötas vikatite karastajana. Päevas valmis ligikaudu 44 vikatit ning näiteks 1930. aastal valmistati ligikaudu 10 000 vikatit. Omaaegses Meie Maas oma tööst rääkides ütles Eduard Sepp, et ta suutis oma aastase toodangu ilma probleemideta realiseerida ja erilisi raskusi turustamisel polevat tal esinenud.

Tunnustatud mehe saatus

Eduard Sepa vikatid leidsid laialdast tunnustust ja äramärkimist, mille kinnituseks on mitmed väljateenitud kõrged auhinnad. Näiteks 20.–25. juunini 1931 Tallinnas toimunud näitusel määras auhinnakomisjon neile esimese auhinna – Suure hõbeauraha ja 1932. aastal Varbla põllumajandusnäitusel said tema vikatid esimese auhinna ja hõberaha. Lisaks märkimisväärne hulk kohalikku tunnustust.

Nõukogude võimu tulek lõpetas Eduard Sepa töö. Tema elutee lõpp oli traagiline.
Eduard Sepp arreteeriti 20. juulil 1941, tribunal mõistis ta 25. märtsil 1942 aastal surma ning ta hukati 26. aprillil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 183 korda, sh täna 1)