Ameerika endised riigisekretärid heitsid pilgu tulevikku

Ameerika endised riigisekretärid heitsid pilgu tulevikku

TERAV PILK: USA diplomaatia veteranidele esitas küsimusi CNN-i tuntud saatejuht Christiane Amanpour.

Hiljuti toimus Washingtonis viie endise USA riigisekretäri – Henry Kissingeri, James Bakeri, Madeleine Albrighti, Warren Christopheri ja Colin Powelli – kohumine. Ameerika Ühendriikide diplomaatia veteranid kogunesid, et anda nõu riigi tulevasele presidendile – kuidas peaks ta suhtlema Venemaaga, kuidas tuleks tal lahendada Iraani tuumaprogrammi küsimus ja kuidas oleks võimalik taastada USA prestiiži maailmas.

Kõnealuse kohtumise korraldajateks olid telekanal CNN ja
George Washingtoni ülikool. Alustuseks palus saatejuht eksriigisekretäre, et nad mõtleksid välja mõned retseptid, mis aitaksid Ameerika Ühendriikide tulevasel presidendil riigi imagot taastada.

USA prestiiži rikkusid säärased sündmused nagu võltsil ettekäändel ja ilma ÜRO sanktsioonita korraldatud sissetung Iraaki, agressiivne käitumine Põhja-Balkanil, skandaalid ja kinnipeetute mõnitamised Abū-Ghuraybi ja Guantanamo vangilaagrites.

Meid ei armastata!

“Välismaal asuvad USA saatkonnahooned kujutavad endast tõelisi kindlusi ja seda isegi meie kõige usaldusväärsema liitlase, Suurbritannia pealinnas Londonis. Kuid sellistes riikides nagu Egiptus, India, Pakistan, keda meie valitsus peab valitsus USA tähtsamateks liitlasteks, suhtub Ameerikasse ja ameeriklastesse positiivselt vaid 22% elanikkonnast,” oli saatejuht, telekanali CNN tuntud ajakirjanik Christiane Amanpour vapustatud.

Tema küsimusele, kuidas oleks võimalik taastada USA imagot maailmas, vastasid Madeleine Albright, James Baker ja Warren Christopher nagu ühest suust: “Valitsus peaks kohe sulgema Guantanamo vangilaagri.”

Proua Albrighti arvates peaks USA tulevane president ette võtma “kavala triki”: ühelt poolt peaks ta maailmale tõestama Ameerika enesekindlust, kuid samas peaks ta näitama, et “kõiki inimkonna ees seisvaid probleeme ei suuda Ameerika iseseisvalt lahendada”.

Me pole enam ülivõimsad

Colin Powell oli seisukohal, et Ameerikal oleks aeg möönda: viimasel ajal on märkimisväärselt tugevnenud mitme idas asuva riigi majandus. Koos sellega aga kaasneb paratamatult nende riikide poliitilise mõjuvõimu tugevnemine kogu maailmas.

Härra Powelli arvates pole selles midagi veidrat ja hirmuäratavat, kui need riigid lülitatakse selliste probleemide lahendamisse nagu sõda Iraagis, Lähi-Ida kriisi reguleerimine, Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogrammid.

“Me ei peaks püüdlema selle poole, et USA oleks maailmas populaarne,” haaras taas initsiatiivi enda kätte Madeleine Albright. “Mul on ükskõik, kas Ameerikat armastatakse või mitte. Peamine on, et meid austatakse ja et meiega tahetakse koostööd teha.”

Suhetest Venemaaga

Ligi poolteist tundi kestnud telesaate teiseks teemaks oli olukord Gruusias. Kõnealuse probleemi arutelu alguses ilmusid saates esinenud Ameerika diplomaatia autoriteetide selja taga olevale hiiglaslikule teleekraanile mööda Gruusia linnade tänavaid liikuvad Vene tankid. Kaadritagune hääl aga lausus sõnad: “Külma sõja uus vorm: Venemaa on ühinenud Putini autoritaarse kontrolli all. Venemaa sooviks on mängureeglite muutmine.”

Pärast säärase filmilõigu vaatamist esitas saatejuht küsimuse – kuidas peaks USA tulevane president “sellise Venemaa” käitumisele reageerima?
“Alguses tuleks ikkagi määratleda, mida te mõistate termini “selline Venemaa” all?” pareeris Henry Kissinger. “Kas siin tuleks mõista, et “see Venemaa” teeb katse kukutada rahvusvahelises elus praegu kehtivaid reegleid?”

Edasi rõhutas härra Kissinger, kes on ühiskondliku organisatsiooni “Venemaa – USA: vaade tulevikku” kaasesimees, et USA on huvitatud koostööst Venemaaga sellistes valdkondades nagu Iraani tuumaprogrammi küsimus, olukord Pakistanis, tuumarelva leviku tõkestamine ja energeetika.

“USA järgmine president peab leidma võimaluse koostöö jätkamiseks Venemaaga. Me ei peaks liialt toetuma nendele filmikaadritele, mida teie režissöörid meile äsja näitasid. Venemaa pole demokraatlik riik. Nõustun sellega. Kuid Venemaa ei muutu enam kunagi selliseks nagu ta minevikus oli (ilmselt on siin silmas peetud Nõukogude Liitu – toim),” tegi doktor Kissinger järelduse.

Algatajaks oli Gruusia

Kõik viis CNN-i telesaates esinenud USA endist riigisekretäri olid seisukohal, et hiljuti Kaukaasias puhkenud konflikti algatajaks oli Gruusia. Samas aga möönsid nad, et Venemaa reaktsioon sellele oli liiga järsk ja karm.

“Venelased tegutsesid jämedalt ja ma pean seda rumalaks. Kuid samas oli Venemaa reaktsioon prognoositav,” rääkis Colin Powell, kes jätkas: “Venemaa ei peaks otsustama, kas Ukraina ja Gruusia astuvad NATO-sse või mitte. Kuid samas me peame endile teadvustama, milline saab sündmuste sellise arengu korral olema Venemaa reaktsioon. Venemaal on oma huvid ja ta arvab, et me pidevalt sekkume tema regiooni. Ma pean siin silmas NATO laienemist ja USA raketitõrjesüsteemi paigaldamist Poola ja Tšehhi territooriumile.”

“Mina isiklikult olen seisukohal, et me peaksime Ukraina ja Gruusia NATO-sse astumise küsimuses edasi liikuma,” sekkus vestlusse proua Albright. “Põhja-Atlandi organisatsiooni laienemine ei ole suunatud Venemaa vastu.”

Kas NATO põhikiri ikka töötab?

Järgnevalt esitas CNN ajakirjanik Frank Sesno küsimuse: “Kui aga juhtub nii, et Ukraina ja Gruusia ikkagi astuvad NATO-sse ja Venemaa võtab nende vastu ette agressiooni. Kuidas peaksid Ameerika Ühendriigid sellises olukorras käituma?”

“NATO põhikirja viies artikkel ütleb, et kui organisatsiooni ühe liikme vastu võetakse ette rünnak,” vastas Colin Powell kiiresti, “siis on rünnatud kõiki liikmesmaid.”

Kuid samas ta nagu kohkus ja parandas end kohe, märkides, et sellisel juhul pole kriisipiirkonda ilmtingimata vaja sõjaväge saata. Parem oleks piirduda majanduslike mõjutusvahenditega. Powelli arvates on Venemaa on riik, “kes kaotas oma uhkuse, kuid kes selle taastas”.

Solidaarsus Iraani küsimuses

Mis aga puudutab suhtumist Iraani, siis selles küsimuses olid kõik viis endist riigisekretäri solidaarsed, sõltumata nende parteilisest kuuluvusest.
“Mida on meil karta?” ei saanud Colin Powell aru. “Ma isiklikult pidasin nendega kõnelusi kuni 2003. aastani, siis kõik suhted katkesid. Me peaksime iraanlastega alustama kõnelusi madalal tasemel. Seejärel aga tuleks taset pidevalt ja järkjärgult tõsta.”

“Isiklikult mina eelistaksin kohe alustada läbirääkimisi välisministrite tasemel,” sekkus vestlusse Henry Kissinger. “Kohe alguses peaksime vastaspoolt teavitama, milliseid tulemusi me ootame. Küsimus pole vaid tuumaprogrammis, päevakorda tuleks veel võtta relvade lekitamine valitsusvälistele formeeringutele.”

CNN-i telesaate võttis kokku Madeleine Albright, kes tegi lootustandvalt rahumeelse avalduse: “Me peaksime läbirääkimisi pidama kõigi riikidega, kellega meil on probleeme.”


Henry Alfred Kissinger (sünd Heinz Alfred Kissinger 1923. a mais) – saksa päritolu USA diplomaat, Nobeli rahupreemia laureaat. USA riigisekretäri ametikohal oli aastatel 1973–1977 presidentide Richard Nixoni ja Gerald Fordi valitsemise ajal. Olles nn Realpolitik-kontseptsiooni pooldaja, õnnestus tema ametisoleku ajal teha edusamme Lähis-Ida kriisi lahendamisel ja Ida-Lääne suhete parandamisel.

Madeleine Korbel Albright (sünd Marie Jana Korbelová 1937. a mais) – esimene naine, kes määrati USA riigisekretäri ametikohale. Ametis oli 1997. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta jaanuarini president Bill Clintoni valitsemise ajal. Praegu on ta Georgetowni ülikooli professor.

Warren Minor Christopher (sünd 1925. a oktoobris) – USA diplomaat ja jurist. Riigisekretäri ametis oli president Bill Clintoni esimesel ametiajal 1993. aasta jaanuarist kuni 1997. aasta jaanuarini.

Colin Luther Powell (sünd 1937. a aprillis) – riigisekretär 2001. aasta jaanuarist kuni 2005. aasta jaanuarini. Just tema ametisoleku ajal alustas USA võltsil ettekäändel ja ilma ÜRO sanktsioonita sõda Iraagis. Tõsi, valitsuses peeti teda siiski mõõduka suuna esindajaks, kes kahjuks jäid vähemusse.

James Addison Baker (sünd 1930. a aprillis) – riigisekretär 1989. aasta jaanuarist kuni 1992. aasta augustini president George Bush vanema valitsemise ajal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)