Aitab paanikast, Eesti ajakirjandus

Aitab paanikast, Eesti ajakirjandus

 

“Venelased tulevad, venelased tulevad!” – see hirmutav külma sõja loosung on viimasel ajal aktuaalne praktiliselt igas lääneliku elukorraldusega riigis. Sellest pasundavad kõik. Esmapilgul tundub säärane kartus täiesti põhjendatuna. Kohe üsna varsti pärast Gruusiasse tungimist hirmutasid Vene riigijuhid Poolat, väljendusid agressiivselt suhetes Ukrainaga ja teatasid oma sõjatehnika paigutamisest Lõuna-Ameerikasse. Tõepoolest, iial ei tea, mida Venemaalt oodata.

Samal ajal kui Medvedev ja Putin kiitlevad oma riigi arengu, sõjalise võimsuse ja sõltumatusega teistest riikidest, on maailma börsil paljude Vene fondide ja firmade aktsiad läbi teinud hullumeelseid langusi. Venemaa ei saa areneda lääneriikide investeeringute ja vahenditeta. Kapitalism nõuab Vene riigijuhtidelt eeskujulikumat käitumist. Mina arvan, et just majandusliku olukorra ja siiski mingil määral lääneriikidest sõltuvuse pärast peavad lääneriikide ja Venemaa suhted muutuma. Tegelikult ma isegi loodan pigem suhete paranemist, sest sellises “külm sõda 2” õhkkonnas on üsna pingeline elada.

Kuhu Vene karu veel minna võib?

Gruusia südmused tekitasid kõikides ärevust. Tekitavad veelgi. Samal ajal hakkas Eesti ajakirjandus selles ärevuse ja ülesköetud kirgede õhkkonnas Vene karu edaspidiseid samme ära arvama – kas järgmine on Ukraina, Eesti, Läti või Poola? Kes meist oleks Venemaaga sõbralikes suhetes ja venelaste meelest patuta?

Ajakirjandusel on nüüd ainest vaat et terveks järgnevaks aastaks. Kui mitte aastateks. Kellele järgmisena kallale tungitakse? Kui kaua suudame Vene vägedele vastu panna? Kus asuvad vene sõdurid ja mis sõjatehnika neil on? Imestan, et inimesed ei ole kogu selle paanika peale veel hakanud esmatarbekaupu, suhkrut, tikke ja sooje riideid kokku ostma. Või kes tegelikult teab, äkki on siiski juba suuremal osal eestlastest Lääne-Eestis olemas oma paadikuurid kõige vajalikuga, et sõja korral kiiresti ohutusse kohta aerutada.

Saarlastel on erinevalt mandriinimestest Vene karu eest põgenemine tehniliselt lihtsam. Meri on ju vana tuttav. Ja meresõit ka. Siit annaks veel mõnda ajakirjanduslikku teemat arendada. Aga jätaksin siinkohal selle mõttekäigu pooleli.

Sisepoliitika vs välispoliitika

Igal juhul on Eesti ajakirjandus tohutult paanikat külvanud. Kogu selle välispoliitilise paanika varju on jäänud aga meie siseriiklikud probleemid, mis ootavad lahendamist. Vene poliitikud juhivad samuti tähelepanu siseriiklikelt probleemidelt eemale, loovad vaenlase kuju ja püüavad lihtrahvast veenda, et näed, see seal ongi meie hädade põhjus.

Mulle tundub, et ka eestlased tunnevad ennast ebaturvaliselt pigem Venemaa riigijuhi ja Vene riigi naabruse pärast kui meie enda valitsusjuhi ning tumeda tuleviku ja majandusliku olukorra tõttu. Mis saab lastetoetustest, pensionidest, kui kõrgeks kasvab kütuseaktsiis, kas tulumaksu alandatakse või mitte? Kõik need probleemid tunduvad tühistena võimaluse kõrval, et Venemaa ründab Eestit kaitsmaks siinseid venelasi.

Tegelikult võiks Eesti ajakirjandus praeguse aja peale juba maha rahuneda, esimestest Vene-Gruusia sõja emotsioonidest toibuda, paanikat mitte külvata ning näha ja kajastada sündmusi objektiivses valguses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)