Võõrsil võidukas, kodus kaotaja (5)

Neil päevil peaksime saama kuulda-näha, kas kolme võimuerakonna ministrid jõuavad lõpuks Toompeal kokkuleppele, mida täpsemalt hakkab sisaldama valitsuse poolt riigikogule vastuvõtmiseks esitatav järgmise aasta riigieelarve eelnõu – tähtajad suruvad juba peale.

Peaminister Ansipi suust ei kuule juba mõnda aega enam reibast ulmejuttu Eesti tõusmisest Euroopa viie rikkama riigi hulka. Pigem tuleb tal nüüd seletada, kuidas sai tekkida olukord, mis sunnib valitsust rahvalt raha juurde küsima. Inimesed ju imestavad, kuhu ikka kogu see jõukus nii äkki kadus, kui vaata et just-just Euroopa esiviisikusse jõudmas olime.

Kokkuhoid algas valest otsast

Küllap aga valimiskampaania ajast jäänud hoo mõjul veel fanfaare puhuv ja trumme põristav valitsus sisimas siiski ikka tundis, et majandusteadlaste ja pangaanalüütikute ennustatud majanduslangus tulemata ei jää, sest rahvale on ta juba piisavalt pakkunud võimalusi oma range kokkuhoiupoliitikaga lähemat tutvust teha.

Hakkas see ju pihta mõistagi mitte Toompea kõrgetes võimukoridorides, vaid ikka siinsamas, meie keskel, kus riigi käepikendusest maavalitsuse energilisel eestvedamisel asuti bussiliine maal nii koomale tõmbama, et lõpuks keegi enam ei mäletagi, mis päeval kuskilt üldse veel linna ja sealt tagasi saab. Koondamisteateid jagati postiljonidele ja päästetöötajatele, metsameestele ja passiametnikele ning ühtäkki avastati, et miinimumilähedane palk on hooldekodu töötajale paljuvõitu ja mõned lisakroonid koolilaste soojaks lõunasöögiks või kodust kaugel erikoolis õppivate pime-kurtide laste internaadikulude katteks riigikassast välja käia ka liig mis liig.

Oma võimuleaitajate ärikasumi maksustamisest on ju võimuliit pühalikult vandunud kellelgi isegi mitte unistada lasta ja nii jääbki tal üle üritada riigikassat pungimale täita riigilõivude, aktsiiside ja käibemaksu kergitamise abil. Ainuüksi matuseteenuste käibemaksu tõstmisest loodetakse riigieelarvesse lisatulu 16 miljonit krooni, ravimite käibemaksumäära suurendamisest oodatakse veelgi kopsakamat summat, kuigi apteekrid väidavad, et juba praegu jäävad ligi pooled arstide väljakirjutatud ravimeist nende kõrge hinna tõttu välja ostmata.

Koonerdamine pole kokkuhoid

Olin just kirjutamas, et jälle hakkavad võimulolijad koonerdamisega – mille kohta rahvasuu ütleb, et see pole kokkuhoid – pihta valest otsast, kui avastasin, et paremini kui möödunudlaupäevases Eesti Päevalehes Andrus Kivirähk, seda olukorda kirjeldada ei saa: “Eesti riik sirutab suures viletsuses oma kerjusekäe vaesema rahva poole. Küll nemad ikka halastavad ja toetavad!”

Põhiseaduse järgi peaks Eesti riigi kõrgeim võimukandja ehk siis peremees olema justkui rahvas, võimulolijad aga näivad oma peremeheks pidavat küll hoopis kedagi teist. Mida muud saab järeldada näiteks sotsiaalministeeriumi kõrge ametniku põhjendusest, et pensioni kättetoimetamine vanainimestele on riigile kulukas ja seetõttu tuleb nad sunniviisil suunata välismaise panga klientideks – või kui vastu punnivad, siis palgaku endale ise postiljon, kes pensioni koju tooks?

“Vanainimestele on delikaatselt märku antud, et kõige õigem oleks jätta oma pension üldse riigi kätte,” leiab seepeale Kivirähk. Aga kas saabki paremat loota, kui riigivalitsemise juures on Eestis nii pikalt olnud seltskond, kelle arvates tulebki kogu ühiskonnaelu juhtida ainult kellegi ärihuvidest, mitte aga inimesest lähtudes.

Rahapuudus ei kummitagi igal pool

Koos rõõmustava teatega kahe noore saarlase võidetud maailmameistri tiitlist kuulsime eelmisel nädalal ka nende treeneri ülestunnistust, et poiste meistrivõistlustele viimiseks tuli tal mängu panna hulk isiklikku raha.

Päris otsas raha Eestis siiski pole – alles eelmisel nädalal sai kaitseministeerium kokku 99,3 miljonit krooni maksma mineva Vabadussõja võidusamba püstitamise korraldamiseks valitsuse reservist ligi 50 miljonit krooni, rohkem kui 400 000 krooni eest võetakse ette Kadrioru lossi katuse ja pööningu remont, mõnele ministrile rohkem kui poole miljoni kroonise auto muretsemine pole endiselt probleem ning riigikogulaste palga külmutamise populistliku mõtte autoreid hurjutas president Ilves isiklikult, sõites pärast koos kaaskonnaga kolmepäevasele visiidile Sloveeniasse ja Montenegrosse.

Ülipüüdlik Eesti

Selle taustal, kui käest ära kipuvad asjad olema kodus, on Eesti ponnistused välismaailmas iga hinna eest silma paista ja kannuseid teenida lausa naeruväärsed. Riik ei suuda oma ääremaade elanikele tagada elementaarset liikumisvabadust, aga terve valitsus lausa pakatab õnnest, kuuldes USA kaitseministrilt, et ÜRO mandaadi peatsest lõppemisest hoolimata näeksid ameeriklased hea meelega Eesti kaitseväelasi Iraagis korda loomas ka järgmisel aastal.

Ning juba ongi kindlam kui kindel, et Eesti jätkab juba viis aastat kestnud kulukat sõjalist välismissiooni, arvaku rahvas sellest, mida tahab. Iraak pole aga ainus maa, kus Eesti n-ö demokraatiat kehtestab. Afganistanis viibivale Eesti jalaväekompaniile ostis kaitseministeerium hiljuti enam kui miljoni krooni eest meditsiinivarustust lahingutegevuse käigus otsa lõppenud varude täiendamiseks. Tuleb ju ka paljukannatanud Afganistani rahvad relva jõul ameerikalike väärtuste järgi elama panna. Ning muidugi teavad meie poliitikud täpselt, kuidas Kaukaasias puid ja maid jagada: Eesti on valmis Gruusiasse saatma kuni üheksa vaatlejat.

Kas ikka on õige, et kuskil kaugetes maades tungime küll võidukalt peale ja saavutame edu, aga kodus tunnistab riik end samal ajal juba ette kaotajaks, üritamatagi saavutada kas või seda, et koolid, lasteaiad, kultuuriasutused, kauplused, postkontorid ja haiglad ning ühistransport oleksid olemas ja toimiksid kogu maal.

Kelle jaoks meie oma riik on?

Kellele lõppude lõpuks läheb korda kuskil kaugel võõraste huvide eest seistes saavutatud edu? Ehk – kelle jaoks õieti asusime paar-kümmend aastat tagasi Eesti riiki taaslooma? Kas 20 aastat tagasi tõesti usuti, et ühe suurriigi kõvasti piiratud õigusega osariigi staatuse vahetamine teise suurriigi näiliselt sõltumatuks vasalliks saamise vastu ongi see eesmärk, mille nimel Eesti Vabariik taastada?

Võib-olla väljastpoolt kellelegi paistabki, nagu annaks Eesti suure ja tähtsa riigi mõõdu välja, aga me ise ju teame, kui palju meile endale olulisi asju on riik jätnud tähelepanuta. Ehk ei tasuks meil siis toppida ennast nii agaralt maailma suurte vahelisi asju ajama – küll nad saavad need meietagi aetud, aga meie väikeses kodus ei tule keegi teine meie eest midagi tegema, keskendume siis sellele. Äkki siis on ka rahval taas oma riigist hea meel.

Nähtavasti vajame nüüd üksnes ärilistes kategooriates mõtlevate poliitikute asemele vahelduseks rohkem neid, kellel pole küll nii suuri rahvusvahelisi ambitsioone, kuid kes mõtleksid maa- ja rahvalähedaselt ning oskaksid otsustamist nõudvate asjade juures näha numbrite taga ka inimest. Neid, kes ei ihale iga hetk kiitust välismaalt, vaid oskavad rohkem rõõmu tunda kohaliku külamemme või -taadi rahulolust selle üle, et tema kodukant ei olegi veel lootusetult hääbuma määratud.