Tuledesäras Kuressaare paistab suurlinnana (1)

Tuledesäras Kuressaare paistab suurlinnana

 

Selle tähelepaneku ütles aastaid tagasi välja lätlanna – diplomaat, kirjanik ja tõlkija Anna Žigure, kohtudes ajakirjanikega maakonnalehe toimetuses. Tookord käis estofiil ja tulevane diplomaat külas kirjanikel Tuulikutel Abrukal ja külastas oma kursusekaaslast Tartu ülikooli päevilt, ajakirjanik Aili Kokka.
Hiljaaegu naasis Lätist kirjanik Jüri Tuulik, kes käis oma loomingu tõlkijat juubeli puhul õnnitlemas. Oma Saar palus kirjanikuhärral reis naabermaale lühidalt leheveergudel kokku võtta. Lisaks avaldame Jüri Tuuliku meenutuse ärevast 1991. aasta augustikuust, mil ta Anna Žigurega koos Lätist Eestisse sõitis.

Juubel oli juba 25. augustil. Varahommikul hakkasin Kuressaarest sõitma, et jõuda pärastlõunaks Jurmalasse ja oma hoolikalt valitud roosid juubilarile ulatada.

“Palju õnne, Anna!” ütlesin juubilarile tema kaunis ja kultuurirohkes kodus Jurmala mändide all. Minu roosid polnud loomulikult ainsad, lilli toodi aina juurde ja ühe elegantsema kimbu saatis Läti president. Samal ajal helistati ja õnnitleti Eesti Raadiost ja tehti sünnipäevalapsega pikk intervjuu.

Anna Žiguret ei tunne mitte üksnes lätlased, vaid ka eestlased, soomlased ja kaugemad rahvad. Anna Žigure oli taasiseseisvunud Läti vabariigi esimene suursaadik Eestis, hiljem ka Soomes. Anna valdab paljusid keeli, nagu ka tema abikaasa Jukka Rislakki, kes oli aastaid päevalehe Helsingin Sanomat Balti korrespondent ja pidas loomulikuks ära õppida nii eesti kui läti keele. Anna kodus ei pea ükski külaline keeleoskamatuse pärast tummana nurgas nukrutsema.

Mul on hea meel, et võin end Anna Žigure sõbraks pidada. Meie tutvus algas aastakümnete eest. Esialgu tõlkis minu jutukesi läti keelde Anna isa Janis Žigurs. Anna tõlgitud on mitu minu kuuldemängu, näidendit ja romaan “Vares”. Anna tõlgitud on ka Ülo Tuuliku “Sõja jalus”.

Ma ei liialda, kui ütlen, et Anna on erakordselt kena inimene. Ma ei liialda, kui ütlen, et Anna on unikaalne kultuurinähtus. Anna suudab üksinda lähendada rahvaid, maid ja kultuure. See pole olnud üksnes tema kui diplomaadi kohustus, see on tema hingeline vajadus. Aga kõige alguseks on Anna vaibumatu armastus oma maa ja rahva vastu. Viimastel aastatel on Anna uurinud nende kaasmaalaste elusid ja saatusi, keda keeruline ja karm ajalugu on viinud kodust kaugemale. Ameerikas, Austraalias ja mitmes Euroopa riigis kogutud muljed ja mälestused lätlaste eluteedest saavad Anna uue raamatu sisuks.

Juubelipäeval polnud mina ainuke, kes Annaga tänulikku juttu tahtis ajada. Ja juubelites on alati natuke-natuke bravuurset. Seetõttu pole hilja ja kohatu paar nädalat hiljem veelkord tänada Annat koostöö, mõistmise ja sõpruse eest ja avaldada lugu ühest aastatetagusest tundelisest teekonnast Lätimaalt Eestimaale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)