Augustikuu, pilved on taevas

Olin 1991. aasta augustis järjekordselt kirjanike loomemajas Jurmalas. Ühel päeval helistas Anna Žigure ja teatas, et tema sõidab järgmisel hommikul autoga Saaremaale, ma võiksin temaga koos koju jõuda. Mu tuusik lõppes just järgmisel päeval ja ma võtsin rõõmuga Anna Žigure ettepaneku vastu.

Annaga oli alati huvitav ja kütkestav sõita, eriti läbi Läti teede, külade ja linnade. Anna tundis väga hästi oma maa minevikku, olevikku, kultuuri, inimesi.

Ei saa öelda, et lätlane armastab Lätimaad sügavamalt kui eestlane Eestimaad, aga ehk on lätlane oma tunnetes intensiivsem ja avatum. Annagi säravad silmad läksid veel säravamaks, kui mööda Lätimaad sõites nägime mõnda kena maja, hoolitsetud põldu, viljadest lookas õunapuuaedu.

Augustikuu oli meie ümber sel hommikul, kui Anna Žigurega alustasime Jurmalast sõitu Saaremaa poole. Minul on august lemmik-kuu.
Anna oli rooli taga üllatavalt tõsine.
Püüdsin mingit süütut nalja teha, aga Anna ütles kohe: “Sa pole hommikul veel raadiot kuulanud.”
Ei olnud. Oli ju väga varane aeg.

Ta lülitas autoraadio sisse ja hakkas mulle jooksvat teksti tõlkima.
Seda ärevat teksti polnud vist kerge tõlkida. Olime Baltikumis juba piisavalt jõudnud õnnelikud olla vabadusetuultest ja tulevikuunistustest, rahvusliku ärkamise võimsast hingamisest. Aga võõrväed olid veel sees, Moskva võis tähendada ärkamise kustumist.

Paarkümmend kilomeetrit pärast Saulkrastit, kui maantee jookseb peaaegu kaldaliivaga kokku, peatas Anna auto.
Anna ütles: “Erakordselt ilusad pilved.” Ei teagi ütelda, kumba oli tema toonis enam, kas hellust või ärevust. Vist mõlemat pilgeni.

Need pilved saatsid meid peaaegu Salacgrivani. Siis oli peatus ühe maapoe juures. Oli veel produktivaene aeg, aga selles poes pidi Anna teadmisel olema vorsti müüa. Oligi. Aga kõigepealt rääkis Anna kõigi poes olijatega kiiresti ja emotsionaalselt Moskva sündmustest. Annat tunti, ja talle kaaluti pool kilo poolsuitsuvorsti.

Mina esitasin samasuguse viisaka palve, aga müüja ütles erakordse inimesetundmisega: “Teie pole Läti inimene, teile pole vorst ette nähtud.” Oli natuke ebamugav vaikus, mille Anna lõpetas. Anna ütles müüjannale: “Nii kuulsale Eesti kirjanikule peaks Läti rahvas pisut vorsti ikka müüma.”
Müüdi.

Kaupluse õues püüdsin Annat tänada efektse komplimendi eest, aga tema vaatas jälle pikalt taeva poole. Küsis: “Jüri, kas sa oled kunagi nii kauneid pilvi näinud?”
Ma ütlesin, et oleme õnnelikult sattunud Lätimaa kõige kaunimate pilvede alla.

Sõitsime läbi Salacgriva, Ainaži, Ikla. Just enne Iklat nägime ühel kõrvalteel seismas kolme tanki. Olime sõnatud. Lohutasime end mõttega, et need on õppused. Enne Häädemeestet oli jälle lühike peatus. Ütlesin Annale: “Nüüd oleme õnnelikult sattunud Eestimaa kõige kaunimate pilvede alla.”

Lühendatult ajakirjast Maakodu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)