Tänane päev möödanikus

Tänane päev möödanikus

 

Viiskümmend aastat tagasi, 1958. aasta 6. septembril, arvas Nõukogude Liidu (NL) kommunistliku partei pleenum partei juhtkonnast (ka riigi juhtkonnast) välja tookordse ministrite nõukogu esimehe (st NL-i valitsusjuhi ehk peaministri) Nikolai Bulganini (1895–1975). Ametliku versiooni kohaselt suunati ta “majanduslikule tööle”. Kuid vanema põlvkonna jaoks oleks vist üleliigne siinkohal ära märkida, mida tähendas de facto partei juhtkonnast eemaldamine ühes totalitaarses riigis – sellega kaasnes igasuguse poliitilise karjääri lõpp.

Mis siis ikkagi juhtus? Asi oli selles, et 1957. aasta suvel võeti ette katse kukutada võimult Nikita Hruštšov (1894–1971). Kuid tookord vandenõu, mille korraldajad olid Georgi Malenkov (1902–1988), Vjatšeslav Molotov (1890–1986) ja Lazar Kaganovitš (1893–1991), ebaõnnestus ja seda tänu marssal Georgi Žukovi (1896–1974) kiirele tegutsemisele, kes üleöö toimetas provintsilinnadest kohale Hruštšovi toetavad partei keskkomitee liikmed.

Pool sajandit tagasi aga levisid kuuldused, et kaks partei keskkomitee liiget, Bulganin ja Kliment Vorošilov (1881–1969) olevat vandenõu ajal olnud kõhkleval positsioonil. Vanakesele Vorošilovile Hruštšov andestas, sest sel mehel puudus riigis igasugune mõjuvõim, kuid Bulganini kui valitsusjuhiga hakkas Hruštšov tasapisi arveid klaarima, kogudes tema kohta kuni 1958. aasta septembrini kompromiteerivaid andmeid.

Siinjuures tasuks veel meenutada, et homme möödub viiskümmend viis aastat päevast, see oli 1953. aasta 7. septembril, mil Hruštšov valiti (just nii tookord kirjutati – “valiti”) kommunistliku partei esimeseks sekretäriks. Järgneva viie aasta jooksul harjusid nõukogude inimesed mõttega, et neil on kaks juhti – Bulganin ja Hruštšov. Tookord levis riigis isegi anekdoot: möödas on aeg, mil meil oli isikukultus, nüüd on saabunud kahe-isiku-kultuse aeg.

Sada kaheksakümmend aastat tagasi, 1828. aasta 9. septembril, sündis Venemaal Tuula oblastis Jasnaja Poljana mõisas vene kirjanduse üks suurkujusid Lev Tolstoi (suri 1910). Ta astus Kaasani ülikooli, kuid peagi tema tudengipõlv lõppes ja edaspidi haris ta end raamatute abil ise.

Juba lapsepõlvest valdas Tolstoi tähtsamaid Euroopa keeli: tookord oli vene aristokraatidel ilus komme palgata oma lastele välismaalastest kasvatajad ja koduõpetajad. Näiteks kirjeldas Tolstoi autobiograafilises triloogias “Lapsepõlv”, “Poisiiga” ja “Noorus” väga soojalt ja humoorikalt oma sakslasest koduõpetajat Karl Ivanovitši. Mäletate, kui patriootlikult ja samas ka humaanselt õpetas see sakslane oma õpilasele Napoleoni sõdade aega? “Und wir verteidigten unser Vaterland bis auf den letzten Tropfen Blut!”
Nagu igasse suurkujusse nii võib ka Tolstoisse suhtuda mitut moodi. Leidub neid, kes on vaimustatud tema jutustustest; teised jälle peavad tema loomingu suurimaks saavutuseks “Anna Kareninat”, teadmata sealjuures, et kõnealuse romaani esialgne pealkiri kõlas küllaltki labaselt – “Tubli eit” (Molodets baba).

Vähe aga tuntakse Tolstoi suurepäraseid ja sügavalt filosoofilisi draamateoseid. Neid on vaid kolm: “Pimeduse jõud”, “Valgustuse viljad” ja “Elav laip”. Ja vist kõikidesse keeltesse on tõlgitud tema “Sõda ja rahu”. Kuid on veel Tolstoi-moralist, Tolstoi-kunstiteadlane, Tolstoi-religioosne mõtleja jne. Ühesõnaga paljutahuline ja imeline nähtus…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)