Selle suve akvarell Kreeka pähklite ja alõtšadega

Selle suve akvarell Kreeka pähklite ja alõtšadega

LÕUNAPAUS: Vendo Saar ja Tom Õunpuu peavad puhkepausi laua ääres, millel omal ajal sai koguni malet mängitud.

Kui ma Sandla raamatukogu uksest sisse astun ja raamatukoguhoidja Marjule ütlen, et tulin siitkandi inimestest ja tegemistest lugu tegema, kuulen vastuseks: “Mis inimestest sa rääkida tahad! Meil pole ju siin inimesi, siin on ääremaa, pole rahvast, pole töökohti.”
Sellele vaatamata ma autonina linna poole tagasi ei keera ning juba mõne aja pärast selgub, et inimesi on ikka küll. Kuigi jah, hulka vähem kui paarkümmend aastat tagasi.

Sandla keskuseks võib vahest pidada 1939. aastal ehitatud suurt lumivalget hoonet, kus omal ajal tegutsesid nii lasteaed, kauplus, kultuurimaja, söökla kui ka sovhoosi osakonna kontor. Tänaseks on siia veidi eemal asuvast vanast puumajast kolinud raamatukogu, ikka on siin veel kauplus ja ikka on veel kultuurimaja. Sööklaruumid on tühjad. Lasteaiaruumid on tühjad. Ja kino enam ei näidata. Sest nõukaajal soetatud tehnikal on mingid vidinad puruks ja mingid vidinad puudu ning aparatuuri töökorda sättimine nõuaks mõned sajad tuhanded. Seda raha aga tänases majanduslikus seisus ei küsitagi, sest tegelikult tuleks majas välja vahetada kütte- ja elektrisüsteem, anda hoonele ka seestpoolt uus ilme. Aknad ja katus on uued ning fassaad kirgas, seega hooleta maja jäetud ei ole. Ja väljasurnud see maja ka ei ole.

Näe, elab

Kultuurimaja juhataja Annely Õisnurm on küll mõtetega eelseisva Ungari-reisi juures, kuid leiab siiski aega veidi juttu ajada. “Kultuurimaja, näe, elab,” ütleb Annely naeratades. “Praegu on mul põhirõhk naiskoori peal, tahaksime järgmisel aastal laulupeole minna, aga selleks tuleb kõvasti tööd teha.”

Naisi käib kooris laulmas üle valla ning linnastki. Lisaks tegutseb kultuurimajas tütarlaste šõutantsutrupp, keda käib juhendamas Pille Õunapuu. Hetkel on trupis kaheksa tüdrukut. Plaanis on lastele ja noortele rohkem tegevust pakkuda, sest majas on ruumi palju ja võimalusi ka üksjagu.

“Meil on siin palju vana tehnikat ja sai grupi noortega räägitud, et äkki nad tahaksid bändi tegema hakata. Nad võtsid sellest pakkumisest väga usinasti kinni ja on juba üsna kõvasti mõtetega selle juures,” räägib Annely. “Olen mõelnud, et selleks ajaks, kui me siin kooriga proovi teeme, paneks käima mingi ringi. No lastele. Meil on ju lauljatel palju lapsi, naised on öelnud, et nad võtaks hea meelega lapsed kaasa, kui teaks, et neil sel ajal mingi kindel tegevus oleks. Vald ostis kunagi maadlusmatid, saaks maadlustrenni käima panna. Praegu otsimegi treenerit.”

Annely sõnul vald üldiselt väga soosib, et lastele tegevust oleks. Ühel heal päeval tahab Annelyl jõuda kultuurimaja elukorraldusega nii kaugele, et kahel päeval nädalas oleks kultuurimaja õhtul üheksani kõigile avatud ja pakuks tegevust just eelkõige lastele.

“Mõtteid on meil palju. Aga mõtetega on nii, et nad on head, ja veel paremad on nad siis, kui nad on teostunud,” võtab Annely lõpuks jutu kokku.

Õudsalt loetakse

Raamatukoguruumid on väikesed, aga puhtad ja hubased. “Mul on lootus, et raamatukogu saab endistesse lasteaiaruumidesse,” ütleb raamatukoguhoidja Marju Pulk. Kuigi samadesse ruumidesse on teise plaani järgi kavas teha sotsiaalkorterid. Seni ei ole Marjule veel keegi öelnud, et raamatukogu avaramatesse ruumidesse ei saa. Eelarves on remondiks raha planeeritud, ehkki küll mitte nii palju, kui vaja oleks. “Küllap siis vald projektiga juurde küsib,” on Marju optimistlik.

Marju ütleb, et Sandla raamatukogu elab hästi. Piirkonnas on 332 inimest, lugejateks on neist registreerunud 102. “Aga lugejaid käib mujalt ka, Pihtlast ja linnastki – helistavad ja küsivad, kas üht või teist raamatut on, näiteks kooli kohustuslikku kirjandust,” selgitab Marju.

“Oleme Pihtla raamatukoguga ikka nii sättinud, et meil raamatud ei kattuks.” Tema sõnul on nüüdsel ajal üks väga hea asi see, et raamatukoguhoidjad saavad ise kogusse raamatuid tellida, vanasti lihtsalt saadeti, seda, mida oli.

“Ma tellin seda, mida inimesed lugeda tahavad,” on Marju tema hoolde usaldatud kogu täiustamise põhimõte. “Mõtle ise, mul käib siin kolm lehte, seda on ikka täitsa palju sellise pisikese raamatukogu kohta.” Ja rahvas loeb palju. “Õudsalt loetakse,” kinnitab Marju. Vahel tuleb sedagi ette, et mõni lehe lugemiseks koju kaasa saab. “Ikka annan, pole probleemi,” ei pelga raamatukoguhoidja, et mõni kodus sellega ahju alla tuld hakatama hakkaks.

Hoolega loetakse ka ajakirju, mida Sandlasse on tellitud üsna muljetavaldav ports. Kõige popim on Marju sõnul Kroonika. Aga üldiselt laenutatakse palju eesti kirjandust. “Vaat [Erik] Tohvri on üks selline autor, keda palju loetakse, aga armastusromaanid ja põnevikud lähevad ka hästi,” kinnitab Marju.

Sellist päeva, kus mitte keegi raamatukokku ei tuleks, Marju sõnul ei ole. Praegu, kui veel vaatamata kehvale ilmale õuetoimetamisi vaja teha, käiakse vähem, aga kui vajalik varju alla saadud, on kohe rahvast rohkem. Nagu need asjad maal ikka käivad, et valgel ajal niisama istumisele hetke ei raisata. “Vahel on nii, et kui õigel ajal uksed lahti pole, on järjekord ukse taga. Siis ma kohe tunnen, et raamatukogu on ikka vajalik koht,” on Marju silmnähtavalt rahul, et tal selline inimeste jaoks oluline töökoht on.

Maale on jäänud töömehed

Kaupluse poole suundun üsna lõuna paiku. Maja ees käib vilgas koristus: mehed on rohu maha niitnud, Marju lillepeenrad üle käinud. Nüüd ootab Georg Kadarik, et kärule koorem peale saaks, ise ütleb, et maal on tööd küll. “Need, kes siia jäänud, on ikka töömehed,” kinnitab ta ja lükkab käru maja nurga taha.

Puude varjus peavad lõunapausi Vendo Saar ja Tom Õunpuu. Mehed ootavad, millal ülemus neile järele tuleb ja nad Pihtla algkooli juurde toimetama viib, aga tundub, et sel korral jääb minek nõuks. “Meil on siin tegemist ka küll, näe, kõik need platsid siin niita,” osutab Vendo käega ümbritsevatele muruplatsidele. Need on tõesti suured ja neid on päris mitu tükki, kõik ilusasti niidetud ja nii-nii rohelised. “Talvel kütame katelt, suvel niidame,” kinnitab Vendo, et tööst puudu ei tule.

Lauale, mille taga mehed pausi peavad, on sisse lõigatud malelauaruudud. “Vanasti oli siin sahtel ka, kus nupud sees käisid,” räägib Georg, “aga need on nüüd kõik kadund. No pole enam siin kedagi istumas käimas ka.” Omal ajal olla selle laua taga peetud nii kohvi- kui malepause. “Kuidas kellelgi just tarvis oli,” muheleb Vendo.

Raamatu peale saab

Kaupluses on noor müüja Helerin Salu. Helerin arvab, et rahvast jagub. Lausa kohe nii, et pood on avatud iga päev. “Suvel on rahvast rohkem, turiste on palju, praegu on ainult kohalikud inimesed,” räägib ta. Ise elab müüjanna veidi eemal, Nässumal, ja ütleb, et küll on hea, kui nii lähedal tööl saab käia. “Ise peab eluga rahul olema,” vastab ta, kui küsin, kas ikka kannatab tänapäeval noorel inimesel maal elada.

Helerin kinnitab, et maakauplusest ostetakse ka piima, mis kümmekond aastat tagasi pigem erand kui reegel oli. “Väikesed lehmapidajad on ju kõik kadunud,” ütleb ta.

Küsin, kas vahel n-ö raamatu peale ka osta saab. “No keda ma ikka tean, et ta tuleb maksab ära, saab muidugi,” on Helerin lahke. “Sellised õllemehed ei saa, aga neil on õlle jaoks raha olemas ka.”
Jätan poodi kahe vorsti ja joogi eest 25 krooni ning lähen otsima omaaegset rebaseaeda.

Naised virutasid isaseid

Omal ajal oli Sandlas rebasefarm, kus parematel aegadel elas kokku oma 1000 rebast. Nüüd on koht räämas, puuride rivi on alles, aga lagunenud. Rebaseaia kõrval elab Kaljo Tuuling, kelle leian lauda juurest toimetamast. Kaljo sõnul lõpetas rebasefarm tegevuse kas 1992. või 1993. aastal. “Siin eksperimenteeriti veel kährikutega, mingi aeg toodi Uraali punane rebane, see oli igavene kõrge, meie rebane jääb sellele ikka kõvasti varju,” meenutab Kaljo. Aga nendest eksperimentidest ei saanud asja ning kährikufarm sündimata.

Farmi tegevuse lõpetamise aegu rääkis rahvas, et rebasenahad varastati ära ning sellega oligi ettevõtmisel kriips peal. “Nahku turustati ju Venemaale,” pajatab Kaljo. “Ükskord viidi bussiga nahku Murmanskisse vist ja siis taheti buss tühjaks röövida,” on mehel põnev lugu varuks. “Rebasenahad olid bussis sees rippus. Kas Leningradi linna vahel või tollis kusagil teati ette, et selline laadung tuleb ja et on vaja asi ära teha. Ikka üks vindipauk käis vist ka,” teab Kaljo.

Veel teab ta rääkida, et vahel olla rebasetalitajad üsna kodusõja lävel olnud. “Tähtis oli, kes sai endale sügiseks kõige rohkem [rebase]poegi, sest see oli ju raha,” selgitab ta. “Ka isaseid [rebaseid] virutasid naised üksteise tagant, neid aktiivsemaid. Muidu oli nii, et igal talitajal oli umbes 100 emast ja paarkümmend isast.”

Kaljo ütleb, et kui rebasefarm töötas, oli ümbruskaudsetel puudel meeletult varesepesi, sest varestele meeldis rebaste toit – rebasenott, nagu seda kutsuti. “Üks aasta ma võtsin kätte ja viisin üle 40 kanamuna pesadesse. Märkisin puud ära, kuhu ma viisin ja millal. Ja siis täpselt 20 päeva hiljem tõin munad ära, ligi 30 kanapoega sain. Osad pesad olid tühjad, osades olid juba pojad väljas,” räägib Kaljo, kuidas ta varesterohkust ära kasutas.

Olgugi et rahvast on siinkandis jäänud vähemaks ning rohtu mõnel karjamaal suvel enam madalaks ei sööda, on mälestused Tõllustest ja Sandlast kuldsed. Just samasugused, nagu raamatukogumaja kõrval kasvavad alõtšad, mida Vendo mulle ennist pakkus.

Mõis Kreeka pähkli puudega

Kuigi kõik mu lapsepõlve suved on möödunud Tõllustes, ei mäleta, et oleksin midagi teadnud mõisaaias kasvavast Kreeka pähkli puust. Aga seda ma otsima lähen ja ka leian. Suur kõrge puu, mille ladvas on tõesti näha üksikuid pähklikobaraid. Mõisa naabruses elav Laine Luik räägib, et kui mõisahoones tegutsenud algkooli viimane direktor Lembit Miller veel elas, lubas ta ikka, et toob naabriperele jõuluks pähkleid. “Seal sees ikka oli ka midagid, kui sa need puruks konkisid,” ütleb Laine, lisades, et praegu pole pähklid veel valmis, et need “tulevad maha hiljem”.

Tõlluste mõisa ajalugu ulatub tagasi keskaega ning esmakordselt mainitakse seda ajalooallikates 1528. aastal. Läbi aegade on mõisal olnud palju kuulsaid omanikke, koguni hertsog Magnusele on see üürikest aega kuulunud.

“Siin oli nii hirmus palju raamatuid, ma tõin ka ühe mustade kaantega raamatu koju, nii palju laste nimesid oli seal sees,” meenutab Laine mõisaõuel. “Aga kus need sealt jäid või said, kes seda teab.” Laine ise on mõisas koolis käinud ning internaadis elanud.

Veel räägib Laine, et mingil ajal elasid mõisa keldris inimesed. “Siis, kui oli see baasiaeg, noh, kui hakati ehitama seda suurt keskuse maja – siis kutsuti seda baasiajaks ja ümbruskonnas elavad inimesed aeti kodudest ära, sest ehitajatele oli elamiskohti vaja,” jutustab ta.

Tänaseks on mõisal uus omanik, kes on külaelanike sõnul lahke ja muheda olemisega mees. Igal juhul näib tal olevat tõsine plaan Saaremaale iseloomulikumaid mõisaid uuele elule aidata, sest mõisa ümber käib vilgas tegevus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)