Pressiülevaade (2)

Pressiülevaade

 

Euroopalik tsirkus ja ettepanek jagada Euroopa taas mõjusfäärideks

Ka sel nädalal oli maailma ajakirjanduses üks keskseid teemasid olukord Kaukaasias ning lääneriikide suhted Venemaaga. Ajalehtede tähelepanu oli peamiselt pööratud nädala alguses Brüsselis toimunud Euroopa Liidu (EL) tippkohtumisele. Vaatlejad on seisukohal, et EL-i juhid, tunnetades ilmselt oma sõltuvust nafta- ja gaasitarnetest, loobusid Venemaa karistamisest. Kreml reageeris aga Brüsseli tippkohtumisele kui oma võidule ja karmistas retoorikat – Medvedev ja Putin üritavad positsioneerida Venemaad kui uut võimukeskust, kes on valmis vastu seisma USA hegemooniale kogu maailmas.

Ameerika majandusväljaanne The Wall Street Journal märkis, et EL-i juhtkond ei hakanud avaldama Venemaale survet Gruusia sündmuste pärast, kuna liit tunnetab oma sõltuvust Venemaa energiatarnetest. Venemaa kõrged ametiisikud olid juba varem hoiatanud: kui euroliit langetab otsust, kuidas reageerida Gruusia sündmustele, peaks ta eelkõige juhinduma sellest, milliseid suhteid soovib Moskvaga.

Siinjuures tsiteeris ajaleht Prantsusmaa välisministrit Bernard Kouchneri: “Selge on, et USA ei kavatse Venemaaga sõdida. Seepärast ei tohiks me tegutseda, lähtudes vaid peagi vahetuva Ameerika administratsiooni hetkevajadustest. Samuti ei tohiks me lasta end mõjutada mõne postkommunistliku riigi (nende all pidas minister silmas eelkõige Poolat ja Baltimaid – toim) kannatamatusest.”

Prantsuse konservatiivne väljaanne Le Monde oli seisukohal, et EL-i erakorraline tippkohtumine demonstreeris hästi segadust, mis valitseb Euroopa juhtpoliitikute mõtetes. Leht kirjutas: kõike seda jälgides meenus saksa režissööri Alexander Kluge tuntud film “Abitud näitlejad tsirkusekupli all” (Les Artistes sous le chapiteau: perplexes). Lääne tippjuhid kordavat pidevalt, et Venemaa käitumine (s.o Gruusia territooriumi jätkuv okupeerimine ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine) on neile vastuvõetamatu. Kuid mida teha, et see epiteet ei oleks vaid sisutu kirumine? Sellele küsimusele ei oska keegi vastust anda.

Samas on Le Monde’is ilmunud artikli autor Daniel Vernet sunnitud aga möönma, et antud olukorras kasutatavate meetmete hulk on tõepoolest väga piiratud. Siinjuures tsiteeris ta USA tuntud riigitegelase Henry Kissingeri sõnu: suurriigid ei kaldu kunagi sooritama enesetappu liitlaste säilitamise nimel (les grandes puissances ne se suicident pas pour leurs alliés). Venemaa tõeline strateegiline edu Gruusia kriisis seisneb selles, et tal on õnnestunud näidata kogu maailmale Lääne jõuetust ja seda eriti nende kaitsmisel, keda Kreml kutsub irooniliselt Lääne demokraatia lemmikuteks.

Suisa hämmastava ja isegi šokeeriva ettepanekuga tuli aga Londoni mõjuka päevalehe The Times arvamusküljel välja tuntud Briti diplomaat Sir Christopher Meyer (pildil). Oma karjääri jooksul on see mees töötanud paljudes riikides, sh Venemaal, Saksamaal ja USA-s.
Väljakutsuv on juba tema artikli pealkiri: “Euroopa tulevik seisneb pöördumises 1815. aastasse” – jagas ju toonane Viini kongress Euroopa mõjusfäärideks. Samasuguseid reegleid vajab ka 21. sajand.

Pärast pikemat ajaloolist sissejuhatust teeb autor järelduse: meil tuleks loobuda president Bushi ja peaminister Blairi ajal valitsenud illusioonidest… Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa demokraatia suhted Venemaaga on alati olnud pingelised ja komplitseeritud ning sellised on need ka tulevikus.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ei tähendanud uue epohhi algust (ilmne vihje Francis Fukuyama nn ajaloo lõpu teooriale – toim). Täna on meie ees Venemaa, kes kardab sattuda vaenulikku piiramisrõngasse. Välismaalastesse on Venemaal alati suhtutud skepsise ja suure kahtlusega. Sealne võim on alati kaldunud autokraatia poole. Siin pole midagi uut. Vene võim pole kunagi uskunud lääneriikide lubadusi, et kõik nende poliitilised sammud omavad vaid rahumeelset iseloomu.

Autor jätkab: seepärast on täna meie tähtsaim ülesanne luua 21. sajandile sobivad “liiklusreeglid” (rules of the road). Mitmed Lääne juhtpoliitikud kritiseerivad ideed naasta Viini kongressi aegsete geopoliitiliste põhimõtete juurde. Kuid samas unustavad nad, et just 1815. aastal, pärast Napoleoni vallutussõdu toimunud Viini kongress jagas meie lõhestunud kontinendi suurriikide mõjusfäärideks. Tänu neile lepetele õnnestus üleeuroopalist konflikti ära hoida ligi 100 aastat.

Midagi säärast on vaja juurutada ka täna, taas tuleb võtta aluseks mõjupiirkonnad, kirjutab diplomaat Christopher Meyer. Ta lisab, et kõige selle juures peaks NATO loobuma provokatsioonilisest käitumisest, st ideest avada oma uksed Gruusiale või, mis veelgi hullem, Ukrainale. Samas tuleks ka Venemaale selgeks teha piir, millest üleastumine tooks endaga kaasa Lääne jõulise sekkumise.

Oma mõtteavalduse lõpetab Meyer sõnadega: tõsi, täna võivad minu ettepanekud tunduda šokeeriva anakronismina. Kuid uskuge – meil pole teist teed, et lõhkuda see vundament, millele toetuvad poliitilised möödalaskmised; möödalaskmised, mis juba on tekitanud nii palju sõdu.
Jääb vaid oletada, kelle mõjusfääri kuuluksid Baltimaad, juhul kui neid mõtteid tõepoolest hakataks ellu viima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)