Majandusest, kriisist ja rahast (1)

Majandusest, kriisist ja rahast

 

Eesti riik vaevleb. Rahanappuses, inflatsioonis. Räägitakse, et oodata on koondamisi, firmade kokkukukkumisi, pangad tõstavad hapude laenude tõttu intressimäärasid, riigiasutused kärbivad kulusid. Eesti Panga asepresident Märten Ross väidab, et majanduskriisi pole. Keda uskuda ja mis see kriis siis üldse on, seda pole keegi vaevunud selgitama.

Raskused tekitavad pingeid

Bambusena kasvavad hinnad on pannud inimesi lugema hinnasildikesi, enne kui kauba korvi panevad. Riik ähvardab kokkuhoidu tehes muuhulgas ära võtta koolilastele mõeldud toetused. Ministrid ähvardavad rahandusministrist kolleegi, et koondavad politseinikke, päästjaid ja piirivalve ametnikke, kui nende eelarvekärped ellu viiakse. Inimesed ähvardavad välismaale tööle minna, kui kodus tuliseks läheb.

Autode müük on vähenenud kolmandiku võrra, kinnisvaraturul kukuvad hinnad kolinal. Laenu andvatest pankadest on saamas kinnisvaraärid, kes püüavad laenude katteks panditud kinnisvara mistahes hinnaga müüa, et midagigi kätte saada.

Seda loetelu võiks jätkata, aga milleks? Tegelikult ei ole ju majanduses midagi hullu lahti, väidab peaminister ja ütleb, et kui ministrid ei suuda eelarvekärbetes kokku leppida, võtab otsuse vastu valitsuskabinet. Õige ütlemine, sest kui pere sissetulekud kahanevad, siis on valida, kas ära jäetakse issile õlle või lapsele maiustuste ostmine. Kas valitsus käitub viimasel ajal sellise pereisana, kes endale jätkuvalt õlut ostab, aga kokku hoiab lapse arvelt?

Haridusminister mõtleb, kas jätta ära õpetajate palgatõus või lüüa jalaga koolitoidule ja ranitsatoetusele. Selge pilt, õpetajad on valijad, koolilapsed mitte. Lapsevanemad siiski on.

Valitsus kinnitab, et pensionitõus jätkub samas mahus. See on õige otsus, aga pensionärid on ka ühed kohusetundlikumad valijad. Räägitakse mõnede sotsiaaltoetuste vähendamisest, aga keegi pole jutuks võtnud toimetulekutoetuse maksmise lõpetamist nendele inimestele, kes juba aastaid ei ole püüdnudki tööd otsida.

Kas mina seaduskuuleka kodanikuna tohin üldse nii arutleda? Igasugu vandenõuteooriaid võivad ju kõik välja mõelda ja asjad ei pruugi üldse nii olla, kui mina välja toon. Valitsus teeb kõik endast oleneva, et eelarve ka järgmisel aastal tasakaalus olevana toimiks ja riigireservide kallale veel ei mindaks. Seda otsust pean ka mina isiklikult õigeks, sest reserve kogutakse nendeks aegadeks, kui asi ikka väga halvaks kisub. Väga halb aga täna-homme ilmselt veel ei ole.

Kas valitsuse remont parandaks olukorda

Need, kes nõuavad peaministri tagasiastumist, loodavad vist kohe haljale oksale tagasi jõuda. Ärimees Jüri Käo on Eesti Ekspressi veergudel avaldanud arvamust, et ainuke mees, kes praegu suudaks Ansipist paremini toimetada, on Mart Laar. Temal on kogemus, kuidas riiki juhtida siis, kui on vaja teha ebapopulaarseid otsuseid. Tal võib isegi õigus olla, aga kas valitsuse remont selles ulatuses, et peaminister välja vahetatakse, ei tekita uusi pingeid ja põrumisi?

Võib-olla tulekski peaminister välja vahetada, aga kas siis sama koalitsioon veel ka töövõimeliseks jääb? Raskel hetkel on hea olla opositsioonis ja tänitamisega endale uut poliitilist kapitali koguda. Europarlamendi valimisteni jääb umbes 9 kuud, kohalikeni veidi üle aasta.

Europarlamendi koosseis iga valijat niiväga võib-olla ei huvitagi, seda näeb valimistest osavõtnute arvu järgi tuleva aasta juunikuus. Küll aga peaks iga inimene võtma osa kohalikest valimistest, sest selle tulemus võib puudutada igaühte meist. Eriti siis, kui halduskorralduses midagi ei muutu.

Näen seda ohtu, et needsamad volinikud, kes on pikka aega volikogudes oma aega ja närvi kulutanud, võivad olla väsinud ja mitte enam kandideerida. Kas kohalikele poliitikutele on peale kasvanud uus, samas ka asjalik põlvkond? Mis on siis meie riigis äkki nii halvasti, et nutulaulud ei lõpe? Kuidas see ilus elu äkki sellise pöörde võttis, kus me ise olime?
Maailmamajandus mõjutab Eestit juba mõnda aega rohkem kui kunagi varem. Oleme osa Euroopast, seega ka maailmamajandusest.

Laenuandjatel rasked ajad

Ainukesed, kellest mul üldse kahju ei ole, on kergekäelised laenuandjad. Odavat laenu anti papist põllumajade ostmiseks, mille peamine väärtus on kubatuurne. Laenati meelsasti kõigile, kes ostsid õhku. Eks müügu laenuandjad nüüd see õhk maha ka. Süüdistatakse aga hoopis neid, kes tagasimaksetega hätta jäänud.

Mitte kordagi ei ole ma saanud viimastel aastatel külastada oma netipanga lehekülge, ilma et poleks sealt lugenud mitut laenupakkumist.
Terve mõistus ütleb seda, et laenu peaks ikka pangast taotlema ning laenuandjale selle vajadust ja tagasimaksevõimet tõestama. Aga et pank mulle ise kaela topib raha, mida ma võin panna kuhu tahes, on minu jaoks mõistusevastane.

Loota saab eelkõige endale

Kuidas peaksime tänases olukorras käituma? Soovitan asju võtta rahulikult. Tööd teha, lapsi kasvatada, laene tagastada ja muid igapäevaelu toimetusi toimetada. Mitte hakata liialt koonerdama ja suurt pangajääki kasvatama, sest inflatsioon paneb kogutud raha nahka niikuinii.

Samas elada kokkuhoidlikult, väljaminekuid eelnevalt hoolikalt läbi mõeldes. Väike tagavara aga peaks alati olemas olema. Kui on muidugi võimalik seda koguda.

Liiga palju on meie tänases päevas hüsteeriat ja poliitilist ärategemisjanu. Selle tõttu ei saagi tavainimene aru, mis tegelikult toimub. Kui riigis leidub institutsioon, kes on ise paanikavaba, siis selleks on võib-olla tõesti Eesti Pank. Võib-olla tasuks rohkem jälgida sealsete ametnike väljaütlemisi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)