Kaie Kand – tüdruk tammega staadionilt

Kaie Kand – tüdruk tammega staadionilt

 

Orissaare staadionil seistes ütleb mitmevõistleja Kaie Kand (24), et ei kujuta oma kodustaadionit ilma keset seda laiutava puuta ettegi. Ta naerab, et nii mõnigi kord sai palliviskel sõna otseses mõttes puusse pandud. Siit, kus kõik alguse sai, algab ka nüüd jutuajamine sellest, mis on saanud edasi. Kuidas enda arvates üldse mitte andekast sportlasest sirgus olümpialane.

Vaatamata sellele, et Orissaare spordihoones on koristuspäev, ei keela Kaiele keegi ajakirjanikuga suhtlemiseks üht nurgakest. Sellele, et ta Orissaares tuntud ja armastatud on, viitab ka Kaie naeratav foto spordihoone infotahvlil. Hetk enne fotojäädvustust oli sündinud järjekordne Eesti rekord. Reval Cup 2008.

Eesti naiste kergejõustiku mitmevõistluse siserekordi omaniku Kaie naer heliseb pea iga vastuse saateks. Nagu ei olekski ta paar nädalat tagasi üle elanud oma karjääri üht suuremat pettumust. Vigastust ja sellele järgnenud ebaõnnestunud võistlust Pekingi olümpial.

Siiski võib ta olekust aimata, et kusagil sisemuses teeb see talle meelehärmi ja tuletab end aeg-ajalt meelde.

Iseloomuga tüdruk

Milvi Viss, Ly Link, Virge Treial – nende käe all treenides jõudis Orissaare piiga välja pealinna ja tipptreenerite juurde. “Iseloomuga tüdruk oli,” kinnitavad Kaie kodugümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajad Ly ja Jüri Link.

“Ega minuga kerge olnud, olin selline suhteliselt iseloomuga tüdruk,” ütleb Kaie ise enda kohta tegelikult juba enne, kui treenerid oma arvamuse välja öelnud. Kedagi ta eriti kuulata ei tahtnud ja pähe istuda endale ei lubanud. Juhtunud olevat sedagi, et kott treeningsussidega nurka lendas ja trots üle pea kasvas. Need hetked jäävad siiski kooliaega, nüüd olevat asi rahulikum, eesmärgid tõsisemad ja töö ka teistsugune.

Kogu aeg pildil

Seda, et sporditegemisel on jumet, tundis Kaie oma sõnul siis, kui ta esimest korda riigi noortekoondisse kutsuti.

“Sinnamaani ma võtsin seda sporditegemist kuidagi kergelt, kooli kõrvalt. Niisama. Ja siis kutsuti uuesti ja uuesti ja olin kogu aeg nagu pildil,” räägib piiga. Pildil oli ta ka kooliajal, kui osales edukalt “TV 10 olümpiastardi” võistlusel ning tõi koolide vahelistel võistlustel oma võistkonnale alati vajalikud punktid.

Vahemärkusena lisab, et ainult siis, kui tegu oli kergejõustikuga. Pallimängud ei olevat tema ala. Kaie ütleb naerdes, et kui talle praegu pall kätte anda, siis saaks ehk korvi või väravasse küll sisse, aga oma lemmikuiks ta korv- ja jalgpalli ei pea.

“Mul on tegelikult hästi läinud. Ei ole olnud mingit tagasilööki või paigalseisu,” arvab Kaie, kes loeb enda miinuseks seda, et lapsepõlves ei olnud tal kunagi mingit hirmsuurt spordiga seotud eesmärki. “Teistel olid ikka eesmärgid, et oh, tahaks olümpiamängudele saada või midagi…”

Tõsisemad ambitsioonid hakkasid sporditüdrukul tekkima siis, kui ta neli aastat tagasi alustas treeningutega omal ajal maailma tippu kuulunud mitmevõistleja Remigija Nazaroviene käe all. Kaie ütleb, et nüüdseks usub ta oma treenerisse niivõrd, et kui leedulannast treener peaks tahtma tagasi kodumaale elama ja tööle minna, läheks ta võimaluse korral kaasa.

Ma ei ole andekas sportlane

Mälusopist tuuakse välja meenutused, kuidas omal ajal sai vaadatud Eesti tolleaegseid tippseitsmevõistlejaid ja mõeldud, et kui tublid ja tugevad nad ikka on. Nüüd on Kaie nende tulemused ammu ületanud. Andekaks ta ennast aga ei pea. Pigem on kõik tulnud tugeva tööga.

“Minu kohta ei saaks kindlasti öelda, et ma olen andekas sportlane. Mul ei ole näiteks kiirust, mis minu jaoks on esimene asi näitamaks, et sportlane on andekas. Loomulik kiirus on see, mida treenida ei saa, see peab olema kaasa antud. Seda mul ei ole. Mul ei ole erilist hüppevõimet ja lihastunnetust,” kõlab lühike monoloog annetest, mis peavad olema ühele kergejõustiklasele vanajumala poolt kaasa pandud.

“Aga eks midagi peab mul ikka olema. Päris nulli pealt ka ikka ei saa,” märgib Kaie, kelle arvates on talle kõige sobivam ala keskmaajooks. See, et Kaie seitsmevõistluse viimasel alal, 800 m jooksus, tugevaid tulemusi teeb, on juba tavaline.

“Ma arvan, et ma ei näe ka välja nagu tüüpiline sportlane,” leiab Kaie enda juures veel ühe erinevuse.

Naisele kompliment, sportlasele mitte

Ajakirjaniku avameelse küsimuse peale, et mida ta arvab nendest inimestest, kes staadionil vaatavad teda pigem kui naist ega tea ta tulemustest midagi, hakkab Kaie taas kord naerma. Tundub, et ta on teemaga kursis.

“Ma arvan, et see on nagu natuke paratamatu ka. Eks ta ikka häirib, eriti mind kui sportlast,” märgib modellimõõtu neiu. “Minu eesmärk ei ole ju silma paista välimusega, vaid sportlike tulemustega,” ütleb ta kindlalt, lisades, et temale kui naisele on see muidugi kompliment, kuid temale kui sportlasele kindlasti mitte.

6000 punkti needus

Pole saladus, et seitsmevõistleja jaoks olulist piiri tähistava 6000 punkti ületamist on Kaie avalikult korduvalt lubanud. Paraku pole seda kunagi teinud. Parimal juhul on puudu jäänud 124 punkti.

“Ma ei tea, seda lubamist on palju olnud. Paar aastat juba. See on nagu natuke müstika, et 6000 pole veel täis tulnud,” paistab piiga hetke nõutu. Tundub, justkui vaevaks teda mingi needus. Vormis nagu oleks ja vaim on ka tulemuseks valmis. Kuid seda, mida vaja, seda ei tule. “Ma olen tugevam kui enne. Sel suvel ma saavutasin jälle selle kiiruse, mida pole paar aastat olnud. Ma olen arenenud. Aga pole lihtsalt seda võistlust veel tulnud.”

Seda, kas ja millal 6000 punkti siiski täis tuleb, Kaie enam ennustada ei taha. “Ma ei tea, millal 6000 täis saab. Ma ei julge enam midagi öelda.” Siiski annab ta välja ühe veksli: uus Eesti siserekord sünnib eeloleval talvel.
Lisab siis veel, et 6000 punkti annaks tegelikult vabama tunde ka rahaasjades. Ta hakkaks ise toetust saama ja jaguks ka treenerile.

Kaie sõnul on tal praegu ainult üks toetaja. Tõnu Toompuu ja Kuressaare Ehitus on vapralt neiu kõrval püsinud. Naiste mitmevõistlus sponsorites huvi ei äratavat. Öeldakse, et oleks sa meesmitmevõistleja, siis võiks veel rääkida.

Õnnetu Peking

Suurte lootustega elu esimesele olümpiale sõitnud Kaie sai päev enne võistlust šoki osaliseks. Treeningul tekkinud jalavigastus ei lubanud korralikku võistlust teha. Tiitlivõistlused on tal üleüldse kergelt öeldes aia taha läinud. “Oh ei! Ega ometi mitte jälle,” oli olnud neiu esimene reaktsioon juhtunule. Treener ei olevat osanud selle peale midagi arvata.

Probleeme oli Kaiel ka eelmisel aastal Jaapanis toimunud MM-l. “Eelmine aasta Jaapanis tundsin ennast hästi, aga ikka midagi ei tulnud välja,” meenutab ta.

Olümpia seitsmevõistluse küll läbi teinud, kuid tagant teisena lõpetanud Kaie lausub, et ta ei teagi, mis koha ta oleks saavutanud, kui oleks 6000 punkti täis saanud. Samamoodi nagu ta ei tea, milline on tema isiklike rekordite summa või üleüldse kõike, mis mingisse statistikasse puutub.

“Minu jaoks on alati olnud oluline tulemus. Ma ei ole kohtade peale võistleja. Tähtis on teha enda jaoks tähtis tulemus. Igal üksikalal ja ka punktisummas. Võib-olla tuleks see ümber vaadata. Olümpial ei ole ka vahet – kui sa juba tead, et esimesse kümnesse konkureerida on praktiliselt võimatu, siis loeb tulemus. See ei huvita, mis koht tuli,” räägib Kaie oma põhimõtetest.

Küll aga usub ta, et oli 6000 punktiks võimeline. “Olin pettunud, et mu jalad mind alt vedasid. Pärast olümpiat mõtlesin tihti selle peale.”

Võidad – oled kuningas, kaotad – oled eikeegi

Kaie ütleb, et pärast kõrbemist olümpial oli ta eestlastest spordipubliku jaoks üsnagi tühi koht. Seda, mida lehed kirjutasid, üritas ta mitte jälgida.
“Proovisin sellele eriti mitte tähelepanu pöörata. Üldiselt on ikkagi nii, et sportlaste seisukohalt räägivad seal asjatundmatud inimesed,” arvab Kaie. Ta arvab ka, et vahet ei ole, mis koha sportlane tiitlivõistlustel saab. Maailma spordipidudele pääsemine on juba saavutus omaette ning see jutt, et keegi sinna sama hästi kui turistina sõidab, on jama. “Selle nimel on neli aastat tõsist tööd tehtud,” sõnab Kaie.

See aga, et kaotajaid keegi tähele ei pane, on tema arvates spordis nii tavaline. Kaie nõustub, et kui Kanter oleks saanud kulla asemel neljanda koha, oleks teda meedias materdatud nii, et vähe pole. Kuid nüüd on ta teenitult kuningas.

Ehk aitaks doping?

Kaie alal jäi Pekingis dopinguga vahele pronksi võitnud Ljudmila Blonska. Jutt, et tänapäeva sport on keelatud ainetest puhas, kuulub pigem muinasjuttude kilda. Seda arvab ka Saaremaa esisportlane. “Ma arvan, et puhast sporti on väga vähe,” tuleb Kaielt kiire vastus küsimusele spordi puhtuse kohta. Enda jaoks aga välistab ta igasuguse dopingu. “Minu arust on täiesti mõttetu kuskil Eesti tasemel midagi sellist teha. Täiesti mõttetu teema. Kui ma ei suuda 6000 või 6200 punkti puhtalt teha, no mille jaoks ma üldse siis midagi teen,” arutleb ta. Kokkuvõttes arvab, et eks see ole muidugi igaühe enda asi. Igatahes muutub kaasvõistlejate suhtumine dopingupatustesse kohe.

Siin on minu kodu, minu inimesed

Olgugi, et 6000 punkti ei ole veel reaalsuseks saanud ja säravaid tulemusi tiitlivõistlustelt ka pole, on Kaie koguni seitsmel korral tunnistatud Saare maakonna aasta naissportlaseks. Mida tähendab tema jaoks sellise pisikese kogukonna tunnustus, kui sihid on seatud hoopis kõrgemale?
“Siin on minu kodu ja minu inimesed. Eks ma neile kõige rohkem korda lähen,” teeb Kaie kiiresti asjad selgeks. Hääletoon muutub seejuures vaikseks, nagu räägiks millestki väga pühast. Saaremaal on kodu ja sõbrad.
Tallinna elukohta Kaie oma koduks ei pea. Kahjuks satub ta siia päris koju vaid paari-kolme kuu tagant, võistlusperioodil veelgi vähem.
Kodust on tal sirgumas ka tugev konkurent. Juba sel aastal olevat ta mõelnud, et aasta sportlase tiitel pole nii iseenesest mõistetav midagi. Nooruke Linda Treiel on näidanud tulemusi, mis Kaie omadele alla ei jää.
“Ma loodan, et kaks,” vastab Kaie küsimusele, mitu Saaremaa naist-mitmevõistlejat pääseb Londoni olümpiale. Vihje on ilmselge.

Saarlased on erilised

Tõestust selle kohta, et oma kodusaarelt pärit inimesed Kaie jaoks olulised on, ei pea kaugelt otsima. Oma elu jagab ta juba aastaid küll Saaremaa juurtega, kuid kogu elu mandril elanud kümnevõistleja Mikk Pahapilliga. Kaie ütleb, et eks ta Miku juures seda saarlase asja ikka torkinud on ka. Tema sõnul on saarlased tema ja ka teiste arvates üks omaette nähtus. Kui ta oma treenerile räägib, et näe, see on saarlane ja see on saarlane, siis kuulvat ta vastuseks, et te olete ikka erilised. Hoopis teistmoodi.

Mis puudutab kooselu teise sportlasega, siis on Kaie enda sõnul selle peale, kas niimoodi, kui su kõrval on sama eriala inimene, on ikka lihtsam olla, palju mõelnud. Kuid päris õige vastuseni ta enda arvates jõudnud polegi. Olevat selline mitme otsaga asi.

Mikuga tulevat sporditeemal rääkimist ikka tihedalt ette. On nad ju koos trennis ja koos kodus. Samas olevat keeruline, kui ühel läheb hästi ja teisel mitte. Näiteks kui Mikul oli pikk vigastusperiood. “Kuidas ma tulen koju ja rõõmustan kõva häälega, kui teine vigastatud on,” toob Kaie näite.
Üks on igatahes selge. Kaie ja Miku koosrõõmustamised pärast ühe või teise edukat võistlust on lehefotograafide jaoks juba teada-tuntud maiuspala, millest pea alati saab hea emotsionaalse pildi.

Aga klarnetit Kaie enam ei mängi. Ütleb, et pole mitu aastat pilli käes hoidnud ja vaevalt, et sellest midagi enam välja tuleks. Kuid laulmisega saaks aastaid ansamblis ja kooris laulnud neiu hakkama küll. Hümni laulmisega. Siis, kui tuleb see aeg, et on vaja tõusta pjedestaali kõrgeimale astmele.


Kaie Kand (24)

Sündinud: 31.03.1984 Orissaares
Haridus: Orissaare gümnaasium, Audentes
Isiklikud rekordid: 7-võistlus – 5876 punkti, 5-võistlus – 4355 punkti (Eesti rekord)
Tiitlivõistlused:
EM 2006 – 26. koht
Sise-EM 2007 – 14. koht
MM 2007 – 30. koht
OM 2008 – 34. koht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)