Endli ja Mare kodumaja on mere ääres

Endli ja Mare kodumaja on mere ääres

Endel ja Mare Korv: Lastelaste jaoks peab aega jääma.

See on Kallaste Toru, kus peremeheks 1994. aastast Endel Korv, kes sündinud Tõstamaal uusmaasaaja pojana. Esimene merereis oli Endlil aastasena, mil ta isa kolis pere paadiga Muhusse.

Endel on kolmanda järgu laevamehaanik, lõpetanud kiitusega rahvakeeli Karuakadeemia, olnud traalimees Atlandil ja ühe talve mehaanikuna PTS Raugi peal ka Balti merel. Kuusteist aastat töötas ta Tallinnas kolhoosidevahelises laevaremonditehases lukksepana, oli hinnatud töömees.

Kallaste Toru tõmbas Endlit tugevasti juba Tallinna-perioodil. Abikaasa Mare on pärit Lõuna-Eestist, töötanud pikemat aega kaubanduses, tegelnud organiseerimisega suurtes kollektiivides, naine, kes leiab, et loodus annab talle alati palju, tuleb osata ainult vastu võtta. Tema käe all õppis eesti keele selgeks pisike vene tüdruk Kohtla-Järvelt, Anna, kes hakkab eestikeelset gümnaasiumi lõpetama ja räägib aktsendita.

Ma olen siin ja siia ma jään

Nõnda kõneleb Mare, kes pensionieas vapralt FIE-st kalurina töötava Endli kõrval siitsamast Kallaste rannast, kodust 300–400 meetrit eemal asuvast Punni sadamast läheb võrke nõudma. Võrgutöö on pereisa selgeks teinud ka tütrele, varem Tartus leiba teeninud ja nüüd Nõos õpetajana töötavale Helenile ja uudisteajakirjanikust pojale, kes töötab Tallinnas ja nüüd, puhkuse ajal koos isaga Torul remonti teeb.

Mare: “Iga naise koht on seal, kus on ta mees. Mulle ei olegi tähtis ainult Muhu, mulle on tähtis roheline loodus. Mu mees kiidab merd taevani, millega ma võib-olla nõus pole. Mulle meeldivad mäed ja taevas vahest rohkemgi. Inimene peab alati mõtlema, mida ta kõige rohkem vajab. Tahta võib ju lõpmatuseni, aga tegelikult on inimesele vaja vaid vähest. Loodust on vaja tunnetada. Seda pole võimalik lahti seletada, see on tunne. Kodu on ka tunne.”

Töörühmamisest täitsa läbi, hakkas naine mõtlema, et elus peab peale töö veel midagi olema. Kirikust ta oma küsimustele vastust ei leidnud. Mare jõudis alternatiivfilosoofiani. Teda huvitab kõik alternatiivne. Mare on lugenud Luule Viilmaa raamatuid ja inglise autorite kirjapandut. Esimese mõtte sai ta aga vene autorilt Sergei Lazarevilt.

Iseendas on jõud, mis võib edasi viia

Selle tõdemuseni on jõudnud Toru perenaine, kes ise lisab, et alternatiivne mõtteviis annab ääretult palju jõudu ja teadmise rasketel hetkedel, mida ju elus ikka on, kuidas endaga hakkama saada. Kui talt küsin, kas väike keeleõppija Anna ka seda jõudu tunnetas, vastab Mare, et tuleb leida aega, et suuta seda endas ehedana hoida. Kui seda pole, teeb ta ajakavas korrektuure, jättes vähem vajaliku tegevuse kõrvale. Mare aktsepteerib oma tütart sajaprotsendiliselt, imetleb ta kannatlikkust oma lastega tegelemisel.

Vanaema on väga rahul – mõlemad tütretütred, 4- ja 5,5-aastane, on arukad – ning leiab, et ka kõige tähtsusetumad asjad tuleb nendega lahti rääkida, siis ei tule miks-küsimusi. Endel on rõõmus, et lastelastega pole nunnutatud, et nendega räägitakse nagu suurte inimestega ja veel meeldib talle, et lapselapsed on loodusega lähedaseks saanud, jälgivad Muhus kodutrepil kükitades sitikaid-putukaid huviga. Mare lisab veel: “Nad teavad, mis tähendab, kui vanaema mõtleb, tunnetavad seda ega sega.”

Esimene saak oli nelja õngega püütud ahvenas

Selleks pani seitsmeaastane Endel lihtsalt neli põhjaõnge nagu telefoniliini kahe toika vahele rippuma, teadmata, et õnged peavad ka põhja ulatuma. Viiendas-kuuendas klassis lasti koos noorema venna ja omakülapoistega õngi aerupaadist. Vanad rannavahid ei keelanud, igal poisil üks aer käes, käidi õngel Kallastelt Vahtraste majakani välja. Päris tormiga välja ei mindud, see tarkus oli juba taskus. Saak tegi rõõmu, sest meri oli kala täis.

Mees oli aastaid rannakalur, püüdis koos vendadega pärast muhulaseks jäämist siitsamast Punni alt, kus kunagi püüdis ta isa. “Nelja mehega, kaks abilist oli, panime merre kolm mõrda ja kaks mõrratiiba. Naabrimehed, kus paatkonnas kaksteist meest, panid tavaliselt ühe mõrra päevas. Meil oli pikk päev, hommikul kella neljast kuni õhtul üheksa-kümneni. Kena ilm tuli ju ära kasutada, et saaks rutem püügile.”

Vendade paatkonnast tuli Endel ära kolme aasta eest, sest meri oli lihtsalt tühi. Poisikesena sai ta siitsamast Punni alt 18 konksuga 4–5 angerjat ja veel ka ahvenaid.

Meri on mehele alati meeldinud. Abikaasa kodukohast tulles, kus järvevees käies parmuparv ümberringi undamas, tajus ta Virtsus mere äärde jõudes erilist vabanemistunnet. Balti merele traallaevale Endel ei igatse, sest seal oled nagu maailmast ära lõigatud. Kui aga siiski, peaks seda kompenseerima korralik palk.

Mõrrakohal valge kajakamüts peas

Nõnda meenutab rannakalur püügirekordit päeval, mille ta oli küsinud vabaks kartulipanekuks. Oli 1. juuni 2001 või 2002. Kastmõrras oli 32 tonni räime. “Mehed kutsusid, et saad sa tulla kolmanda lappajaga appi, mõrd pilgeni täis. Kui sadamast välja sõitsin ja nägin seda mõrrakohta, kajakaid nii palju, et mõrrakohal nagu valge müts peas. Kala pressib mõrra külje maha. Läksin lappajaga, tõstsin mõrra külje üles, sidusin kinni. Põhikast oli kala täis, eelkast oli kala täis, karjaaedade vahe ka veel kala täis. Kajakad istusid. Järgmine päev oli kümmekond kajakat lina sees kinni. Olid end kalast surnuks söönud.”

Endel leiab, et praegu on meres räimest järel vaid riismed. Nõmmküla mehed püüdsid tänavusel püügihooajal vaid kümme tonni. Soomkala kohta ütleb ta, et oli ülepüük. Kaluri arvates on tamiilvõrgu ja kapronvõrgu püügivahe kümnekordne ja ta lisab, et omakülamees ja eluaegne kalur Oskar Saarkoppel on sama öelnud ka kapronvõrgu ja puuvillvõrgu kohta.

Sel talvel tegi Endel hulga uusi võrke ja võttis neist paar tükki püügiks juurde. Hommikul, kui võrke merest välja võtma mindi, istusid kormoranid kivi peal, tiivad laiali, ja võrkudes haigutasid väljavõtjale vastu augud. Hülged olid kallal käinud. Endel teab: “Varem olid hülged laidude juures oma eluga rahul, randa inimeste juurde ei kippunud.”

Laevatehase ja Atlandi ajast

Meremehi ette valmistanud õppeasutust, Karuakadeemiat, peab Endel heaks kooliks. Välisviisat ta oma Rootsis elavate lähisugulaste pärast ei saanud ja kui enamik Atlandi-püügi kaaslasi võis välismaal ka maale minna, pandi Endel ja teised “kahtlased” teise püügilaeva ootele.

Kuuekuused reisid enam ei tõmmanud, palk oli oodatust väiksem, ja ta läks kalurikolhooside vahelisse laevaremonditehasesse, kus maa jalge all ja palk korralik. Sattus Karukooli-aegse meistri juurde. Mees leiab, et praktika on ikka praktika, kiitusega diplom seda ei anna. Esimene töö oli tal PTS-traaleri käigukasti remont. Endel julges vanematelt meestelt küsida, lahkelt ka vastati, töö tehases istus. Küllap on mehaanikuveri mehe geenides.

Muhulane nimetab töökaaslasi tehasest väga mõnusateks tänaseni.
Tallinna-perioodil, mil laevatehases oli puhkus alati suvel, oleks Muhust Pääskülasse jõudnud mees kohe otsa ringi pööranud, kui oleks öeldud, et saab veel mõne vaba päeva. “Vaat siuke tõmme,” ütleb muhulane. Pärast isa surma, kui ema enne tütre juurde minekut veel kaks-kolm aastat kodus elas, käidi Muhus varakevadest hilissügiseni pea igal nädalal. Endel, kellel selleaegsed parvlaevaootamised eredalt meeles, on igati silla poolt ja arvab, et keskkonnauuringutega on liialt venitatud.

Lapselapsed toksivad koos vanaisaga uude linnupuuri naelu
Endlil on aega lastelastega tegelemiseks, vastamiseks nende küsimustele. Kui võimalik, käivad Endel-Mare nendega merel ja on juhtunud, et tirtsud jäävad paadis magama.

Endel: “Oma pere elu on kõige tähtsam, külaelust tähtsamgi ja kõigist üritustest. Kopli leed Üügu panga all on niivõrd puhtad. Tütar käis lastega seal kolm päeva järjest. Lastelaste jaoks peab aega leidma, panema muud tööd kõrvale. Väike vene tüdruk Anna puhastas minuga koos võrke, oli nagu meie pere liige. Mul on hea meel, et poja initsiatiivil ja organiseerimisel panime majale voodri, vahetasime aknad. Rõõmustan, et Muhu-kodu on tähtis nii pojale kui tütrele.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)