Tõnis Kipper: kui oleks ülemõistuse kahju, siis ei oleks teatritegemist maha pannud (2)

Tõnis Kipper: kui oleks ülemõistuse kahju, siis ei oleks teatritegemist maha pannud

 

Iga alustamisega on niiviisi, et ükskord saabub lõpp. Kas ja kui vaba valik see Tõnis Kipperi (fotol) puhul oli, jäägu lahtiseks. Fakt on aga see, et nüüdseks juba staažikas lavastaja pani ühel ilusal augustiõhtul päevapealt maha nii lavastajaameti kui ka kõik teatriga seonduva.

Saja aasta pärast mais

“Ma lubasin, et kogu minupoolne teatritegemine jätkub “saja aasta pärast mais”,” vastas Tõnis Kipper küsimusele, et kas tõesti on teatriga nüüd kõik. Aga vana tarkus räägib välismaakeeli niimoodi: “Never say never,” ning sestap ei tea kunagi, kas “sada aastat” möödub linnulennul või käosammul. Saagu, kuidas saab, aga kui suitsetamisest saab loobuda päevapealt, mis see teatri mahajätmine siis ära ei ole… Tsiteerides Tõnist: “Inimene saab ju kõigega hakkama.”

Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli ja keegi pole asendamatu. Vaidlen vastu. Ühtegi loojat ei saa teise vastu vahetada ja teist Tõnis Kipperit kui täiesti omanäolise käekirjaga lavastajat vaevalt Saaremaal, kui üldse leidub. Siin on küll igasugu värvi lavastajapaberitega ja hoopis paberiteta tegelasi, kes saaksid ja võiksid teatriga tegelda, aga üht kunstnikku teise vastu välja ei vaheta.

Teater jätkub, aga teistmoodi ja ilma Kipperi sarkastilise muigeta elule. Kas temast saadi aru või mitte, on iseküsimus, samuti see, kas kõik õnnestus sajaprotsendiliselt ja kas Kipperil oli lavastajana veel arenguruumi või mitte.

Tulemus loeb

Kui sportlastel palutakse pärast võistlusi kommenteerida oma tulemusi, siis palusin minagi teatrimehel Tõnis Kipperil anda hinnang oma aastatepikkusele tööle, põhimõttel, et mis see kultuur nii väga spordist erineb – tulemus loeb.

“Alati saab paremini,” vastas Kipper. “Oleks liiga ego öelda, et kõik läks sada protsenti täkkesse. Ma vaatasin enne nimekirja, et neist 34-st on paar-kolm asja välja kukkunud paremini, kui ma isegi oskasin arvata – “Põrgupõhja” lavaversioon, “Põgenemine”, aga kolmanda koha peale läheb juba rebimiseks, “Duell” võib-olla. Aga ma ei saa öelda, et kõigi nende hulgas oleks midagi sellist, mida ma peaksin hirmsasti häbenema või maha salgama. “Karumustikas” läks suhteliselt hästi ja menukalt. Ta tuli ka natukene paremini välja, kui ma arvata oskasin. Kaheksast etendusest oli kuus välja müüdud, mis on juba päris hea näitaja.”

Suudlusest Põrgupõhja

Kui Saaremaa Rahvateater andis 1985. aastal teada, et teatrisse on saabunud kaks noort Tallinna pedagoogilise instituudi diplomandi – Kaie Rõõm ja Tõnis Kipper –, siis oli saarlastel põhjust rõõmustamiseks: Tõnisest sai rahvateatri uus lavastaja. Tema diplomitöö, Ardi Liivese “Suudlus enne koitu” pälvis publiku sooja vastuvõtu ja sai ka kriitikute tähelepanu osaliseks. Ka viimane, järjekorras 34. lavastus, Kaarma maalinnal etendunud vabaõhuversioon A. Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uuest Vanapaganast” võeti hästi vastu. Samas ei oleks ka Kipperi sõnul midagi katki olnud, kui tema eelviimane ehk päris oma laps “Pöörane päev Karumustika vallas” oleks jäänud luigelauluks. Aga kokkulepped on kokkulepped.

Vanapaganast, hobustest ja furgoonist

Kui seeniorgrupp Kolmas Noorus kuus aastat tagasi Kipperi jutule tuli, et võiks lavastada “Põrgupõhja uut Vanapaganat”, siis ei meeldinud lavastajale see idee kohe kuidagi. “Ma ei kujutanud ette, mis ma sellega teen – mul ei tekkinud pidepunkti. Aga kuna Vanapagan ehk Paul Aav on väga hea, siis pidi hakkama mõtlema. Lõpuks oli lavastuse lahendus päris hea, see, mis välja tuli,” arvas Kipper. Vabaõhuversiooniga juhtus aga niimoodi, et päev enne esietendust oli olukord, et polnud hobust. “Kus olid hobused, seal polnud vankrit, ja vastupidi. Ja see oli kriitiline hetk, sest ilma hobuseta lavastuses midagi ei tee.” Aga olukord lahenes ning kõik sai korda.

Pentsikuid olukordi on olnud veelgi. Näiteks kaks aastat tagasi, kui kuursaalis mängiti etendust “Naistelaud Jahisaalis”. “Meil oli seal selline väike furgoon, mis oli tehniliselt väga korras, isegi tuled põlesid, aga teda ei eksisteerinud de jure. Tal polnud numbrit, sest oli ta ju vanaraud sisuliselt. See auto oli vaja viia kesklinnast kuursaali juurde. Politsei püüdis mulle aga selgeks teha, et see on tohutu probleem ja et pean tellima selleks treileri,” jutustas Kipper ja muigas, et see vahejuhtum näitab, kui tubli oli Saaremaa politsei tol ajal, valvsus oli tõeline – jätkuks seda valvsust iga kord ja alati.

Lase lavale lapsed ja loomad…

… ehk Tõnis Kipper rääkis loo sellest, kuidas “Kosjaviinade” esimene põrsas röökis nii valjult, et ilmselt terve Saaremaa kuulis tema kaebekisa, no vähemalt kogu Kaarma vald. “Arvasin, et teda ei saagi kasutada, kisab nii hirmsalt,” meenutas ta. Aga põrsas oli järgmine kord juba tükk maad rahulikum, kuni sinnani välja, et kui teda hakati pärast etendust kojusõiduks pakkima, siis oli ta selle vastu valjult protesteerinud. Samas olid sead väga populaarsed olnud, neid tuldi nii vaatama kui silitama.

Üks või nelikümmend?

“Omal ajal ma kujutasin ette, et kui tükis on üle kümne inimese, siis on juba üle mõistuse, aga nüüd viimasel ajal on olnud mõned asjad, kus on olnud 40–45 inimest,” rääkis Kipper sellest, et tegelikult ei ole suurt vahet, kas lavastad tubateatrit või vabaõhuetendust. “Kõik sõltub ikka materjalist ja sellest, kui täpselt olen suutnud endale selgeks teha, mis ma teen. Siis ei ole vahet, kas üks või nelikümmend. Pead lihtsalt teadma, mida sa neilt tahad.”

Samuti ei ole suurt vahet, kas lavastad kutseliste näitlejate või harrastajatega. “Mis need kutselised näitleja teist moodi on? Nendega on ainult lihtsam. Ma kujutan ette, et kui mul oleksid Ita Ever ja Aarne Üksküla laval, siis tekib küsimus, et mis see lavastaja seal üldse teeb?” Ja nüüd jõudis Kipper põhierinevuseni rahva- ja kutselise teatri vahel ehk selleni, et teatrit on küll tore teha, aga Eesti Energiale arve eest luuletust ei loe. Kuigi oleks huvitav. Ja nii tekib olukord, kus kõik näitlejad, kes proovi tulevad, teeksid nagu lavastajale tohutu isikliku heateo, mille eest peaks surmatunnini tänulik olema ning igal kirikupühal küünla süütama. Seda enam, et raske on neid kokkugi saada – kes keevitab Poolas laevu kokku, kes on Norras tööl või kusagil mujal.

Seega, kuna praegu teatrit teha ei saa, siis kohtub teatrirahvas lavastaja Tõnis Kipperiga saja aasta pärast mais.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)