Kuni su küla veel elab (6)

Kuni su küla veel elab

 

Kanarbikunõmmed Viidumäe mändide vahel on täies õies ja pohlad on rasked erkpunaste marjakobarate all. On sügis. Lapsed lähevad esmaspäeva hommikul kooli. Mereäärses Lümanda vallas on Eesti läänepoolseim kool kestnud läbi kolme aastasaja.

Pisikesed külakoolid jäid väikeseks ning vallavanem Jüri Ratase eestvedamisel valmis 1898 uhke paekivist koolimaja, mis on laste harimise teenistuses püsinud tänaseni.

Ajakirjaniku palve arvamuslugu kirjutada tekitas kaht vastandlikku tundmust. Üks tahaks loomulikult rääkida koolist lõpmatult – sellest suurepärase auraga majast, pühendunud õpetajatest ja tublidest lastest. Teine pool aga paneb vaikima, kohati nördima ja masendunult seirama selle väikese riigi asjaajamist siit läänepoolse veerekese pealt. Ka viimased artiklid nii riiklikus kui ka kohalikus ajakirjanduses ei anna õpetajatele ega koolijuhtidele indu optimismiks, et keegi riigis või avalikus arvamuses väga toetaks või hooliks. Õnneks on esmaspäeva hommik varsti käes – valged pluusid, astrid pihus ja sära silmis, ning pole enam hetkegi aega juurelda kellegi arvamuse või lühinägelike otsuste üle.

Elus tuleb valikuid teha ja prioriteedid paika panna, keda soosida ja toetada ning kellele anda eluõigus. Koolide riiklik rahastamine on uue rahastamismudeliga peensusteni reglementeeritud ja alla saja õpilasega maakoolile palju arenguruumi ei anna. Kahjuks pole koefitsientide ja krooniridade hulgast leida konkreetse kooli elujõulisust või hariduse kvaliteedinäitaja numbrit.

Pearahasüsteem toetab suuri ja väikestele lohutuseks välja käidud klassipõhine rahstamine on kahjuks liitklassipõhine. Ka pool juhikohta väiksema õpilaste arvuga koolides annab lõpliku tagasilöögi kooli perspektiivikusse – kas teha ka poolikud koolidokumendid, poolik tunniplaan, pool arengukava ja pool riiklikku sisehindamise aruannet. Õnneks katavad haridust väärtustavad vallad puuduvad pooled ja kool saab oma vajalikud funktsioonid täidetud.

Maakooli konkurentsivõime

Eesti väikest maakooli süüdistatakse, et polevat konkurentsivõimeline ega andvat piisavalt kvaliteetset haridust. Kohe möödanikuks saaval 2007/2008. õppeaastal oli meie kooli 81 õpilase keskmine õppeedukus 4,5; koolis õppis 2 Eesti meistrit (purjetaja ja ratsutaja), 2 Eesti noorte jalgpallikoondise liiget, üleriigilise Archimedese uurimistööde konkursi võitja, vabariikliku etlejate konkursi võitja, maakondliku ajaloo-olümpiaadi võitja, 6 vabariiklikul kunstikonkursil parimate hulka jõudnut, kool korraldas 5 maakondlikku spordivõistlust, 2 purjetajat osalesid MM-l ja jalgpallur valmistub jalgpalli EM-ks. Rohkem ei loe, piinlik hakkab. Sest ikka pole piisavalt konkurentsivõimet.

Maakool ju, Lääne-Saaremaalt. Mis sellestki, et koolis juurutatud looduskallak harmoneerub oma vallas paiknevate Viidumäe ja Vilsandi kaitsealade imetabaste maastike ja haruldusterohkusega või õpetajate suur töö ka “keskmise” lapse annete arendamisel ning erivajaduste puhul rakendatud tugisüsteemid annavad kooli igale õpilasele hea arenguruumi ja on toonud mitu keerulist noort elulugu tavakooliellu tagasi.

Põhiharidus kodukandist

Maapiirkondade haridustoetuste väiksemgi kokkuhoid toob koheselt kaasa vältimatuid kordi suuremaid kulutusi vanglaõppesse, rehabilitatsiooni-, ennetus- ja integratsioonitöösse. Kool pole ammu pelgalt haridusasutus.
Põhihariduse peab laps saama omandada kodupiirkonnas ja kõik tingimused, et see oleks kvaliteetne ning konkurentsivõimaline, tuleb riigil luua ja kui vaja, siis ka vastavalt korraldada. Koolivõrgu korrastamine, mis kõik maalapsed suunaks linnakooli, on lühinägelik.

Maakoolis õpibki vähem lapsi, ongi väiksemad klassid, on turvaline, on oma kodukooli tunne ja õpetaja jõuab arvestada iga lapsega. Viimastel aastatel valda elama asunud noored pered tahavad panna oma lapsed just maakooli. Ja omavalitsused, kes läbi aegade on väärtustanud head haridust ja kooli kui piirkonna arengumootorit ja kultuurikandjat igati toetanud, on olnud meie riigi senise käekäigu alustalasid. Eesti maarahvas on visa ja nii lihtsalt välja ei sure. Kõik ei taha, et oma laste põhiharidust peaks linnas nõudmas käima.

Klassid on esmaspäevaks valmis, laululastel hääled lahti lauldud, vaskne ministeeriumi koolikell läikima löödud ja tunniplaan oma miljoni nüansiga paika loksunud – esmaspäeva hommik võib rõõmuga tulla. Metsaaluseid täitvad pohlakobarad ennustavad – tuleb väga hea kooliaasta. Edu koolirahvale!

Tiina Talvi
Lümanda kooli direktor
kool@lymanda.edu.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)