Kui hea saab olla tasuta koolitoit? (3)

Kui hea saab olla tasuta koolitoit?

Kolm aastakümmet koolikokana töötanud Helle Seppa püüab, et koolilõuna maitseks lastele koduselt.

Esmaspäevast jõustuv sotsiaalministri määrus nõuab koolisööklate toiduvaliku muutmist mitmekesisemaks ja tervislikumaks ning seega ka kallimaks. Mõned päevad tagasi rääkisid staažikas peakokk Helle Seppa ning tema abilised Aita Piirma ja Anne Jõevere Kuressaare põhikooli köögis Oma Saarele, kuidas napi raha eest lastele ikkagi selline toit lõunaks lauale panna, millest nende tervisele rohkem kasu oleks ja mille nad ka meelasti ära sööksid.

“Meil Taritu koolis toodi lõunavahetunnil otse klassi ämbritäis kuuma teed ja söögiks sai igaüks veerand batooni. Saia toodi kooli vist kord nädalas, nii et algul oli see küll mõnusalt pehme, aga nädalalõpus juba kõva ja tuim,” meenutavad nüüdsed koolikokad Helle ja Aita oma ammuse kooliaja lõunaid. Suppi või praadi hakati Helle mäletamist mööda Taritus koolilõunaks pakkuma kuuekümnendate keskel, siis kui ta ise oli juba lõpuklassi jõudmas.

Tasuta sooja lõunat sööb kogu koolipere

Kuressaare põhikoolis söövad tasuta koolitoitu peaaegu kõik, soojast lõunast kindlalt keeldunuid arvas Helle Seppa olevat ehk kümmekond. Möödunud aastal tuli lõunat teha umbes 270 inimesele, tänavu on sööjaid ühe klassi jagu vähem. Lõunalauda istub Kuressaare põhikoolis ka paarkümmend õpetajat-koolitöötajat, nemad maksavad toidu eest ise.

“Eelmisel õppeaastal saime riigi ja linnavalitsuse antud toidurahast toiduainetele kulutada 8 krooni lapse kohta päevas. Selle raha eest pakkusime lastele kaks korda nädalas suppi ja magustoitu ning kolm korda nädalas oli menüüs praad ja salat,” rääkis Helle Seppa.

Menüü koostab Helle kaheks nädalaks ette ja jälgib, et kuu aja jooksul ükski toit teist korda menüüsse ei satu. Paraku kasvavad toiduainete hinnad palju kiiremini kui koolitoidu toetus ja nii on kunagisest ühest supikorrast nädalas saanud kaks ning puuvilja või mahla magustoiduks pakkuda peaaegu ei õnnestugi enam.

“Toiduraha lubati ju sügisest küll paar krooni juurde, aga vaadake, kui kõrgele on toiduainete hinnad möödunud aastaga võrreldes tõusnud!” muretses Helle, kelle sõnul on nad nagu kahe tule vahel – õpetajad soovitavad ja ka ise tahaks teha lastele söögiks midagi huvitavat ja head, aga see ju maksab! Linnavalitsus jälle jälgib, et kooli kokk liiga heldeks ei läheks. “Kurjustamaski on sealt käidud, et liiga palju raha toidule kulutan,” rääkis Helle.

Põhikooli köök on küll sisustatud korralike seadmetega, aga ei ole nüüdsete nõuete järgi piisavalt avar selleks, et kõiki toiduaineid (näiteks liha) algusest peale kohapeal töödelda. Seepärast tuleb kasutada ka pooltooteid. Aga supipuljongi keedab Helle ikka seakoodist ja maitsestab ise. Samal põhimõttel, et pigem olgu vähem, aga kvaliteetne ja naturaalne, tarvitab ta toidutegemisel Rõngu mahlasid ja moose.

Hea asi on PRIA rahastatav koolipiim, kiitis Helle ja lisas, et leivaliidu toetatud koolileiva projekt annab võimaluse ka leib natuke odavamalt lauale hankida. “Hulgiladude pakkumisi peab jälgima, neilt õnnestub vahel mõnda kaupa hankida päris soodsa hinnaga,” rääkis Helle Seppa veel võimalustest napi koolitoidurahaga paremini välja tulla.

Sotsiaalministri määruse kohta ütles Helle, et ei ole end kõigi uute nõudmistega koolitoidu suhtes veel väga täpselt kurssi viinud, aga imelik paistab ametnike hirm, nagu oleks koolikoka suurim unistus lastele toidumürgitus tekitada või nad vähemalt ülemäära paksuks sööta. Ajakirjanduses kõneaineks olnud sardellide ja viinerite “ülesöötmise” keelu kohta ütleb ta, et midagi hirmsat ta neis ei näe, aga kuna ükski toit tal nagunii kuu jooksul menüüs ei kordu, on see nõue täidetud. Ebaõiglaseks peab koolikokk ka ametnike tõrjuvat suhtumist kohalike toorainete kasutamisse.

Mis lastele meeldib ja mis ei meeldi

Kuressaare põhikooli sööklas kaetakse korraga laud vähem kui sajale lapsele ning nii on neil lauda istudes ees mitte jahtuda jõudnud, vaid teinekord veel liigagi kuum toit. Noorematele õpilastele seavad Kuressaare põhikooli söögitädid toiduportsjoni lauale valmis, vanemad saavad toidujagajale ise ütelda, kas taldrikule tõsta vähem või rohkem.

“On lapsi, kes söövad kõik ära ja küsivad lisagi, aga muidugi on neid ka, kellele peaaegu ükski toit ei meeldi. Eks lastest ole näha, kus peres ikka kodus ka süüa tehakse ja kus enamasti kuiva toidu peal ollakse,” rääkisid Helle Seppa ja Aita Piirma laste söögiharjumustest. Selles, et koolis pakutavast soojast toidust vähe hoolitakse, on nende hinnangul omajagu süüd ka lastele heldelt antud taskurahal. “Kui ikka eelmisel vahetunnil on poodi lipatud ja tahvel šokolaadi või pakk krõpse ära söödud, ei maitse see, mis meie siin lauale paneme, enam kuidagi,” kurvastasid kokad.

Eriti teeb kokkadele muret see, et lapsed pole harjunud köögivilja sööma. Toorelt veel kuidagi, aga keedetud köögivilja nopivad toidust välja. Salat on laudadel vabalt võtta, aga on ka neid, kes salatit ei söögi. Paljudele ei meeldi porgandid ja rohelised herned, sellepärast jätab Helle ka ühepajatoidu tegemata, kuigi see oleks ütlemata hea ja kasulik. Paljud jälle ei kannata rosinaid ja nii ei saa magustoiduks teha leivasuppi.

“Eks me näeme ju, mis lastele ei maitse ja neid toite siis ei tee, püüame ikka leida selliseid, mis ära süüakse,” rääkisid Helle ja Aita.
Laste lemmiktoite loetlesid kokad üsna mitu: makaronid hakklihaga (nendesse lisab Helle purustatud tomatit ja paneks ka porgandit, aga seda ju paljud lapsed hea meelega ei söö), borš, hakklihasupp, magustoitudest kohupiim kisselliga ja õuna-maasikakissell vahukoorega ning salatitest värskekapsa-marineeritud kurgi salat punase sibula ja porruga.

Parim palk on laste tänu

Garnisoni tänava koolimajas on Helle Seppa kokana töötanud juba 1973. aasta sügisest ja loodab, et seda armast väikest kooli vähemalt enne tema pensioniaja kättejõudmist ei suleta. Väike kool on igas mõttes hea, kiitis Helle ja lisas, et ei mõista, miks peaks kõik lapsed ühte kombinaati kokku ajama.

Kaubandustehnikumi lõpetanud, töötas Helle algul suures sööklas tolleaegse kaubamaja teisel korrusel, kus järjekord ulatus ühtelugu ukseni ja trepist allagi. Uus küll, aga suur kombinaat ei olnud meeldiv töökoht, paremini istus Hellele töö pirukabaaris ja viinerisaalis. Aga elutööks sai talle koolilaste kõhutäie eest hoolitsemine – 1973. aastast peale, vaid mõneaastase kõrvalepõikega Wiikmani kohvikusse, teeb ta seda juba üle 30 aasta! Ning mäletab siiani paljude kohta, kui hea või närb sööja ta koolipõlves oli.

“Kui siin alustasin, oli selles majas alles Kingissepa Algkool, aga toita tuli palju suuremat kooliperet kui praegu. Hommikut alustasin sellega, et ajasin veerand lehma läbi hakklihamasina ja kõik tegin käsitsi,” meenutab Helle, kelle sõnul on koka töö nüüd füüsiliselt kergem, aga muret ja vastutust ning paberitööd on endiselt palju, kui mitte rohkemgi. Aga rõõmu pakub see töö ka. Palk on küll suhteliselt väike, aga oma pere tunne ja laste tänu ning mis seal salata, ka pikk kosutav suvepuhkus maakodus Taritus on Helle sõnul teda nii kaua koolisööklas hoidnud.

Esimese koolipäeva puhul soovitab Helle oma suve lemmiksalatit, mis sobib nii iseseisvaks toiduks kui lisandina näiteks grill-liha või -vorstikeste juurde.


Tasuta koolitoit on Eestis suhteliselt uus asi ning vähemalt osa poliitikuid kinnitab praegugi, et seadusest tulenevat kohustust kindlustada kõigile lastele tasuta koolitoit, pole ei riigil ega omavalitsustel. Siiski on riik algklasside laste lõunasööki hüvitanud 2002. aasta sügisest ning 2006. aasta jaanuarist laienes koolitoidu toetuse saamise õigus kõigile põhikooli õpilastele ja sama aasta septembrist ka põhikoolijärgses kutseõppes õppivatele noortele.

Paari aasta eest Põhikooli ja gümnaasiumi seadusesse vastava paranduse teinud Riigikogu otsustas siis, et iga põhikooliõpilase eest saavad kõik omavalitsused riigieelarvest koolitoidutoetust, mille suurus peaks katma vajalike toiduainete ostmise kulud. Toiduvalmistamisega seotud kulud (köögi ülalpidamine, sisustus ja remont, töötajate palgad, toiduainete transporti jms) jäid omavalitsuste kanda. Tänavu kevadeni maksis riik ühe õpilase kohta iga koolitoidupäeva eest 10 krooni 42 senti, sügisest lubati tõsta toetus 12 kroonini. Omavalitsuste panus laste koolitoitu on nende enda otsustada ja seega üle Eesti vägagi erinev.

Kuigi toiduainete hinnad jätkavad tõusu, tahab majanduslangusega silmitsi seisev rahandusministeerium hoopis vähendada koolitoidu toetussummat järgmise aasta jaanuarist alates 135 miljoni kroonini, st tervelt poole võrra.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 80 korda, sh täna 1)