Haridusminister Tõnis Lukas ei luba õpetajate palkasid vähendada

Haridusminister Tõnis Lukas ei luba õpetajate palkasid vähendada

PEDAGOOGIST MINISTER: “Kui aru ei saada, eks ma siis ikka seletan ja seletan uuesti,” loodab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas oma kolleegidele valitsuses selgeks teha, kui oluline on hariduse rahastamine.

Eile oli Saare maakonnas visiidil haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes andis intervjuu ka Oma Saarele. Minister kohtus muuhulgas ka haridustöötajate ja vallajuhtidega ning andis oma sõnul informatsiooni selle kohta, mis uuel õppeaastal on uut ja kuidas arenevad koolide rahastamine ja õppekavad.

Tõnis Lukas, raha on asi, mis mõjutab haridust. Kuidas praeguses eelarve raskes olukorras Eesti haridus edasi läheb?
Praeguseks käivad arutelud, kuidas eelarve kärbumine mõjutab hariduse rahastamist. Ma loodan oma kolleegidele asju selgitada. See on ka minule kui endisele õpetajale üsnagi omane – selgitada, selgitada ja kui ei saada aru, siis selgitada veelkord, millised hariduse valdkonnad peavad kindlasti raha saama ja kust kärpida ei ole võimalik.

Ma usun, et haridus ja teadus on Eestis jätkuvalt prioriteedid. Nutulaulu ma praegu ei laulaks, sest debatid ja arutelud käivad, muidugi on nad raskemad kui varem.

Eelmisel aastal õnnestus teha just selline eelarve, kus hariduse osakaal oluliselt tõusis. Palganumbrite tõus oli päris suur. Eks see praegune olukord natuke rusutust tekitab, aga katsume oma riigiga ikka edasi minna.

Millised on need peamised punktid, kust teie ei luba raha ära võtta?
Kindlasti ei ole ma nõus vähendama õpetajate palkasid ja eestikeelsete õppekohtade riiklikku tellimust ülikoolidest ja kutsekoolidest.
Neid asju on veel, sest tegelikult on meil rahandusministriga miljardikroonine eriarvamus praegu.

Kindlasti on järgmise aasta eelarves ka rõõmustavat – päris paljud kutse- ja ülikoolid saavad alustada uute investeeringutega ja seda Euroopa Liidu tõukefondide toel, tõuseb täiskasvanud õppija osakaal. Ma ei viska püssi põõsasse enne, kui eelarve on tehtud valitsuse tasemel.

Kas on nii, et riik suunab üsna palju kohustusi ka hariduskulude osas üsna palju kohalike omavalitsuste peale?
Muidugi on osa neist kuludest, mis on koordineeritult nii omavalitsuste kui ka riigi ülesanded: koolitoit, koolide investeeringud, lasteaedade programm.
Kui riigi võimalused on vähenenud, siis omavalitsuste võimalused seda rahalises mõttes veel nii ei ole ja sellises olukorras tuleb loomulikult omavalitsustega uuesti läbi rääkida – millised kulud oleksid nemad nõus enda kanda võtma. Minu kui haridusministri eesmärk ei ole kindlasti suurendada valdade kohustusi.

Ka koolitoidu olen ma praegu arvestanud hariduse eelarve sisse järgmisel aastal samas mahus kui sellel aastal.

Viimasel ajal on üsna palju räägitud omavalitsuste ühinemisest. Mis te arvate, kas see, kui Saaremaal oleks üks omavalitsus, kas see kergendaks ka näiteks koolivõrgu probleemide lahendamist?
Ma ei oska üks-ühele vastata, poolhiidlasena olen ma mõelnud, et Hiiumaal võiks küll üks omavalitsus olla, kuid Saaremaa on ju sellise kuju ja keskustega, et vaevalt siin saadaks kaubale ühe omavalitsuse loomisel.

Samas arvan ma, et väga palju ei muutuks. Siin ei ole nii palju omavalitsusi, kes peaks üleval, hambad ristis, mitut kooli. Need küsimused on ju ikka samad – kas sellesse piirkonda kool jätta või mitte. Muidugi neid küsimusi saaks lahendada siis rohkem koostöös, aga väga suurt vahet ma siin ei näe.

Kas üleminek uuele koolide rahastamissüsteemile jätkub?
See rakendus eelmisest aastast ja see klassidepõhine rahaarvestus, mis ei sõltu ainult õpilaste arvust, jääb kehtima.

Mis on kümne aasta pärast saanud meie maakoolidest?
Koolipidamise vältimatuks eeliseks on õpilaste olemasolu ja see sõltub laste arvust antud piirkonnas. Iga konkreetse kooli puhul on raske vastust anda, aga näiteks Saaremaa puhul on koolivõrk optimeeritud päris piisavalt.

Mina koolide sulgemist õigeks ei pea, sest põhihariduse saamine peab olema võimalik üle Eesti ja seda igal pool võrdsel alusel. Gümnaasiumide arv muidugi väheneb, sest gümnaasiumide puhul ei ole kodu lähedus esmane, oluline on kvaliteet, kas inimesel on saadud lõputunnistusega hiljem midagi ka peale hakata.

Kuidas on vastu võetud idee, et gümnaasium ei pruugi tulevikus olla iseenesestmõistetav pärast põhikooli ning et gümnaasiumi saaks edaspidi katsetega?
See idee on väga hästi vastu võetud, toetava avalduse on teinud näiteks õpilasesinduste liit. Ühelt poolt pakuks selline lahendus õpilastele pärast põhikooli lõppu natuke mõtlemisaega, saada vajadusel abi ja nõustamist, et kas minna edasi kutsekooli või gümnaasiumi. See oleks selline peatumis- ja mõtlemishetk. Praegu on ka gümnaasiumist väljalangevus päris suur – inimesed kahetsevad tehtud valikuid õige pea.

Teine pool on see, et paljudel juhtudel on Eestis tekkinud olukord, kus tung nn eliitkoolide esimestesse klassidesse saamiseks on muutunud väga suureks, kusjuures, kui sa küsid, miks te seda teete, miks te kodukohast lahkute, võiksite edasi maal elada. Siis olen vastuseks saanud: “Selleks, et panna laps esimesse klassi, sest muidu ta ei saa gümnaasiumisse!”
Lapsed tuuakse juba 7-aastaselt gümnaasiumi järjekorda ja see on ebanormaalne. Õige oleks, kui laps saaks põhikooli stressivabalt läbida ja siis on kõigil edasi võimalik minna võrdsetel alustel gümnaasiumi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)