Enda Naaber Nipsust 70 (1)

Enda Naaber Nipsust 70

SÕBRANNAD ÕITEMERES: Ainu Kään (paremal) ja Enda Naaber Nipsust koos Täpiga Ainu koduaias Pädastes 2001. aasta kevadel.

Hetked Endaga
pikal eluteel

On 1950. aasta sügis. Seisan Muhu keskkooli saali uksel ja imetlen kaunist neidu Milvi Üksikut, kes mängib blondide kiharate lehvides hingestatult klaverit. Saal on tühi, ainult üks väike tüdruk sebib tema ümber. Ma ei tea siis veel, et see on Enda. Kes siis vaataks väikesi tüdrukutirtse, kui eeskujuks on viimaste klasside kaunitarid…

* * *

1954. aasta. Küpsuseksamid lähenevad. Kooli kirjandushommikul esinevad kirjandusringi liikmed ja loevad omaloomingut. Hingestatult esineb ka väike tüdruk, keda nüüd tean Milvi kaudu kui Vanamõisa Sepa Endat, Milvi onutütart. Tänu Milvile on meil tekkinud kontakt ja vahetevahel jutustame tundide vaheaegadel. Muide, Milvi Üksikust sai Milvi Pihel, kauaaegne Saaremaa õpetaja ja koolidirektor.

* * *

1955. aasta kevad. Kohtun Endaga Muhus ja kiidan õpetajaametit, mida olen aasta jagu pidanud Muhus Hellamaa koolis, kuid ütlen, et lähen siiski Tartusse juurat õppima. Soovitan Endalgi pärast keskkooli lõpetamist õpetajaametit proovida, sest arvan, et talle see sobiks. Enda tee viiski pärast keskkooli lõpetamist Piiri kooli ja hiljem Leisi keskkooli, kus ta töötas 1962. aastani. Kirjanduse õpetamine veetles noort neidu, kuid sain juba siis aru, et ise kirjutada meeldiks talle enam.

* * *

1962. aasta suvi. Istun Tartu ülikooli vastuvõtukomisjonis. Äkki näen ujedat tüdrukut lähenemas lauale ja arglikult dokumente ulatamas. Mind nähes tüdruk elavneb ja olek muutub kindlamaks. Teine muhulane leitud, kaob ka ülearune ujedus ja dokumendid laekuvad ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonna dokumentide juurde.

* * *

1960. aastail kohtume tihti. Enda toob mulle näha oma tollase peigmehe, käib mul külas ja tihti jalutame mööda Tartu linna minu väikese poja Toomaga: põikame sisse kohvikutesse, näitustele, räägime kirjandusest ja ilmaelust. Püüan Endale meeldivamaks muuta Tartu linna, mida ta sugugi ei taha omaks võtta. Meenub jalutuskäik Emajõe ääres, kus selgitasin talle, et Emajõgi ei ole ei Suur ega Väike väin, mille lainetust oleme temaga armastama õppinud, kuid Emajõelinn on nooruse linn, millelt tuleb ja saab võtta maksimumi, et järgnevas elus end kindlamini tunda.

* * *

1966. aasta 1. juuni. Pean oma 30-ndat sünnipäeva Peedul töökaaslase suvilas. Koos on töökaaslased ja lähedased sõbrad. On imekena kevad ja kaunis suveöö. Enda tutvub Peedu jõe käärus Leoga. Paistab, et neil jätkub juttu ja silmi teineteisele kauemaks kui sõbranna sünnipäevapeoks. Ja ega pulmadki tulemata jäänud.

* * *

1969. aasta 20. mai üle, kui Endal sünnib tütar Tiina, rõõmustab ka meie pere. Enda on andnud käe ja südame ajakirjandusele. Ja mida aeg edasi, seda kindlamini ta ennast seal tunneb. Vahetevahel käib südant puistamas ja ka oma kirjades kaebab kitsaste aegade ja olude ning Kingissepa linna sumbunud õhustiku üle. Kipub kangesti Tallinna, eriti 1970. aastail.

Püüame sõpradega selgeks teha, et Tallinnas on küünarnukkidega tee tegemine hoopiski julmem ja tema oma kirjanduslike lehekülgedega teeb ilma kodusaarel rohkem, kui teeks pealinnas. Usume siiani, et kunagi ajakirjandustudengid veel analüüsivad Kommunismiehitaja kirjanduslikke lehekülgi ja avastavad, et elutöö on ausalt ja hingega tehtud. Aga pingeterohkesse pealinna ellu Enda oma hapra loomusega vaevalt oleks sedaviisi sisse elanud kui kodusesse Kuressaarde ja oma toimetusse.

* * *

1970-ndad aastad on Enda elus eriti pingelised. Reisid põhjarahvaste juurde ja valulevad kirjutised nendest. Pihtimused ahistavate aegade üle suurenevad. Maailmavalu lausa lahvatab. Püüan toetada, kuidas oskan. Ja siis avanevad uued väravad. Alguses fotograafia näol, hiljem maalides. Olen 1978. aastal Kingissepas komandeeringus, kui Enda veab mind salapäraselt mingite kapsaaedade kaudu väiksesse puumajja kunstinäitusele.

Vaatan ja imestan toredaid pastellmaale: sõit põhjapõtradega, lumised mäed, merevaated. Olen üllatunud ja imestunud. “Kes on autor? Ma ei tunne kedagi selliselt maalivat kunstnikku?” Kuuldes, et see on Enda, on mu imestus ja imetlus veelgi suurem. Enda ütleb, et ei suuda praegu kirjutada, aga kuidagi tahaks siiski oma tundeid, mõtteid ja elamusi väljendada.

* * *

1988. aasta 1. september – Enda esimene tõsine juubel veski-kohvikus. Palju ilusaid toetavaid sõnu kolleegidelt. Lähenev uus aeg on ootel ja Endal ning tema kirjutatul nagu tuul tiibades. On tunda küpse inimese lähenemist oma töödele ja tegemistele. Ja tunda annab valulik pakitsus oma loomingut avaldada. Kui kohtume, mõtlen alati Aino Kaldale, kes ka väga jõuliselt ja suurte pingutustega pürgis kirjandusse.

* * *

1990. aastal avaldab Enda koos tütre Tiinaga oma esimese raamatu “Kaevuteel. Minekus on valu”. Raamatuid aina tuleb ja tuleb. Esialgu on need arad ja kobavad katsetused. Siis järjest paremad ja süvenenumad. Tänaseks on ta avaldanud 24 raamatut. Neis on luulet ja lühiproosat, Muhumaa rahvaluule ja saarte muistendite tutvustamist, meenutusi eesti kultuurirahvaga kokkupuudetest. Usun, et tulemas on neid veel ja veel ning üha paremaid, sest loominguline allikas ei ole ju kuivanud, vaid pulbitseb üha tugevamini.

* * *

Kas tõesti on möödunud kaks inimpõlve? Olen kaasa elanud Enda roheliseks saamisele, imetlenud tema tegutsemist ajakirjanikuna Saaremaal, Saaremaa raamatusõprade eestvedajana ja noorte talentide turgutajana, kaunite Kuressaare kodude väljaselgitajana ja koolinoorte ergutajana rohelisse liikumisse astumisel, pensionäridele Videvikku meeleolukate lugude kirjutajana ning ikka ja jälle oma kodulehele lugude kirjutajana ja kirjanduslike lehekülgede koostajana, armsate pastellmaalide loojana ja terava silmaga fotograafina.

Sellest viiskümmend kaheksa aastat tagasi kohatud arglikust ujedast tüdrukutirtsust on kujunenud tegus, energiline ja mitmekülgsete huvidega Muhu juurtega saarlanna. Ei tahaks nagu uskudagi seda pikka teekonda, mis mingit pidi on kõrvuti käidud. Nüüd on ta küps ja tegus naine, kellelt peale minu saavad paljud tuge ja toetust oma tegemistes. Jõudu ja jaksu Sulle, Saaremaa Kirjaneitsi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 266 korda, sh täna 1)