Aare Taul on jalgele aidanud sadu saarlasi

Aare Taul on jalgele aidanud sadu saarlasi

 

Kirurg Aare Taul, kes täna, 30. augustil oma 60. sünnipäeva peab, on Saaremaa haiglas töötanud täpselt 33 aastat ja 30 päeva. Ortopeedina on ta aidanud sadu saarlasi taas jalgele. Tema tööd kokku võttes saab tuua kaks aukartustäratavat arvu – 500 puusaoperatsiooni ja 200 põlveoperatsiooni!

Aare teadis juba koolipingis, et tahab kirurgiks saada. Teatava tõukejõu andis selleks vanavanaisa, kes tegeles tänapäeva mõiste järgi kiroteraapia ehk laiemas mõistes kätega ravitsemisega. Spetsialiseerumine tuli hiljem kohapeal töötamise, täienduste ja erialaseltsi tööst osavõtu käigus. “Siis pidi iga viie aastat tagant oma tööst kokkuvõtte tegema ja selle järgi anti vastav erialane kategooria. Minul oli selleks traumatoloogia-ortopeedia,” räägib Aare, kes käis erialahaiglates vastavat ettevalmistust saamas nii Eestis kui ka Rotarj programmi raames Soomes.

Esimene puusaoperatsioon 12 aastat tagasi

Soomes Tammisaari haiglas anti koolitust erialal, mille nimetuseks puusaliigese endoproteesimine. “Lihtsamalt öeldes on see kulunud liigeseosade väljavahetamine kunstmaterjaliga. See on nagu sisemine protees,” teeb Aare asja arusaadavaks. Tammisaaris sai Aare koolitust kokku kolmel korral. “Selle programmi raames saime me nelja aasta jooksul teha 200 suurliigese endoproteesimist.

See oli ettevalmistav periood, koolituse läbinud, hakkasime neid operatsioone juba kohapeal tegema. Esialgu kahe soome arsti osavõtul, kes meid koolitanud olid,” meenutab Aare.

Esimene puusaoperatsioon Kuressaares tehti 17. jaanuaril 1996.
“Põlve”, nagu Aare ütleb, õppisid nad aga hoopis hiljem ja neid operatsioone on nüüdseks tehtud neli aastat.

Nii puusa- kui ka põlveliigese operatsioone oli küll mujal Eestis varemgi tehtud, Saaremaal aga alustas nendega just Aare Taul.
Endoproteesimist tehti ka varem, aga proteesid tulid n-ö ida poolt ja erilise kvaliteediga ei hiilanud. Täiuslikumaid variante, saadi kasutama hakata alles 90-ndate aastate alguses, kui piirid juba avanesid.

Kokku 700 puusa- ja põlveoperatsiooni

Aare selgitab, et siin on kaks asja: kas vahetatakse välja kulunud liigese osad või on siis trauma tagajärjel tekkinud reie- või reiekaelaluu murd, mis ei parane. Sel juhul asendataksegi pähik ja reiekaelaosa kunstmaterjaliga, kusjuures vaagnapoolne osa jääb endiseks, kuna seal pole tegemist kulumisega.

“Kui puusaoperatsioonid kõik kokku panna, siis tuleb neid 500 ringis, pluss veel 200 põlveoperatsiooni,” võtab Aare kokku.

“Peale selle on veel nn televiisorioperatsioonid, nagu rahvas neid nimetab. Nende puhul tehakse väike sisselõige ja andur või valguskeha viiakse liigeseõõnde. Andur on ühendatud videokaameraga, see omakorda monitoriga. Nii saab liigest seestpoolt vaadata ja kui haige soovib, näitame, kuidas see kõhr tal välja näeb,” räägib Aare ja selgitab edasi, kuidas teise samasuguse lõike abil viiakse liigese sisse “höövel”, millega liigese pinda või karenenud kõhrosa silutakse.

Kuigi kunstliigesed sisaldavad titaani, kroomi, niklit, molübdeeni, tuleb seda, et mõne patsiendi organism võõrast materjali ei talu, väga harva ette. Aare praksise jooksul pole seda juhtunud. Sagedamini võivad esineda muud komplikatsioonid, näiteks põletikulised reaktsioonid.

55 500 kroonist maksab patsient vaid 250 krooni

Põlve endoprotees maksab 35 000, puusaliigese oma 20 000 krooni ringis. Sellele lisanduvad kulud analüüsidele, uuringutele, operatsioonile koos anesteesiaga ning peale selle postoperatsiooni- ja intensiivravipäevad, mille eest maksab haigekassa komplekshinnana, olenemata sellest, kas tegu on puusa- või põlveoperatsiooniga, operatsiooni eest 55 500 krooni.
Patsiendil endal tuleb hüvitada vaid 10 päeva voodikoha maksumus, s.o maksimaalselt 250 krooni.

Kuna liigeseoperatsiooni vajavate inimeste keskmine vanus on 65 aastat, siis saaksid seda endale haigekassa toetuseta lubada vaid üksikud.

Bilanss – 10 000 operatsiooni

Kui aastas tuleb keskmiselt 300–350 operatsiooni, siis ühel aastal ulatus see arv 450-ni.
“Õhtul vaatad, et operatsioonid on kõik tehtud ja tuleb rahulik päev. Tuled aga järgmine päev tööle ja juba on kaks-kolm jälle ootamas,” tõdeb Aare, kes kõiki tehtud operatsioone kokku rehkendades saab aukartustäratava arvu – 10 000.

Oma arstikarjääri alustas Aare palatiarstina, jõudes välja peaarsti asetäitjani kirurgia alal. Praeguseks on struktuur muutunud ja endiste osakondade asemel kliinikumid loodud. Aare Taul ongi kliinikumi vanemarst.

Kui võrrelda tänapäeva vene ajaga, siis on arsti töös toimunud mitmeid muutusi. “Vahendeid, millega haigeid ravida, oli toona tunduvalt vähem, tihtipeale pidid leidma ise võimaluse, mida kasutada ja kuidas ravi jätkata. Ent seevastu on tänasel päeval kasvanud bürokraatia. Näiteks kui me tahame haiget haiglasse võtta, siis peab ta juba nelja kohta allkirja andma, et on ühe või teise asjaga nõus. Vene ajal sellist asja polnud,” selgitab Aare.
Elu sai päästetud

Aarel on meeles üks operatsioon arstiks olemise algusaegadest, kui haiglas polnud parasjagu kedagi sellist, kellelt nõugi küsida – Tallinnas toimus parasjagu kirurgide kongress.

Patsient toodi kõhukelmepõletikuga sisse ja teda pidi kohe opereerima. Tollel mehel oli aga peensoole haavand, mida harva ette tuleb. Haavandi mulgustumise tõttu oli soole sisu pääsenud kõhuõõnde ja tekitanud üldise kõhukelme põletiku. “Ma olin noor tohter, kas esimest või teist aastat tööl,” meenutab Aare.

“Anestesioloogiga lahendasime selle probleemi ära. Meie peakirurg Ants Haavel kutsuti kiiresti Tallinnast tagasi. Kui ta suure jooksuga trepist üles jõudis, siis oli meil haige juba intensiivravis. Tema küsimusele – kuidas on? – vastasin, et pole midagi – kõik korras. Surus kätt ja ütles: “Tubli poiss!”
Opereeritud mees elab ja töötab aga siiani.

Soome minek ei ahvatlenud

Kiusatust Soome või mujale välismaale tööle minna pole Aarel kunagi tekkinud, kuigi sealsete kirurgide töötasu ületab siinsete oma kordades.
Peapõhjuse kohta, miks teda piiritagune töö ei tõmmanud, ütleb Aare: “Ma sain siin korraliku rakenduse ja ennast teostada, seepärast ei tekkinudki mõtet kuhugi kaugemale minna.”
Ka sellist mõtet, et jätaks arstikutse ja hakkaks midagi muud tegema, pole Aarele pähe tulnud.

Ussi leotamise asemel erialane kirjandus

Hobidest rääkides ütleb Aare, et ussi leotamas ei käi, sest see võtab palju aega. Maakodus Lümanda kandis saab tegutseda ja stressi maandada. “Seal on värske õhk, Viidumägi, pole suurt liiklust ega erilisi turismimarsruute. Ainult Loona mõis on,” kirjeldab Aare ja lisab, et kui aeg pensionini jõuab, siis on selge, et ta enam täie mahuga edasi ei tööta.

Praegu on tervis korras. Küsimuse peale, kuidas suitsu ja viinaga lood, hakkab Aare pead raputades naerma: “Ei, niisugust asja küll ei ole.” Napsu ei saa endale ka harva ja tähtpäevadel juba seepärast lubada, et see võib just selleks momendiks osutuda, kui sind on haiglas vaja. Seepärast on Aare raudkindel, et need asjad tema tööga kokku ei käi.

Raamatute asemel on Aarel vabal hetkel käes erialane kirjandus ja televiisorist pälvivad tähelepanu uudistesaated.
Et tervis ja eelkõige liigesed terved püsiksid, selleks soovitab Aare ujumist, käimist, kepikõndi.
Soovime Aare Taulile tänasel sünnipäeval õnne, edukaid operatsioone ning mõnusat olemist maakodus!

Teised Aare Taulist:

Patsient Elvi Vaher:
Minu põlveoperatsioon jaanuarikuus oli doktor Taulil täpselt 173. Mis ma tema kohta ütlen? Seda, et mul ei olnud enne lõikuslauale minekut absoluutselt hirmu. Tohter sisendas mulle enne, et karta ei ole midagi, et kõik läheb hästi ja saad valust lahti.

Pärast operatsiooni visiidil käies oli Taul see, kes palatis taas patsienti oskas rahustada – paranemine võtab aega, aga kõik on nii nagu peab. Tal oli õigus, nüüd käin juba kolmandat kuud ilma kepita. Tohter on rahul ja mina olen rahul.

Taul on arst, kelle hoolde võib end rahumeeli usaldada. Südamest õnne talle ja ikka kindlat kätt!

Toomas Tartes, Kuressaare haigla kirurgiakliiniku ülemarst:
Ega Taul vilets mees ole, eelmisel juubelil omistati ju mehele linna aukodaniku tiitel. Kolleegina on Aare tagasihoidlik ja vaikne toimetaja.
Õnneks on tema toimetamised siin haiglas vilja kandnud. Nii mõnigi kord, eriti just vanemad patsiendid, on olnud nõutud – arst räägib nii vähe. Aga Taul on rohkem kuulaja tüüp. Samas kui patsient räägib, mõtleb tema juba pingsalt, kuidas probleemi lahendada, milliseid ravivõtteid kasutada, kuidas operatsioonil toimida.

Seda, et Aare Taul kellelegi kolleegile midagi halvasti ütleks, ei ole juhtunud. Tema elab rohkem sissepoole, on tõsine tegutseja.

Pavel Kušejev, kolleeg, kirurg Tauli assistent ja õpilane:

Aare Taul on hea kolleeg ja hea arst, minu jaoks ka väga hea õpetaja. Olen temalt palju õppinud. Kui on suuremad operatsioonid – puusa- ja põlveliigese proteseerimised – siis olen Tauli assistent. Traumatoloogilisi operatsioone oleme teinud temaga koos, aga neid teen ma üksi ka.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 563 korda, sh täna 1)