Gruusia hetked, millest valjusti ei räägita

Gruusia hetked, millest valjusti ei räägita

Kui Šaakašvili kuulutas välja üldmobilisatsiooni, olid paljud grusiinid valmis oma kodumaa eest võitlema minema.

Pärast praktiliselt olematut iseseisvusperioodi aastatel 1918–1921 oli Gruusia muudetud osaks Nõukogude Liidust. Gruusia rahvuslikud ja iseseisvust taotlevad liikumised hakkasid olulist rolli mängima hilistel 1980ndatel. Nõukogude Liidu juhtkonnale ei olnud väikerahva iseseisvumise plaan aga sugugi meele järgi. Pärast seda, kui nõukogude väed 9. aprillil 1989. aastal tapsid 21 rahumeelset Gruusia meeleavaldajat, süvenes Moskva ja Tbilisi vaheline vastasseis ja grusiinide soov iseseisvuda suurenes veelgi.

Kuigi Gruusia iseseisvus oli välja kuulutatud 1991. aastal, ei ole riik siiski veel ka aastaks 2008 poliitilist ja majanduslikku stabiilsust saavutanud. Iseseisvumise päevast peale riigi ajalukku lisandunud värsked etnilised konfliktid, poliitilised vastasseisud, “külmutatud” lahendust ootavaid probleemid. Uus ja läänemeelne Gruusia president Mihhail Šaakašvili otsustas külmutada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konfliktid. Seda eesmärgil säilitada Gruusia riigi terviklikkus. Külmutamisest ei tulnud aga kahjuks midagi välja. Konfliktid olid äsja justkui üles köetud.

Mis toimus augustipäevadel Gruusias, rääkis Oma Saarele Gruusias elav Poola riigiteaduste spetsialist Aleksandra Gryzlak.

Hukkunute ja põgenike arvu ei teata siiani

“Ma just käisin ajakirjanikega kaasas ja me suhtlesime mitmete kannatanutega,” rääkis Aleksandra, kes oli minu kõne ajal just Tbilisi haiglast välja astumas. Tema sõnul on haavatute jutt üsna vastuoluline ja inimesed ei saagi päris täpselt aru, mis juhtus ja kes neid ründas. “Grusiinid süüdistavad mõlemaid pooli,” vahendas Aleksandra. “See on kohutav vaatepilt, mis inimestega tehti!” ütleb ta.

Ütlesin, et teadaanded Gori linnas toimuvast olid vastuolulised ja kohati ka katkendlikud. “Mis seal õige toimus?” küsin Aleksandra Gryzlakilt “Ohh,” ohkab Alesandra minu küsimuse peale. “Sa ei kujuta ettegi, mis selle linnaga tehtud on,” räägib ta.

Ta räägib mulle degenereerunud sõduritest, kontrollimatutest tšetšeenidest ja kasakatest, kes Gruusia olukorda enda röövtegevuseks ära kasutavad, pommitatud majadest ja tuhandetest põgenenud inimestest. “Mulle rääkis just üks naine haiglas, et tema tütar oli tšetšeeni poolt röövitud,” mainis Aleksandra ja lisab, et mõnede naiste sõnul neid ka vägistati.

Praeguseks on olukord enam-vähem kontrolli alla saadud. Aleksandra sõnul tegutseb lähipäevadel Gori linnas Gruusia politsei. “Nad on politseinikud, aga riietatud sõjaväeriietusse,” rääkis ta. Tema sõnul demineerivad nad Gorit, aitavad linna elanike tagasitulemiseks ette valmistada. Aleksandra ütleb, et paljud mehed on oma kodudesse naasnud.

“Paljud mehed on jätnud lapsed ja naised põgenike varjupaikadesse ja ise koju läinud,” räägib Aleksandra ja selgitab, et mehed on läinud vaatama, mis kodudest järgi jäänud ja kuna seal on veel siiski ohtlik, on nad oma pered turvalisesse kohta jätnud.

“Tead, mind ajab marru see, et nad ei tea siiamaani midagi arvudest!” kurdab Aleksandra Gryzlak, kellelt Poola meedia praktiliselt iga päev seda küsimust küsib. Tema sõnul ei ole Gruusial õrna aimugi, kui palju tsiviilelanikke, aga ka sõdureid, on surma saanud. Aleksandra sõnul Gruusia konfliktidega tegelev ministeerium ütles, et Tbilisis võib-olla praegu ligi 300 000 põgenikku. Samas ütleb ta skeptiliselt, et see on siiski Gruusia ja arvud võivad kardinaalselt muutuda.

Levis palju valeinfot

Küsides, kuidas on Gruusia meedia suutnud kogu konflikti ja sündmuste käiku kajastada, ütleb Aleksandra, et Gruusia meedia ei tulnud sellega absoluutselt toime. “Siin jäetakse väga paljudest asjadest rääkimata,” mainis ta. “Inimestel on väga raske objektiivset infot leida, liigub palju kuulujutte ja valeinfot,” mainis Aleksandra. Ta meenutab paari päeva tagust aega, kui alles Gruusia-Vene sõjategevus lõpetati. “Inimesed ei teadnud seda ja linnas oli totaalne paanika,” räägib Aleksandra emotsionaalselt.

“Mina küll kuskile ei põgenenud, aga suurem osa grusiinidest läks Tbilisist ära,” lisab ta ja selgitab, et kui tahtsid näiteks linnas taksot saada, siis ei olnud seda võimalik saada. Ta lisab, et pealinnas levisid kuulujutud pommitamiste kohta. Hiljem selgus, et ei pommitatud. “Aga inimesed olid hirmul,” mainib Aleksandra. Gruusia meediast rääkides ütleb Aleksandra, et kohe pärast konflikti algust suleti kaabeltelevisioon. “Ainult Šaakašvili oli ööpäevaringselt telepildis,” väidab Aleksandra. Ta ütles, et kõige enam häirib teda see, et Šaakašvili vastastega ei räägita üldse.

“Siin oli üleeile üks rahulik meeleavaldus, põgenikud korraldasid,” räägib Aleksandra ja lisab, et seda meeleavaldust ei näidanud ükski Gruusia telekanal. Aleksandra sõnul seisnes selle meeleavalduse mõte selles, et põgenikud tahtsid väljendada oma pahameelt, et Gruusia valitsus ei kaitsnud oma kodanikke. Sel ajal kui Gruusia kesklinnas juubeldati, lauldi patriootlikke laule ja rõõmustati vaherahu üle, röövisid ja tapsid degenereerunud sõdurid teistes piirkondades grusiine. Nad olid väljas sõnumiga “Teie siin laulsite, aga meid seal tapeti,” ütles Aleksandra. Ta ütleb, et internetist oli info saamine raskendatud. “Vene häkkerid ründasid neid pidevalt,” lisab ta.

Gaas ja nafta kasutavad teisi teid

Rahvusvaheline meedia jättis tähelepanu mööda Gruusia territooriume kulgevate nafta- ja gaasitorude saatuse. Kui välja jätta kõik need suurriikide üllad üleskutsed “vähemusrahvaste õiguste kaitsmise” ja n-ö genotsiidi peatamisest, taanduvad riikide huvid siiski ühele – kontrollida regiooni energeetikat. British Petroleumi toru, mis toob ise gaasi ja naftat mitteomava Gruusia rahvusvahelisse rambivalgusesse just olulise energia transiidimaana, oli pärast mõnepäevalist sõjategevust Venemaa ja Gruusia vahel, välja lülitatud.

BP esindav Rusiko Medzmariashvili märkis, et Bakuu-Supsa torujuhe oli välja lülitatud ettevaatusabinõude pärast. “Suurem torujuhe Bakuu-Tbilisi-Ceyhan ei ole samuti töös,” lisas ta. Medzmariashvili ütles, et kasutusele on võetud alternatiivsed transportimise võimalused. “Raudtee ja väiksemad torujuhtmed, mis läbivad Gruusiat,” teatas Medzmariashvili. Venelased pommitasid Lääne-Gruusiat, täpsemalt linnasid Senaki, Zugdidi ja Poti. Viimasest vaid 13 km kaugusel asub Supsa terminal.

9. augustil lasid venelased ligi 20 pommi Musta mere ääres asuva Poti kaubasadama pihta. Allikate sõnul tapsid pommiplahvatused 11 inimest ja haavata sai 80.

Poti kaubandussadama 51% aktsiatest kuulub Ras Al Khaimah Investment Authority (RAKIA). See on Araabia Ühendemiraatide kontsern, ülejäänud 49% hoiab enda käes Gruusia valitsus.

Mišal pole tugevat oponenti

11. augustis ütles Šaakašvili oma kõnes rahvale, et täna trambivad vene imperialistide saapad taas meie maal. Tema kõnes kõlas üleskutse, et Gruusia paneb vastu igasugusele Venemaa agressioonile. Šaakašvili ütles, et Gruusia ei ole enam kunagi nende ette põlvili surutud! Lisaks mainis president, et maailm vaatas lihtsalt eemalt pealt, kui Gruusia oli eelmise sajandi alguses okupeeritud ja maailm teeb seda ka nüüd!

“See on nagu kõrilõikajad peksaksid tänaval kedagi surnuks, ja teised inimesed vaataksid oma toa akendest tänavale, raputaksid päid ja viibutaksid sõrmega,” ütleb Tbilisi hambaarst Roma Lordkipanidze. Tema sõnul on Gruusia valitsus küll teinud mitmeid vigu, demokraatia ülesse ehitamine pole kulgenud plaanipäraselt, kuid siiski pooldab rahvast praegu Šaakašvilit. “Me oleme grusiinid, tema on grusiin, me oleme Gruusias,” lisas ta ja märgib, et rahvas tahab elada rahus.

Aleksandra Gryzlak räägib, et kuigi mobilisatsiooni väljakuulutamisel ja üldse sõjategevuse alustamisel pooldas presidendi opositsioon seda tegevust, siis nüüd, kui hakkavad ilmnema sõja tagajärjed, ütleb opositsioon, et nad ei pooldanud sellist käitumist. “Siin on väga nõrk opositsioon, praktiliselt olematu,” ütleb ta. “Ja see teeb Gruusia demokraatia nõrgaks,” arvab ta ja selgitab, et kuigi võib-olla grusiinid tahaksidki oma presidendi välja vahetada, siis praegusel hetkel pole tal ühtegi tugevat ja arvestatavat vastast. “Kõik, kes vähegi oleksid, on Miša lähikondlased,” märkis Aleksandra.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)