Vallavalitsus arengumootorina

Vallavalitsus arengumootorina

 

Lümanda valla arengupäeval arutusel olnud teema

Valitsus on seisukohal, et arendusinitsiatiivi rakendamise algatus peab tulema eelkõige kohalikult ja regionaalselt tasandilt ning teatud juhtudel ka riiklikult tasandilt. Seetõttu on vabariigi valitsus valmis olema aktiivseks partneriks, toetades kohaliku ja regionaalse tasandi institutsioonide arendusalgatusi.

Jäin mõtlema, kuidas see igapäevaelus välja näeb, et vallavalitsus on arengumootor?

Inimestega rääkides võib sageli kuulda arvamusi, et maainimesi on selle viimase 15 aasta vältel tabanud mitmed mõõnalained. Nii kadusid 90-ndate algul maalt töökohad sovhoosides ja (kaluri)kolhoosides, riigiabi ja kehtinud majandussüsteem.

Inimesed leidsid uue elu mujalt, linnadest, välisriikidest. Maapiirkonnad jäid peamiselt vananeva elanikkonnaga piirkondadeks. Täna kaovad maalt kauplused, ühistransport, arvata võib, et edaspidi kultuuriasutused, lasteaiad ja koolid. Siinkohal tasub tähele panna, et avalike teenuste hääbumine on reaktsioon rahvaarvu langusele. Pole inimesi, pole vaja ka teenuseid. Aga kui vähe inimesi tähendab, et pole inimesi?

Kui vaadata võrdlusandmeid 1940. aastast alates, siis näeme, et Lümanda valla rahvaarvu muutus on viimase 20 aasta jooksul olnud vägagi stabiilne võrreldes varasema perioodiga. Näib, et pöördumatult olulised muutused toimusid ikkagi enne Eesti riigi taastamist ja täna maitseme neid vilju, mille seemned külvati II maailmasõja järgselt. Seega võivad ühel ajaperioodil toimunud sündmused mõjutada meid väga pikka aega.

Olen töötanud vallas väga lühikest aega, kuid nähtu põhjal võin öelda, et esiplaanil on viimati nimetatu: avalike teenuste osutamine, sellele kulub põhitähelepanu. Sellest ka eelarve ülimuslikkus võimu teostamises. Ja see, kuivõrd elanikud on kaasatud kohaliku omavalitsuse toimimisse, on küll tähtis, kuid tegelikult aktuaalne ainult siis, kui ees on muudatused.

Oleme oma valla arengukavas ühe eesmärgina välja toonud selle, et säilinud on kohapealne otsustusõigus, tuues KOV-i põhimõtetest esiplaanile just otsustusõiguse.

Teatud tasandil on haldusreform küsimus kaardist, ametnike arvust, raha jagamisest ja korraldusküsimustest, aga põhimõtteliselt on see ikkagi küsimus sellest, kuidas inimene saab kaasa rääkida otsuste vastuvõtmisel. Tähtis on see, kui lähedal on vald inimesele.

Siit saavad probleemid alguse

Lihtne kommunikatsioon: mina küsin, tema vastab. Kui ei tea, siis tuleb teadmisi hankida. Vahel võib selline suhtlus võtta aega, kuid tulemuse peale saab kindel olla. Pooliku, st ühepoolse suhtluse järel saavad otsused kiirelt tehtud, kuid rahulolematust jagub pikaks ajaks ja tulemust, mille pealt edasi minna, ei ole.

Kohaliku elu korraldamine tähendabki kursisolekut sellega, mis kohapeal toimub, et vajadusel vahendada seda kaugemale ehk neile struktuuridele, kes korraldavad avaliku elu küsimusi regionaalsel või riiklikul tasemel.

Näiteks on nii praegu bussiliiklusega, kus maakonnakeskusest kaugetel väikevaldadel on probleem ühistransporditeenuse kasutamisega. Info selle kohta, mida teha, on valdadel, kuid korraldab maavalitsus. Võiks korraldada ka omavalitsus, kuid puuduvad vahendid. Tavaolukorras võtame sellise probleemi lahendamisel appi läbirääkimised. Tõtt-öelda on meil maavalitsuse ja omavalitsuste vahel käinud need varsti juba aasta, aga rahuldavat tulemust praegu ei paista.

Valla arengukava koostamine on näidanud, et inimene ootab vallalt eelkõige avalikke teenuseid. Samuti seda, et inimesel oleks kuhugi pöörduda. Loomulikult ootab ta lahendit. Vallaametnik peab oskama selgitada olukordi, mida on võimalik muuta ja mida ei saa muuta, ning miks on neil oluline vahet teha. Tööks inimestega peab olema aega ja pädevust.

Väikeses omavalitsuses pole lahendamist vajavate ülesannete hulk suurtega võrreldes kuigi suur, kuid väikevallas tuleb osata end jagada erinevatesse valdkondadesse kuuluvate probleemide vahel. Aga selline see maaelu kord juba on: kui vihma sajab, siis vilja ei lõika, aga kõrtsi ka ei lähe, et mõned õlled teha. Vihmaga talumees randaalib taliviljapõldu või põletab kuival ajal raiutud oksi, mida keset suvekuuma pole saanud põlema panna. Kõike tuleb ise teha, hakkama saadakse.

Nii tulebki kohalike probleemidega silmitsi seistes küllalt sageli tõdeda, et lahenduse leidmine on kommunikatsiooniküsimus. Alati ei olegi asi eelkõige rahas, vaid arusaamises või julguses otsustada. Siis aitab ainult rääkimine ja mõistmine, lisaks teadmised ning nende oskuslik kasutamine. Küllap seda avalik teenistus tähendabki.

Kes asju korraldab, on arvamusliider

Seni kuni arvamusliidrid leiavad, et linnakultuuri pealetung on paratamatu, vajalik ja edasiviiv jõud, puudub põhjus ja motivatsioon hoida elus traditsioonilist maaelu. Juba täna peame defineerima, mis see maaelu on. Kõige laiemalt võttes on see ilmselt elatusallikate püsimine maal, nagu maaelule iseloomulik on. Et inimene suudaks ennast elatada neid võimalusi kasutades ega peaks tööd otsima kaugelt.

Minu jaoks on traditsiooniline maaelu millegi ise tegemine. Seda tullakse maalt otsima ja võetakse linna kaasagi. Kõikvõimalikud loovust arendavad huviringid on seesama, mis igapäevaelu maal.

Maaelu ei saa võrrelda linna- ega linnalähedase piirkonna eluga. See on omaette kvaliteet ja võrdlused on kohatud. Valides ühe või teise, teeb inimene elustiili valiku, mis ei tähenda, et üks oleks teisest etem. Inimesed on erinevad. Selles elu võlu seisnebki, et on, mida valida. Praegu veel on valida ja meie, valdade esindajad peame aitama kaasa sellele, et maaelu ei häviks, kuna inimestele ikka veel meeldib maal olla.

Küllap on see kellegi huvi kallutada kaalukauss ühele või teisele poole: maa või linna poole. See huvi on esindatud arvamusliidrite suus ja sageli on selle nimi ametlik poliitika

Riik püüab omalt poolt jagada toetusi mitmete riiklikke ja EL programmide kaudu. See, mis puudu, on inimeste usk maaelu võimalikkusesse, maaelu maine on madal. Siin elades olen väga sageli kohanud keelekasutust, mis ütleb selgelt, et juhised tulevad ülevalt alla ja mis meil sinna parata. Kohaliku elaniku ja kohaliku omavalitsuse käed on seotud.

Samas võib tuua ka mitmeid näited selle kohta, kuidas väikeses vallas on asjad hästi. Täna võib öelda, et väike kool pole probleem hariduse kvaliteedi mõttes, sest Lümanda põhikooli tulemusnäitajad räägivad vastupidisest. Lapsevanemana olen ma väikese kooli pooldaja eelkõige lapsesõbraliku õpikeskkonna, usaldusliku õhkkonna ja lapse turvalisuse pärast. Nende puudumine on probleem, mis käib kaasas suurte koolidega, ja koole suureks liites tekitame oma inimestele tegelikult muresid juurde.

Majanduslikud põhjused on käegakatsutavad täna, lapse kasvukeskkonnast põhjustatud mõjusid märkame aastate pärast. Terve eluhoiaku ja tervislikud eluviisid anname oma lastele kaasa rahvakultuuri ja spordi abil, mis on ennekõike isetegevus ja alles siis vaba aja veetmine ja meelelahutus. Iseosalemine on maaelu märk.

Siin on asja olemus, vajadus ja põhjus ning tulemus – identiteet

Vald 500 inimesega saab olla vägagi elujõuline, kui need 500 inimest suudavad luua toimiva ja ennast majandava ühiskonna. Selleks on vaja koordineerivat aparatuuri, aga seda on vaja ka 1500 või 5500 inimesele. Ainus küsimus on: kui suures osas inimesed identifitseerivad end tervikuna ja milliste tunnuste alusel? Keelt liigitusaluseks võttes identifitseerime riiki, kuid ka selles on mitmeid kogukondi. Järelikult algab kõik ikka sellest, millise kogumi peale me tunnetame tervikut, suudame sõlmida kokkuleppeid ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Vallaametnikuna usun, et meie inimeste jaoks ei ole oluline, kas valla territoorium suureneb või ametnikkond asub mõnes teises külas. Inimese jaoks on oluline, et ta teaks, kuhu murega pöörduda, kellele oma ettepanekud esitada. Ta ootab ametnikelt asjatundlikku abi ja volikogult tarku otsuseid. Küll kohale saab, peaasi, et bussid liiguvad, kool on kodule lähedal ja tööl käimine ei oleks kulukam kui teenitud tasu korvata suudab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)