Saarlased sattusid Gruusias puhkusel olles otse sõtta

Saarlased sattusid Gruusias puhkusel olles otse sõtta

LINN MAATASA: “Seal Gori linnas pidid inimesed surma saama, neil polnud ju kuhugi minna, sest teed olid ju kinni,” ütleb Gruusiast koju jõudnud Karin.

Läinud nädalal abikaasaga Kuressaarest Gruusiasse puhkama läinud saarlanna sattus otse sõjakeerisesse. Nüüd, kojujõudnuna on ta veendunud, et grusiinid ei teadnud lähenevast sõjast midagi ega osanud ennast selleks ka kuidagi ette valmistada. Naine on kindel, et toimuv oli gruusia rahvale suur šokk.

Jõudsime eelmise nädala teisipäeval Tbilississe ning sõitsime sealt edasi sõprade juurde Batumi lähedale Gobuleti linna, rääkis saarlanna, keda tema enda palvel turvalisuse kaalutlustel nimetame Kariniks. Karin märgib, et on varem mitmeid kordi Gruusias käinud tööasjus, kuid seekord otsustas ta sinna koos abikaasaga puhkama sõita, sest talle on see maa väga meeldinud.

“Esimesed päevad oli kõik rahulik, keegi ei aimanud, mis toimuma hakkab,” rääkis ta. “Kui asi aga hulluks läks, olid meie tuttavad juba ostnud meile bussipiletid, kuid Gobuletist, mis asub Gorist 150 kilomeetri kaugusel, saime me sõita vaid 80 km, politsei oli siis vastas ning pani meid mingi marsruuttakso peale ja soovitas sõita läbi Türgi,” rääkis ta.

Et perel olid lennukipiletid koju ostetud, üritasid nad jõuda Jerevani lendava lennuki peale, kuid saades teada, et lennuvälja on pommitatud ning kõik lennud tühistatud, oli ainus variant Gruusiast pääsemiseks takso võtta.
“Sõitsime ka sealt samast Gori linnast läbi, seal pidid inimesed surma saama,” ei usu Karin jutte, et Goris pommitamise ajal inimesi polnud. “Kuhu neil minna oleks olnud, sest teed olid kinni,” rääkis ta.

Tbilisi oli aga rahulik, seal käis Karini sõnul igapäevane elu. “Õhtul oli väga suur miiting, rahvast oli seal tohutult palju,” rääkis naine. “Nägime seal ka neid Vene lennukeid ja rahvas rääkis, et ilmselt hakkavad nad presidendipaleed pommitama,” meenutas ta, lisades, et kõige hirmsam oli öösel pommitamise peale üles ärkamine. “Nüüd, koduski, kui üle meie maja lendas lennuk, kuulsin seda sõja häält uuesti,” sõnas Karin, kes ei kujuta ette, mida pidid tundma need inimesed, kes jäid otse pommitamise alale.

Karini jutu järgi olid grusiinid ka vaatamata sõjale väga sõbralikud. Ehkki inimesed olid masendunud ja rusutud, ei olnud neil sugugi rusikad püsti, rääkis Karin. Ta ei näinud ka inimeste hulgas paanikat. “Ma ei kuulnud kordagi, et nad oleksid sõimanud venelast kui rahvust, vihased olid nad Vene valitsuse peale,” meenutas ta.

Karin usub, et reaalne pilt päris sõjaaegsest maast jääb talle eluks ajaks meelde. Purukspommitatud majad, nutvad naised, Gruusia televisioonist nähtud vedelevad laibad…

Loe ka samal teemal lk 2 ja lk 5.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)