Naer on terviseks!

Naer on terviseks!

 

Keskajal väärtustati naerukultuuri kui vabastust igapäevaelust. Paar päeva aastast elati maailmas, kus ei kehtinud reeglid. Tsiteerides Ecot: “Tegu on maailmaga, kus kala lendab ja lind ujub, kus rebased ja jänesed jahivad kütte, piiskoppe naeruvääristatakse ja lollid kroonitakse.” Äraspidisus oli normaalne ja see omakorda sundis maailma tajuma naeruaspektist.

Praegust maailma saab tervikuna vaadelda kui suurt karnevali. Just ses osas, et sõbralikult käsikäes kõnnivad vägivald ja rahusümbol ehk Arese käes on paavsti sau, millega saadab surma või mõistab ellu gladiaatoreid. Loomulikult on naljakas. Aga keegi ei naera, sest…

Sõda ei ole naljakas. Totalitaarsus ei ole naljakas. Vähemalt mitte neile inimestele siin väiksel maalapil, mis asub Venemaa-nimelise vulkaani kõrval. Ega ka grusiinidele. Karu paljastas lõpuks oma kihvad. Kas ta tegi seda võimu-, raha- või mistahes ahnusest, ei olegi oluline. Oluline on see, et sama võib juhtuda ka siin. Venemaa võib otsustada, et on vaja kaitsta Ida-Virumaa venelasi ja saata sõjalennukid neid turvama. KAPO liigutab kõrvu, riigipead deklareerivad, et toimuv on vale ja pole kooskõlas kokkulepetega, aga kes tuleb appi ja kas totaalne kaitse toimib?

Eriti koomiliseks aga teeb kogu olukorra see, et samal ajal toimuvad teises maailma suures totalitaarses riigis olümpiamängud ehk sisuliselt lauldakse hosiannat rahule.

Olümpia juured on sügaval isandate ühiskonnas, kus ei kehtinud meestega võrdseid reegleid ei naistele ega orjadele, samas aga peatati sõjad. Kui praegu ollakse peaaegu jõutud selleni, et naised ei tähenda poolikuid mehi (jah, ka palkasid vaadates), siis jõudu sõdade peatamiseks ei ole. Ei ole jõudu astuda vägivalla vastu.

Niisiis, ikkagi karnevalimaailm, kus narr matab kuningat ja kuningas kroonib surnu. Naer on terviseks, naerge siis ometi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 21 korda, sh täna 1)