Looduskaitsekeskus püüab päästa Saaremaa tähtsamaid loopealseid (1)

Looduskaitsekeskus püüab päästa Saaremaa tähtsamaid loopealseid

LOOPEALSEID PÄÄSTMAS: Juuni algul tegid Eesti looduse fondi, Eesti looduskaitsekeskuse Saare regiooni ja Lehtmetsa mahetalu inimesed talgutel korda Lõo alvari.

Looduskaitsekeskus korraldab sel suvel juba kolmandad talgud, säilitamaks väikestki osa Saaremaa loodusele iseloomulikest, kuid suures osas juba hävinud loopealsetest.

17.–20. augustil korraldab LKK Saare regioon koostöös Eestimaa looduse fondi vabatahtlikega talgud eesmärgiga harvendada Atla loopealsel kadakaid ja mände ning taastada loopealsele iseloomulik avarus.

Talgud on osa looduskaitsekeskuse plaanist taastada koostöös karjakasvatajate, vabatahtlikest talguliste ja maaomanikega traditsiooniline karjatamine vähemalt kolmes endises ulatuslike loopealsete piirkonnas: Kaugatoma-Lõos, Atlas ja Vilsandil. Pärast võsaraiumist ja karjaaedade ehitamist antakse väärtuslikud kooslused lammaste hoole alla.

Loopealsed ehk alvarid on õhukesel mullal ja lubjakividel paiknevad niidukooslused, mis püsivad tänu karjatamisele. Saaremaal ja Muhus on LKK Saare regiooni direktori Tõnu Talvi sõnul loopealsete pindala 1930. aastatest vähenenud 26 000 hektarilt 7800 hektarile. Ka säilinud alvaritest on märkimisväärne osa paraku üpris halvas seisus. Alvarid hävivad, kuna neil ei karjatata enam loomi ning nad kasvavad kadakate ja mändidega kinni, muutudes pikapeale loometsaks.

Tõnu Talvi selgitas, et rannikualade ja saarte liigirikkuse üheks oluliseks põhjuseks on siin tuhandete aastate vältel heina teinud ja loomi karjatanud inimesed. Karjamaid rajav inimene avas maastiku, tekitades juurde niite, aasu ja pargitaolisi kooslusi.

Need uued maastikud meeldisid arvukatele Eesti looduses algselt tundmatutele rohttaimedele, nagu mägiristik, angerpist, värv-varjulill, arukaerand ja keskmine värihein, millest paljude algkodu asub Lõuna-Siberi või Kagu-Euroopa steppides. Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või viimaste söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema. Õietolmuandmed kinnitavad, et rohttaimede liigirikkuses leidis aset suur hüpe ligikaudu 3000 aastat tagasi, mil karjakasvatus oli hoo sisse saanud.

Sajandeid Eestis suhteliselt stabiilsena püsinud inimasustus tegi eriti 20. sajandi teises pooles läbi drastilise arengu. Kolmekümnendatel aastatel oli Eestis rohumaid 1,5 miljonit hektarit, tänaseks on neist alles ligikaudu 130 000 hektarit.

Rohumaade kinnikasvamine on seadnud suurde ohtu loodusliku liigirohkuse – teadlaste arvutuste kohaselt on paljudes piirkondades 40% niidutaimedest juba määratud väljasuremisele, sest muutunud maastik ei toeta nende püsimist.

Talvi sõnul on paljud liigid võimalik siiski veel päästa, kui teha jõupingutusi rohumaade ja niitude taastamiseks ning säilitamiseks. Lisaks Atla talgutele on LKK Saare regioon korraldanud sel suvel lambaaiatalgud Sõrve poolsaarel Kaugatoma-Lõo maastikukaitsealal ja lambakarjamaa harvendamise talgud Vilsandil, mis on kurvemas seisus. Vilsandi rahvuspargis on asjad liikuma hakanud alles viimastel aastatel ehk alustama oleks pidanud juba 10–15 aastat tagasi, mida teadlased sel ajal ka korduvalt soovitasid

Talgutööde eestvedaja, LKK Saare regiooni töötaja Kadri Paomees ütles, et järgmisel aastal on plaanis talgutega jätkata. Kahed talgud tulevad Vilsandil, ühed Laidevahel ning Kaugatumal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)