Arvavad: Vallad peavad valima

Maaleht 6.08.2008

Suure debati peale radikaalsest haldusreformist sündis valitsuse poolt eelmisel nädalal vaid üks imepisike, üsna ettevaatlik sammuke. Aga midagi siiski sündis.

Ettepanek tõsta ühinevate omavalitsuste toetussummat ei ole midagi revolutsioonilist. Muidugi ei saa öelda, et miljon pole raha, eriti praegusel säästuajal. Kuid suur osa Eesti omavalitsusi ilmselt siiski selles miljonimängus veel vabatahtlikult areenile ei tule.

Kui mängu astud, siis tagasiteed enam pole. Kahe omavalitsuse liitumisel jääb vaid üks keskus ja üks vallavanem. Teine mees peab otsima muu töö. Seega panused on kõrged, ka paljude osalejate jaoks isiklikus plaanis. Teisalt on praegu igal väiksel omavalitsusel paras aeg tõsiselt peeglisse vaadata ja otsustada, kuidas siis edasi. Asi pole ainult selles, mida need riigijuhid sealt Toompealt tahavad või ei taha. Küsimus on, kuidas ja kui kaugele nähakse ette oma piirkonna tulevikku.

Kas vaatab sealt vastu valla tulevane elujõud ja areng või hoopis jõuetus ja paigalseis?

Vallad peavad praegu valima, kas minna edasi üksi või on targem kellegagi naabritest jõud kokku panna. Tähtis on aru saada, et mõlemad neist teedest tähendavad teadlikku valikut.

Ka otsus, et me ei liitu kellegagi ja pressime üksi edasi, on valik. Seejuures väga tõsine valik ja tõsine vastutus oma piirkonna inimeste tuleviku kujundamisel

Mulle tundub, et paljud ootavad tulevastelt valdadelt võimatut. Kui kogukondlik kokkukuuluvus ja inimlähedus on esmatähtis, siis ei saa omavalitsused olla väga suured. Aga et korraldada parimal moel näiteks koolivõrku, transporti või prügivedu, peaks iga vald olema ikka nii umbes poole maakonna mõõtu vähemalt.

Kunagise Harju maakonna volikogu liikmena teeksin ettepaneku kaaluda tõsiselt maakondliku omavalitsuse juurde tagasi pöördumist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 12 korda, sh täna 1)