Pool sajandit tagasi keskkooli lõpetanuil jätkub kuhjaga elurõõmu

Pool sajandit tagasi keskkooli lõpetanuil jätkub kuhjaga elurõõmu

POOL SAJANDIT HILJEM: Viiskümmend aastat tagasi said Kingissepa 1. keskkoolist küpsustunnistuse hilisem meremees, cum laude Makarovi nimelise kõrgema merekooli lõpetanud ja mitut ettevõtet juhtinud Jaan Jalakas (vasakul), astronoom, publitsist ja teadusmees Enn Kreem ja geoloogiamagister Rein Perens. Meestega ühel fotol on toonela teele läinud lennukaaslase Jaas Oolu abikaasa Laine Oolu.

08.08.08. Reedel, maagilisel kuupäeval said oma vana koolimaja juures kokku pool sajandit tagasi selles hoones keskkooli lõputunnistuse saanud poisid ja tüdrukud, kes sõitsid Kuressaarde Tallinnast ja Tartust, Koiklast ja Keilast, Pärnust ja Ungarist ning mujaltki.

1958. aasta kevadel tollasest Kingissepa keskkoolist tuule tiibadesse saanud noortest on saanud soliidsed daamid ja härrad, kes kõik elus edukalt edasi jõudnud ning oma siinset haridustemplit ikka ja alati koos tollaste õpetajatega hea sõnaga meeles peavad.

Enamik lõpetajaist jätkas õpinguid kõrgkoolis. 40. lennu kroonika (koostas Aldur Järvalt) annab lõpetajatest üksikasjaliselt teada. Lõpetamise aastal astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda koguni kümmekond saarlast. Kümme vilistlast jätkas õpinguid sama ülikooli teistes teaduskondades. Neli noort saarlast võeti vastu Tallinna polütehnilisse instituuti, viis noormeest alustasid merealaste teadmiste omandamist Tallinna merekoolis, kaks lõpetanut otsustasid põllumajandusliku kõrghariduse kasuks Eesti põllumajanduse akadeemias ja kaks läksid Tallinna pedagoogilisse instituuti.

Paljud 40. lennu vilistlased astusid kõrgkooli hiljem.

Kogumikus “Meie lood” on kõik kenasti kirjas. 40. lennu neljakümne kuue lõpetaja hulgas on kirjanikud Ülo ja Jüri Tuulik, Leningradi admiral Makarovi nimelise kõrgema merekooli cum laude lõpetanud ja mitmes ettevõttes juhtivatel kohtadel töötanud Jaan Jalakas, kõrgkooli õppejõud Aldur Järvalt, tunnustatud geoloog Rein Perens, endine teletöötaja Helgi Saar, meditsiiniteadlane Mai Sarapuu (Roose), maakonna arst Madis Allik, keeleteadlased Silvi Kaasik (Vare) ja Helvi Koppel (Põder), arstid Jaan Kirss, Hilja Siinor ja Jüri Pihl, astronoom ja publitsist Enn Kreem, muusikaõpetaja Malle Valt, pedagoog Urve Nõmm jt.

Kirjanik Ülo Tuulik on üles tähendanud: “Ma olen aina teadnud, et tähtis ei ole aine, mida gümnaasiumis meile õpetatakse, vaid õpetaja, kes selle aine meieni toob, ja meetod, millega ta seda teeb, ja veel enam õpetaja kogu inimlik olemus klassi ees oma ainet vahendades – tema hääl, silmavaade, kõnnak, riietus, tema arusaam tööst, aust ja väärikusest. Nii kuuluvad aina edasi minu haridusse keemiaõpetaja Alviine Viikov ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Vaime Arulaid. Õpetaja Viikovi tarkust, takti ja tasakaalukust kroonis liigutav žest: ta viis meid otseses mõttes käekõrval
Saaremaalt Tartusse ülikooli kuulsate sammaste vahelt sisse.”

Kallistused, käepigistused ja aasimisedki

Kellaosutid lähenevad kahele. Väike grupp rõõmsameelseid vilistlasi on koha sisse võtnud oma vana kooli ees Garnisoni tänaval (1938. aastal valmis saanud hoone, praegune põhikool). Visatakse nalja, tuletatakse meelde kooliaega ja kallistatakse-emmatakse juurdetulnud kooliõdesid ja -vendi. Kõige selle juurde käib vanade semude vaheline sõbralik aasimine. Jällenägemisrõõm peegeldub kõigi palgeilt.

Fotograaf Andi Roost kamandab tüdrukud ja poisid treppidele ritta nagu piltnik pool sajandit tagasigi. Tollal tehti kaks pilti. A- ja B-klass eraldi. Nüüd mahuvad kõik kenasti ühele fotole ära. Lehemees klõpsutab oma pisikese kaameraga ka. Usutlustegi jaoks leiame aega.

Mis mõtetega mehed 54 aastat tagasi sammaste alt sisse astusid? “Sa kujuta pilti, mis mõtted võisid 7. klassi lõpetanul olla? Tollal tuldi keskkooli ju pärast 7. klassi lõpetamist. Ma tahtsin tegelikult ehitust õppima minna, aga Tallinnas polnud elamiskohta. Aga ega ma kahetse, et keskkooli tulin ja edasi arstiteadust õppima läksin. Arstitöö kõrvalt olen saanud ehitusega ka piisavalt palju tegelda. Siin koolis oli palju väljapaistvaid õpetajaid, kes andsid meile edaspidiseks eluks peale oma aine õpetamise muudki vajalikku. Meie klassijuhataja, keemiaõpetaja Alviine Viikov oli üks neist. Hea sõnaga meenutan füüsikaõpetaja Valdur Läätsa, inglise keele õpetajat Silvi Valveret ja paljusid teisi. Omaette isiksus oli kooli direktor Pauline Kremm,” meenutab maa-arst Madis Allik.

Kirjanik Ülo Tuulik ütleb, et juba kokkusaamise algus on reibas ja meeleolukas, justkui poleks poolt sajandit vahepeal olnudki. “Ainus asi, mis tõesti tuletab meelde, et pool sajandit on kooli lõpetamisest möödas, on, et meil ei olnud võimalik ühtegi oma õpetajat siia kutsuda. See näitab, milline röögatu ajalahmakas on mööda läinud. Siin mereäärses linnas me peame siiski leppima mõttega, et meie navigatsioon siin elus hakkab aeglasemaks jääma. Me hakkame kõik juba kai äärde jääma.”

Endine Kaali tüdruk ja teletöötaja Helgi Saar: “54 aastat tagasi maalt linna tulles tahtsin kangesti targaks saada. Ma tahtsin arstiks saada. See oli aga minu ähmane unistus. Tohtritöö olemust ma tollal veel ei tabanud. Arsti minust ei saanud, küll aga õpetaja, nagu olid minu vanemadki. Praegugi veel tegutsen sel alal. ETV-s olin kaua “Telekooli” juht. Tegime palju keelesaateid. Sellel majal on meie jaoks suur tähendus ja tähtsus.
Lennukaaslastena suhtleme omavahel hästi palju. Näiteks
ülikoolikaaslastega mul nii tihedaid sidemeid ei ole. Meil on väga tore klass. Ja nüüd olen pooleldi Saaremaal tagasi. Oma vanemate rajatud kodus jätkub mul suvel tegevust igaks päevaks.”

Pilvi Aavik Koiklast läks pärast keskkooli Tartusse
põllumajandusakadeemiasse agronoomiat õppima. Elukutse omandamise järel tuli ta kodukanti tagasi. Sporditüdrukuna on ta võidu jooksnud olümpiamängudel võistelnud Laine Erikugagi.

“Tegin õige sammu. Isa ja ema olid põllumehed. Nüüd harib mu poeg põldu. Põllumajanduski on kõvasti edasi arenenud. Aga mul on heameel, et Tartus õppisin ja treenisin. Spordipisik on külge jäänud. Nüüd tuleb olümpiamängude ajal pikalt teleri ees istuda. Kanterile panen põhipanuse. Kui teistelt medalit ei tule, siis Kanterilt loodan küll,” hellitab Pilvi Aavik lootust.

Sõrves Sääre külas sündinud Anni Astist on ammugi saanud Ungari elanik, kes kannab perekonnanime Balogh. “Eesti sündmustega olen kursis – aitavad internet, telefon, ajalehed, raadio ja televisioon. Seda kokkutulekut ma väga ootasin. Nüüd on see siis käes. Heameel on kõiki näha ja juttu rääkida. Ungaris töötasin õpetajana. Kas mind peetakse Ungaris juba ungarlaseks? Ungari keelt olen rääkinud 40 aastat. Mul on hea meel, et räägin seda teatud aktsendiga, millest ungarlased järeldavad, et ma päris ungarlane siiski ei ole,” räägib Anni Balogh.

Ülo Tuuliku kirjapandu tekitas elevust

Muusikaõpetaja Malle Valt ütles eile, kui muljed olid juba natuke selginenud, et kokkutulek läks igati korda. Teatud elevust tekitas kokkutulnute hulgas see, kui Ülo Tuulik oma päevikud avas ja enam kui 50 aastat tagasi kirjapandust põnevaid ridu ette luges.

“Tõepoolest, meie lennu kahe klassi peale olin mina ainus, kes keskkooli ajal päev päeva järel pidas isiklikku päevikut. Kui kõik see, mida me peame tsiviliseeritud ühiskonnas varjatuks või privaatseks sfääriks, välja arvata – mida on päevikus küll õige vähe –, siis on ilmselt kõik kirjapandu niisugune aus ja aval ning varjamatu. Sel kombel on see niisugune ajalooline dokument poole sajandi tagustest sündmustest. Üllatavalt palju olen kirjutanud spordist, millega me kõik neil aastatel aktiivselt tegelesime. Me käisime kergejõustikutrennis. Lõpuklassides lisandus lauatennis ja kitsamas ringis bridž.

Säilinud kirjavahetus on tunnistus ühest puberteedieast – meie kasvamisest neidudeks ja noormeesteks, esimestest romantilistest tunnetest. Jäin IX klassi jõulude ajal haigeks ja mul tuli oma kopse ravida nii haiglas kui ka sanatooriumides. Klassikaaslased ei jätnud mind unustusse. Nad saatsid mulle teavitavaid kirju. Sisuks õppimine ja sport ning ka tantsuõhtud. Ma olin hästi kursis, kuidas toimus vaimne, hingeline ja tundeline ärkamine 15–17-aastaste noorte inimeste keskel.

Ühiskond ise oli tollal Hruštsovi sula ajal mõnestki jäigast poliitilisest painest vabanenud või vabanemas. Meie küpsesime sel ajal oma esimesteks armastusteks ja esimesteks väga tõsisteks vaagimisteks, kuhu ning mida minna edasi õppima. Päevik tunnistab, et kahe viimase eksami järel saadi esitada kahe klassi peale, kus oli üle 40 õpilase, üks õpilane kuldmedalile ja seitse hõbedale. 14 lõpetanul ei olnud tunnistusel ühtegi kolme ja veel 14-l oli tunnistusel neljade ja viite hulgas üksainus kolm.
Saatuse tahtel olime me otse musterklass. Keegi meist ei joonud ega suitsetanud. Õppimine oli esmane ja enim autoriteeti toov, andev ning tagav toiming, mida kõik pidasid vajalikuks,” rääkis Ülo Tuulik.
Üksmeelselt otsustati, et kahe aasta pärast kohtutakse uuesti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 158 korda, sh täna 1)