14. kammermuusikapäevad helisesid läbi aja (3)

14. kammermuusikapäevad helisesid läbi aja

MUUSIKA KORSIKA SAARELT: Tempvs Fvgiti jõuline vaimulike ning rahvalike laulude esitus köitis ligi 300 vaatajat võõrapäraste helide ja rütmidega. Ansambel esitas paar lisalugu, millest teine oli pühendatud naistele.

Kammermuusikafestival suvises Kuressaare linnas on sama kindel kui see, et päike tõuseb igal hommikul. Vähemalt on niimoodi olnud 14 korda järjest ja ei ole mingit põhjust, miks ei peaks hakkama järgmist ootama.

Ainsaks aluseks aga, miks saab usaldada, et tõepoolest päike tõuseb ja kammerfestival toimub, on see, et nii on kogu aeg olnud, sõnas abilinnapea Argo Kirss festivali lõppkontserdil. Ta oli väga optimistlik ses suhtes, et traditsioon jätkub ning edasi kestab väikeses Kuressaare linnas. Festivali kunstiline juht Andres Paas avaldas samuti lootust, et kammermuusikapäevad kui Kuressaare linna kaubamärk saavad ka edaspidi toimuma, linna toel ja tahtel.

Kõik need 6 kontserti, millest linnarahvas ja kohalesõitnud nn suvesaarlased või Saaremaa külalised osa said, olid koondatud viide päeva. Kui vaatasin kavalehelt kontsertite algusaegu, tekkis kahtlus, et kas tõesti inimesed tulevad kohale nii hilisel kellaajal nautimaks kõrgkultuuri. Kahtlustel polnud alust. Igale kontserdile jagus rahvast, enam veel, hakkas tunduma, et sõna “kõrg” tähendab sõna “eliit”. Või mida muud arvata sellest, et paljudel kontserditel võis kohata linna nn koorekihti kuuluvaid valitsusmehi ja -naisi.

Festivali raamis Haydn

Heaks traditsiooniks on kujunenud, et festivali avakontserdil astub publiku ette festivali peakorraldaja Andres Paas. Seekord musitseeris ta keelpillimängijate viiuldaja Miina Järvi ja tšellist Marius Järviga. Omamoodi raamiks kogu festivalile sai aga Franz Joseph Haydni muusika. Seda Austria heliloojat tuntakse kammerlikuma poole pealt kui keelpillikvartettide loojat. Avakontsedil kõlasid Haydni klaveritrio nr 23 Es-duur, mida peetakse üheks paremaks näiteks helilooja hilisemast loomeperioodist. On koguni öeldud, et Haydni klaveritriosid saab pidada koos Mozarti kontsertitega kõige hiilgavamaiks klaveriteoseiks enne Beethovenit. Lõppkontserdil kõlas Haydni keelpillikvartett op. 17 nr 4 Ciurlionise Kvarteti esituses. Op. 17 kuulub Haydni n-ö tormi ja tungi perioodi.

Elusalt tuline flamenko

Kõige eksootilisemad ja võib-olla põnevamad ning samas rahvalikumad festivaliesinejad tulid seekord Hispaania maalt. Flamenko on hispaanlasele nagu hingamine. Flamenkot saab tantsida mitut moodi – rahvariietes ja kastanjettide klõbisedes või tänapäevasesse sportlikumasse riietusse rõivastunult.

Reedeõhtune flamenko oli pigem modernne ja viimistletud etendus kui lihtne kõrtsitants. Kõike oli. Kirge, vaoshoitud õrnust, tugevust, hillitsetud kavalust jne. Lihtne. See on ju tants, milles elatakse läbi terve emotsioonide skaala. Varjundirikas ja tunnetuslik kitarrimäng Jesus Maria Garcia Marini esituses kõrvuti intensiivse lauluga (Juan Carlos Garcia Marin) rõhutas kogu etenduse liikuvust ning dünaamikat.

Kaks tantsijat, üks noorem, teine vanem, tõid erinevalt esile flamenkotantsu nüansid. Siinkohal aga julgen öelda, et flamnekos on ilmselt nagu paljudes kohtades, kus on vaja elukogemust ning sügavust – vanem tantsija oli lihtsalt parem ning vitaalsem ja elulisem kui noorem. Sujuvus, mis tekib vaid sellega, et ta elab ja tunnetab läbi iga oma liigutuse ning ilmselt kogemused, läbitud aastad tegid kogu ta keha instrumendiks, millega tantsija jutustas lugusid. Jah, sest flamenko on enamasti lugu või paremal juhul ka novell, millest saavad ka pealtvaatajad osa. Sõltub vaid ja just sellest, kuidas ja mismoodi tantsija suudab rääkida ja kui vastuvõtlik on publik.

Aeg lendab ja jääb

Külalised kaugelt Korsika saarelt ehk Tempvs Fvgit esines oma sõnul maagilises kohas, Kuressaare linnuses. Ligi 300 inimest kuulas hinge kinni pidades varasest keskajast pärinevaid missaosasid ning vaimulikku muusikat tembituna kohaliku koloriidiga. Kõik rahvalikumat laadi klerikaalsed laulud on aga levinud Korsika saarel suust-suhu. Üles tähendatud pole neid kusagil. Seekord viieliikmeline ansambel (kuues ehk puuduolev bass puudus kodustel põhjustel) esitas peamiselt alates 7. sajandist pärinevat polüfoonilist muusikat.

Ansambli nimigi Tempvs Fvgit ehk eesti keeli “Aeg lendab” peaks edasi andma repertuaari temaatika. Omamoodi võimas ja kummastav on kuulda helisid, mis on pärit otsekui teisest aeg-ruumist, aga samas on see meie oma ajalugu. Küll läbi teinud mitmeid metamorfoose, ometi osa meie juurtest on pärit just sealt, rooma-katoliku ajastu maailmast. Põhjamaa rahvale võõra kõla ja rütmiga muusikat esitati seistes tihedalt õlg-õla kõrval, jõuliselt ja samas pühalikult. Võib kurta küll esitatud kava ühetoonilisuse üle, aga samas pidigi see viima publiku ülendatud meeleollu, kus õige tundmuse tekkimise korral ilmunuks isegi neitsi Maarja nägu silme ette. Kellele kuidas, aga mina tundsin kontserdi lõppedes ennast vaatamata õhupuudusele (või just sellele) küllalt kõrgel maapinnast või õigem oleks öelda, suutsin unustada korrakski igapäevajama.

Igavikuline muusika

Lõppkontserdil kõlasid kõrvuti Hayni keelpillikvartetiga Faustas Latenase “Quartet in Eternal Memory” ja Johannes Brahmsi keelpillikvarteti op. 51 nr 1 c-molliga.

Leedu helilooja Laténas on pälvinud autasusid kui parim helilooja ning ta on kirjutanud teoseid rohkem kui 200 lavastusele. Tõepoolest, Čiurlionise kvarteti valitud muusikapala tema loomingust pani kuulama hinge kinni pidades igat väiksematki heli, ootama ootamatusi ja tunnetama igat väikest nüanssi muusikas.

Minu jaoks oli just see Leedu helilooja teose kuulamine privileege, mida võin vabalt ja häbi tundmata nimetada selle, 2008. aasta suve kõrghetkeks. Muusika, mis libiseb läbi aja eeterlikult ja kergelt, kogub hoogu ja jõudu läb i dramaatika ning dünaamika, see on lihtsalt midagi sellist, mida ei saa sõnadega kirjeldada niisama lihtsalt kui joonistada söepliiatsiga värvilist pilti või puudutada vikerkaart.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)