Pärijad on sulgenud Saare Juhani muuseumi (4)

Pärijad on sulgenud Saare Juhani muuseumi

ELUTÖÖ: Legendaarne Saare Juhan oma raamatute keskel.

Juhan Saare eramuuseum on sama surnud kui mees isegi. Kui Juhan Saar 2005. aasta lõpus manalateele lahkus, jäi tema pärand ehk Kaarma vallas Eikla külas asunud kogu sisuliselt hooldamata ning ripakile. Mis hindamatu väärtusega kollektsioonist edasi sai ja saab, on teada vaid eramuseoloogi pärijail.

“Kogu oli hindamatu väärtusega,” sõnas Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti ja avaldas nördimust selle üle, mismoodi Juhan Saare pärandisse suhtutakse. “Ise ei oska sellega midagi teha ja teisele ka ei anna. Et niimoodi lasta asjadel hävida, see on kuritegu.”

Osaliselt oli Juhan Saare kogu tema eluajal mõnda aega Saaremaa arhiivraamatukogus, aga tema pojale (Nigul Saarele) oli Pesti sõnul hakanud tunduma, et muuseum saab sest hirmsasti materiaalset kasu ning seetõttu viis Juhan Saar oma kogu koju tagasi. Pargiäärsesse arhiivi oli aga osa raamatukogust just seetõttu toodud, et see hakkas Juhan Saarel üle pea kasvama.

Enne surma oli kogujal toimunud aga n-ö hingeline pööre ja ta oli leidnud, et mõttetu on lasta asjadel hävida. Mees oli hakanud neid müüma, aga mitte eriti ratsionaalselt. Muuseum sai sellele juhuslikult jälile. Kahel korral õnnestus muuseumil sularaha eest ära osta neile huvipakkunud Saaremaa-ainelist kirjandust ja kalendreid, mida muuseumi valduses veel ei olnud. Siis teatas aga Juhan Saare tütar, et isa on vastutusvõimetu ja kui muuseumirahvas tema juurde veel läheb, kutsub ta politsei. “Aga meie kui riikliku muuseumi ülesanne on selliste erakogudega tegelda ja püüda neid päästa,” rõhutas Pesti.

Saaremaa muuseumi direktori Endel Püüa sõnul oli ka kollektsionääri poeg vandeadvokaat Nigul Saar asjaajamisse järsult ja ebaviisakalt sekkunud. “Muuseum omandas väga vähe. Seda just haruldasema, Saaremaad puudutava kirjanduse osas,” teavitas Püüa. Ratsionaalseid läbirääkimisi pärijatega pole õnnestunud pidada.

See, et Saaremaa muuseumi arhiivraamatukogu kataloogis on kirjas kunagises Juhan Saare kogus leidunud trükiseid, ongi tingitud sellest, et tollal pargi ääres asunud arhiivraamatukogus oli hoiul erakollektsionääri tuhatkond raamatut, ning arhiivitöötajad on tahtnud sellest ülevaadet säilitada, selgitas arhiivraamatukogu töötaja Katrin Äär. Aastal 2004 omandas Saaremaa muuseum 455 eksemplari Juhan Saare trükistekogust lisaks vähestele varasemast olemasolevaile eksemplaridele, mis on
Saaremaa muuseumi püsiekspositsioonis.

“Kogu oli isiklik omand, ja see oli tema (Juhan Saar) otsus, et tegi nii ja teist ja kolmandat moodi,” kommenteeris Juhan Saare tütar Helge Saar kollektsiooni saatust. “Kogu pole enam olemaski, sest Juhan Saar on surnud. Niimoodi sai, mismoodi meie isa otsustas, ise ta alustas ja ise ta lõpetas.” Helge Saar lisas, et perekond on vastu ajakirjanduse huvile, sest tuntust on kogutud juba piisavalt. Advokaadist pojaga ajakirjanikul rääkida ei õnnestunud.

“Minu arvates ei ole õige, et üks muuseum nõnda laiali lammutatakse, sest tegemist on ikkagi vanavara koguja ja isetegevusliku museoloogi poolt elanikkonnalt n-ö väljaräägitud varaga,” on Endel Püüa arvamus. “Eetiliselt see küll kõige õigem ei ole, et see (kogutud vara) niiöelda raisku läheb.” Samas möönis ta, et kuna juriidiliselt on tegemist eravaraga, siis pole muuseumil ka midagi teha. Püüa meenutas, et kui tema omal ajal oli algaja muuseumitöötajana käinud vanavara kogumas, siis usaldas ja eelistas rahvas pigem Juhan Saart kui neid, maakonnamuuseumi töötajaid.

Mis varast edasi saab, ei ole teada. Kuna suures osas on tegu dokumenteerimata koguga, on kogu sellevõrra ka väiksema väärtusega, seda enam, et pole teada, mis seisus asjad praegu on. Oli ju Juhan Saarel omal ajal näiteks Eesti parim pillikogu, mis andis mõnes osas silmad ette isegi pealinnas olevale teatri- ja muusikamuuseumile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)