Kas lojaalseid venelasi pole siis ühtegi? (10)

Kas lojaalseid venelasi pole siis ühtegi?

 


Kui eelmise aasta aprillis toimusid Tallinnas sündmused pronksmehe ümber, olin sellest kõigest eemal. Lugesin erinevatest väljaannetest uudiseid selle kohta, mis meie riigis toimub. Täit pilti meedia abil ma ei saanud, uudiseid lugedes tundus ühel hetkel lihtsalt, et meil on täielik kodusõda lahti – siinsete venelaste ja eestlaste vahel. Minu arvates ei suutnud Eesti meedia säilitada objektiivsust. Sama võib julgelt öelda ka Vene meedia kohta. Paljud lood mõjusid pigem rahvuslike üleskutsetena. Nii mõnigi kord panid ajakirjanikud uudistesse oma hinnanguid, isiklikke arvamusi, ning see pani kahtlema lugude objektiivsuses.

Kasigu kõik minema

Mäletan, kui ma oma eesti sõpradega Skype’is rääkisin, ütles suurem osa neist, et venelased võiksid oma asjad kokku pakkida ja Narva poole astuma hakata. Neid ei ole siin vaja. Või veel, meie head riiki lõhustama ja häbistama. Kuna suurem osa minu sõpradest on eestlased, mõjutasid nad oma suhtumisega ka mind. Mõtlesin, et mida kuradit nad siin teevad, ei meeldi, siis tõepoolest… Onu Putin maksab raha, et venelased oma kodumaale naaseksid. Kasutagu juhust! Need olid esimesed mõtted, mis tekkisid emotsionaalsel pinnal.

Üks politoloogiks õppiv eestlasest sõbranna ütles tol hetkel, et tegelikult on iga riigi arengu seisukohalt oluline, et riigis oleks mingisugunegi vähemus. Kes julgeks häält teha ja probleemidele tähelepanu pöörata – muidugi mitte sellisel moel, nagu seda pronkssõduri juures tehti. Punane lipp, nelgid ja viinapudel kätte ja õigusi taga ajama. Asju saab teha ka tsiviliseeritud inimese kombel.

Üks venelasest sõber rääkis mulle aga, et tema jaoks on Eesti samasugune kodumaa nagu eestlaste jaoks. Ta on endiste sõjaväelaste järeltulija, kes sündis Eestimaal. Paljud nimetaksid teda ilmselt okupantide järeltulijaks. Ta oskab rahuldaval tasemel eesti keelt, töötab Eestis ja maksab riigile makse. Tema tundis end loosungi “Venelased, kasige koju!” peale väga solvatuna ja kurvana. Ta arvab, et Eesti – see ongi tema kodu.
Tegelikult ei tahtnudki ma neid sündmusi analüüsida. Ma ei ole riigiteaduste ekspert, et teha õigeid järeldusi. Ise suvaline segavereline kuskilt pärapõrgust.

Ausalt rääkides pean tunnistama, et siiski ei suuda ma paljude vene-eesti teemade suhtes ükskõikseks jääda. Sellel on ka oma põhjus. Minu ema on täielik venelane. Ma ei tea, kuidas tundub sulle, armas lugeja, kuid mulle tundub kohati, et Eestis on sõna “venelane” omamoodi sõimusõnaks kujunenud. Sellele on paralleelselt kõrvale tekkinud ka mitmeid sünonüüme nagu näiteks “tiblad”, “venkud” jne. Ja kui me suure suuga räägime, et poliitika, mida Vene ja Eesti riik ajavad, ei puutu üldse inimeste igapäevaellu, venelased ja eestlased saavad ikka omavahel läbi, siis see on minu meelest vale. Üks suur vale. Nii mõnigi kord olen kuulnud, kuidas haritud ja lugupeetud inimene venelasi tibladeks nimetab.

Märgake ka lojaalseid

Oma tegemistest rääkides ütles üks Tartu tuttav, et nad olid otsinud korterit, mida osta, ja kindlasti ei taha nad seda endale tiblade linnaosas soetada. Samal ajal väidab ta, et tal pole venelaste vastu midagi.
Võtan mõningaid solvanguid kohati liiga isiklikult. Võib-olla on asi lihtsalt selles. Kui Postimees Online kirjutab, et venelasi ei armastata ja venelastel ei lähe hästi, venelased ei oska keeli ja venelased kasutavad dopingut, venelased, venelased, venelased… Nagu Eestis muid rahvusi poleks. Ma ei tea, kas mõnel väljaandel on mingisugune norm venelaste-teemaliste lugude täitmise kohapealt või kujundab meie meedia lihtsalt vaenlase etaloni. Viimasel juhul ei saa mingist integratsioonist jutugi olla. See selleks.

Oluline on siinkohal ära märkida, et ise olen end suhteliselt kindlalt eestlaseks pidanud. Aga iga kord, kui venelasi sõimatakse, meenub mulle mu lihane ema. Ema, kes on puhas venelane, sündinud kaugel Põhjas, kus eestlasest isa sõjaväes aega teenis ja temaga tuttavaks sai. Ema räägib eesti keelt väga tugeva aktsendiga, teeb palju vigu tegusõnade minevikuvormide moodustamisel, ei suuda õigesti hääldada ö-d, ä-d ja õ-d ja neid üksteisest häälduses eristada. Ilmselt sellepärast, et mina ja mu kaks õde poes lihaletist vorsti küsides iga kord oma eesti keele kehva oskuse pärast häbenema ei peaks, pani ta meid eesti kooli. Hoolimata sellest, et kodukeeleks oli vene keel. Meie tulevikule mõeldes leidis ta, et lapsed peavad riigikeelt oskama.

Ma ei tea, võib-olla pole ajaleheveerg õige koht oma emotsioonide väljendamiseks. Võib-olla mõjub südamelt ära rääkimine vulgaarse ja taktitundetuna… Võib-olla pahandab nüüd keegi, et näe kus emotsionaalne ja end mittekontrolliv inimene – täielik venelane, parem hoidku end vaos ja suu kinni! Aga ma lihtsalt arvan, et niimoodi ei saa jätkata. Asi ei ole ainult nendes venelastes, kes Eestis elavad. Et nad õpivad riigikeele selgeks ja ongi kõik korras. Asi on suhtumises, mis ilmselt muutub alles mõne põlvkonna pärast.

Ma südamest loodan, et suhtumine siiski varem muutub. Kõik venelased ei ole ju pätid, kaabakad ja “Krimi” saate peategelased. On ka teistsuguseid. Märgake ka neid, keda on tegelikult päris palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)