Kui õige kirjutaks raamatu…

Kui õige kirjutaks raamatu…

 

Olen päris mitu korda mõelnud, et miks noored romaane või muid raamatuid ei kirjuta. Eelmise suve alguses sain vastuse. Hakkasin lõppude lõpuks ise omakirjutatud raamatut arvutisse ümber trükkima. Kui lugesin oma n-ö käsitsi kokku kirjutatud kolmeaastased märkmed läbi, leidsin nii palju auke ja muud jama, mida kindlasti oli vaja parandada. Põhiline viga oli aegades, need olid segamini. Üks lause oli kirjutatud minevikus, järgmine lause hoopis olevikus. Väga segane!

Teine suurem viga oli muidugi stiilis. Väga toores teine. Seda parandasin, aga jätsin siiski sisse väga palju slängi ja sellise mulle omapärase msn-i stiili. No ühesõnaga, kirjutan seda raamatut täpselt nii, nagu ma seda teistele suuliselt jutustaks. Nii on kergem lugejaga ühele lainele saada. Ja lugejatel on mind kergem mõista. Kes seda formaalset jama ikka lugeda viitsib.

Pealkiri ja peategelane olemas

Raamatu nimi on “Imeline Elu” ja raamat ise viib meid tänapäeva noorte elu telgitagustesse. Kus on meeletult palju probleeme seoses kooli, vanemate, sõprade ja vastassugupoolega. Raamatu peategelase suurim probleem on aga psüühiline – ehk siis oma vaimse elu tasakaalus hoidmine.

Raamat annab kiire ülevaate tema elust (situatsioonid on kogutud tõsielust) kuni hetkeni, mil tema parim sõber traagilises autoõnnetuses hukkub, ja tagatipuks peab ta veel kolima naaberriiki. Kaugele oma kodulinnast ja sõpradest, kes talle just nüüd on kõige tähtsamaks muutunud.

Tüdruk nimega Nora jutustab oma elust ja tundmustest psühholoogile, kes üritab teda sügavast masendusest päästa. Juhtub aga nii, et Nora päästjaks saab Püha Isa, kes on taevas.

Aga seda vaid hetkeks. Nora tiritakse oma poisi poolt hoopis uutele jahimaadele. Tüdruk hakkab alkoholi tarbima ja suitsetama. Ta läheb tööle, sest vanemad tema joomatuure sponssida ei taha.

Suhe läheb hirmsasti lörri ja see viib tüdruku peaaegu vaimse suitsiidini.
Raamat ei lõpe traditsiooniliselt. See ei lõpe kindlasti hästi ega ka halvasti. Kuidas see lõpeb, saate teada… noh võib-olla aasta-kahe-kolme pärast, kui olen selle lõpuks valmis saanud ja välja andnud.

Kirjaniku amet pole kerge

Raamatu kirjutamine on mitme pika ja piinarikka aasta järjepidev töö. Kooli kõrvalt on raamatut kirjutada üsna raske, pole eriti aega. Kergem on kirjutada ajalehte, sest esiteks see avaldatakse kiiremini ja teiseks ei nõua nii hirmsat tööd. Ja mis veel – ümberkirjutamisel tuleb ideid juurde, neid on palju. Enamikku ei jõua nii kiiresti isegi kirja panna. Mina alustasin oma raamatu kirjutamist umbes 2–3 aastat tagasi ja ideid on veel, kuid aega napib.

Nii et kokkuvõttes sain ma valusa löögi, sest kui on vaja teha midagi konkreetset ja aeganõudvat, siis noored pole lihtsalt selle ala meistrid. Asi on arvatavasti vanuses ja sellega kaasnevas kogenematuses. Aga vaadates asja helgemat poolt, siis kogemus tuleb ju aastatega!

Ma ei kavatsegi lubada, et võtan ennast nüüd kätte ja lähen kirjutan kohe pool raamatut või terve raamatu valmis, et teistele eeskujuks olla. Mitte mingil juhul.

Olen liiga laisk, aga samas liiga kiire elutempoga, et hetkel võtta vabaks nädal või paar, kuu või terve suvi ajakirjandusest ja/või koolist, et saaks oma raamatuga tegeleda päevast päeva.

Et see saaks aasta või isegi suve lõpuks valmis. See ei teeks antud juhul mitte kellelegi head. Kurdaksid õpetajad, kurdaksid mu sõbrad, vanemad ja ka see poiss, kes ennast mu kaaslaseks kutsuda võib.

Sest nende jaoks ei jääks lihtsalt aega. Kirjandus on rohkem kui elu. Kirjutades elad sa justkui kahes maailmas.

Eriti kui kirjutad raamatut. Sa elad selles maailmas, millest kirjutad, ja samas elad sa reaalses maailmas.

Reaalsest maailmast võtad ideesid, raamatus kas idealiseerid neid või siis viid need traagilisemate lahenduste või lõppudeni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)