Tagasi koju tulemisest

Nädalavahetusel peeti üleilmset saarlaste kokkutulekut, kus räägiti ka päriselt koju tagasi tulemisest. Et peab ikka ära käima, õppima ja kogemusi omandama ning siis targa ja tublina oma teadmisi-oskusi kodusaare heaks rakendama.

Olen ise ära käinud ja tagasi tulnud. Tean ka paljusid teisi, kes sama asjaga “hakkama saanud”, ning üsna mitmed on neist rääkinud sama, mida tundsin mina, kui kodutee jalge alla võtsin.

“Oot-oot, miks ta tagasi tuleb? Ei saanud mandril/pealinnas hakkama? Meil sujub siin kõik nii kenasti, kogu aeg on ju nii olnud, miks ta räägib mingitest uutest ideedest, tahab midagi muuta ja teha?” kostab väga skeptiliste saarlaste suust.

Ehkki otse näkku ei kiputa midagi ütlema, aga et oma mandril õpitud teadmisi ja kogemusi kodusaare hüvanguks rakendada, pead ennast meeletult tõestama, alustama sõna otseses mõttes nullist. Näitamaks, et ikka ei tulnud seepärast, et ei saanud hakkama.

Mäletan, kui olin aasta otsa kodus olnud ja tööd otsinud, öeldi mulle ühe töökonkursi telefonikõnes: “Teie olete kindlasti Tallinnas harjunud saama nii suurt palka, mida meie küll maksta ei jaksa.” Taevakene, olin toona nõus isegi miinimumpalgaga. Edasi tuli õiendus – see on tore, kui sa teha tahad, aga selle töö jaoks pead sa ennast FIE-ks vormistama. Mis mul muud üle jäi. Olla sellegi pakkumise eest tänulik.

Nüüdseks on muidugi need valud ja vaevad üle elatud ning ma ei ole selle pea et seitsme aasta jooksul tagasitulekut kahetsenud. Siiski usun, et me kõik peaksime pakkuma vähemalt toetavat õlga neile, kel naasmine meeles mõlkumas. Pole ju normaalne, kui saarlased hoiavad kokku ainult väljaspool kodusaart.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 12 korda, sh täna 1)