Piki kruusaseid kilomeetreid Pammanast Eiklasse

Piki kruusaseid kilomeetreid Pammanast Eiklasse

 

Kuigi mu teekond algas Triigi sadamas praamilt mahasõiduga, ei lähe see arvesse, sest jõuda tuli Saaremaa põhjatipuni ehk Pakulaiuni ning sealt alla saare keskpunkti Eiklasse.
Leisist paremale polnud mul kunagi vajadust olnud keerata, sest siiani oli tee viinud ikka vasakule, “pealinna” poole.
Üsna varsti lõppes asfalt ja pooleks päevaks jäi mind saatma tolmupilv, kui jupikest enne Metsküla ja Eiklat mitte arvestada. Et tee kulges mereäärt pidi, siis nautisin siniseid-selgeid Soela väina veevooge, kuni kurv selle vaatepildi seljataha jättis ja peatselt Pammana sildi silme ette tõi.

Päris põhjatippu ei vallutanud

Püüdsin olla tark ja üksnes kaardi järgi orienteerudes Pakulaiuni jõuda. Kuid hädad hakkasid enne, kui arvata oskasin: ei suutnud ma kuidagi head suhet leida paremat kätt jäävates teeotstes seisvate ühemõtteliste siltidega “Eramaa”. Esiti sõitsingi mööda, arvates, et ju see õige ots ikka veel tuleb, aga kui juba Nõudet näitama hakkas, oli asi selge, et tuleb tagasi keerata.

Jõudnud taas Murikale, pööran suvalisele metsateele – küll see lõpuks ikka vee äärde välja viib. Ei viinud, kui siis ehk džiibiga. Jälle tagasi. Siis pidasin ühe talu taga kinni, kus härrasmees aias parasjagu tööpükse kaussi likku pani. Pikemaks jutuks ta valmis polnud ja soovitas “Eramaa” sildi alt sisse sõita. Pisut kõhevil olles nii ka tegin. Silmasin aiamaal naisterahvast ja küsisin, kuidas Pakurahule saab, ning minu teadmatuse põhjenduseks lipsas keeleotsast ülestunnistus, et ma ju hoopis hiidlane.

“Ma olen ka!” kõlas vastuseks reipalt. “Olen Kõmmus Mareti õde.” Nüüd oli minu kord imestada, sest Maretiga töötasime kunagi koos tollases Hiiumaa rajooni kultuurimajas. Uus tuttav Liis rääkis, et on Saaremaal elanud juba 1967. aastast ja siia tõi teda töö – piimandus. Kohe tõttas ta ka abikaasa Lembitut välja kutsuma, sest tema ise polevat kohalik. Kiitsin nende kena elamist, mille peale Lembit rehmas käega, et nad ju tegelikult linnainimesed. Lembit on elupõline paadiehitaja, alustas Tallinnas, jätkas
Leisis, edasi tulid Vätta ja Nasva, vahepeal heeringapüügilgi käidud. Külas elatakse vaikset elu: kes siin metsatööl, kes Soomes. Autolahvka käib korra nädalas ja lähim kauplus asub Metskülas.

Lembitult saingi teada, et Pakulaiule läheb kena tee, aga värav on ees ja peremees oma maale kedagi naljalt lasta ei taha. Kuid ta soovitas siiski proovida.

Sõitsin teise “Eramaa” alt sisse ja jõudsin juhuslikult lõpuks õigesse kohta. Vello Humal istus maja lävepakul ja uudistas tulijat. Ise on ta tänu metsas töötatud aastatele nüüd noor pensionär. Vello läks vend Valdekot otsima.

Selle pikka kasvu umbuskliku olemisega mehega oli jutt lühike – pilti endast teha ei luba, väravavõtit ei mainitagi. Valdeko andis juhised, kust vasakule keerata ja elektrikarjusest üle minna, peaasi et 200-pealist lambakarja ära ei ehmata. Valdeko tõrksusest võis ka aru saada – tegu ju Natura-alaga. Sõitsin autoga nii palju, kui võimalik, aga üle aia ei pääsenud kuskilt. Sõru sadamast üle maa ja vee pildi siiski sain.

Kell näitas täpselt 11.11, kui rattad taas Metsküla poole viivale teele keerasin.

Saatmäelt edasi teatas silt Tuhkana ranna puhkealast, seal kõrval taas juba tuntud “Eramaa”. Tee ääres kasvasid riigimetsa männid ja viit paremale näitas suplusekohta.
Kogu tee ei ainsatki masinat, alles veidi enne Metsküla tuli vastu väike kaubik.

Kümne tosina elanikuga Metsküla

Metskülas uurisin kohalikku kaarti ja avastasin, et olen tabanud kohaliku raamatukogu. Parkisin auto ja seadsin sammud ukse poole. Paraku ütles kiri, et avamise aeg saabub alles südapäeval. Keerasin otsa ringi ja sõitsin üle tee oleva kaupluse juurde, mis avatud kõik päevad.

Poes kohtasin juba “vanu tuttavaid” Liisi ja Lembitut, kellele olin sunnitud tunnistama reisi alguspunkti jõudmise ebaõnnestumisest.

Kassa ees moodustas järjekorra pere: Monika, pisipoeg Sander ja pereisa Peeter. Monika mainis, et on Metsküla poes esimest korda, sest tegelikult elavad nad Aste külas. Siia, õigemini Pammanasse tuleku põhjuseks oli nende auto, mis veidi remonti vajas. Peetril on puidufirma, mis üle 10 aasta töötanud ja kus peaasjalikult kadakapuust tooteid valmistatakse.

Sain jutule ka poemüüja Jannega, kes kaupmeheametit pidanud juba paarkümmend aastat. Janne on üsna kindel, et pood jääb püsima, kuna läheduses ühtki teist pole. Läbimüügi üle suvel ka kurta ei saa – tänagi on vesi juba otsa saanud. Tugevad trellid akende ees panid tahtmatult mõtlema kurikaeltele, kes kunagi paaril korral pahandust teinud, kuid viimastel aegadel pole selliseid asju juhtunud. Kui küsisin, kas poes ka n-ö teine raamatupidamine ehk võlgu ostjate vihik sisse seatud on, sain vastuseks, et Metsküla kaupluses säärast vajadust pole.

Kaupluse juurest pöörasin uuesti paremale ja juba eemalt paistas punaka värvitooniga puidust vene õigeusu kirik. Eelmise sajandi algusest, nagu hiljem kuulsin. Silt uksel teadustas lahkelt, et kui soovite kirikut seest vaadata, helistage palun telefonil 45 73 337 või 53 795 458.

Nüüd oli kell nii kaugel, et seadsin sammud uuesti raamatukogu ukse poole ühes süveneva arvamusega, et kes siin suve ajal ikka passib. Aga võta näpust – täpselt kell 12 tuli tarmuka sammuga juhataja Liia Uussar, kelle puhkus just eile lõppenud.

Liia on raamatukogu tööd teinud siinmail juba 1994. aastast, selles majas üle kolme aasta. Peale selle on Liia juhtida ka külaselts.

Raamatuid on kogus üle 6000, siin on ka internetipunkt. Kohalike inimeste lugemisharjumusega on Liia üldjoontes rahul: õpilased võtavad rohkem kohustuslikku kirjandust, vanemad inimesed laenutavad ilukirjandust ja ajalehti-ajakirju. Kokku on lugejaid 150 ringis – Asukast, Pammanast, Meiustest, Nurmest; põhilisteks lugejateks siiski Metsküla rahvas.

Raamatukogu asubki endises paaris klassiruumis, sest kooli pole enam juba neli aastat, kuna nelja klassi kohta langes õpilaste arv alla 20. Nüüd viib buss lapsed Leisi keskkooli ja toob tagasi. Kokku on selles hoones endise nelja asutuse asemel kaks: raamatukogu ja Pärsama lasteaia
Metsküla rühm kümmekonna lapsega. Kunagi asusid siin veel velskripunkt ja Metsküla liikuv side, kuid need on ajaloohõlma vajunud.

Inimesi jääb küll vähemaks, aga mõni tuleb juurde ka. Liia nimetas oma
poega perega ja Erich Kriegerit, kes vana raamatukogu endale suvemajaks ostnud. “Eile, kui ma mere ääres käisin, oli Krieger küll seal,” märkis Liia Uussar minu Erkale helistamise plaani peale.

Raamatukogu juhataja kiitvatest sõnadest Tuhkana kauni ranna kohta sündis otsus tuldud teed tagasi minna ning see kaunis paik oma silmaga üle vaadata. Pettuma ei pidanud ja rohkem sõnu polegi vaja…

Tagasi raamatukogu juurde ja sealt mitte esimene, vaid teine tee paremale, nagu Liia õpetanud, ja otse läbi metsade Peederga poole.

Kooljamäed

Tee Peedergale näitas ilmselgelt, et käimas on tee koorimine – väike vall lookles teekäänakutega kaasa, pisut laiemalt kui auto laius. Varsti jõudsin ka “süüdlaseni” – teehöövlini, millest mööda minna ei saanud, jäi üle vaid tema tempos venida. Kuid masinamees märkas sõiduautot pea kohe ja leidis võimaluse nii palju kõrvale tõmmata, et mina mööda mahtusin.
Tänasin teda möödudes käetõstega ja vajutasin pedaalile. Ümberringi vaid mets ja mets. Peederga külas elab Liia sõnul paiksena vaid üks pere, kust kõik Kuressaarde tööl käivad. Paar majapidamist on siiski veel, kuid…

Põhjus, miks ma just selle suuna valisin, on Kooljamäed ehk Purtsa maalinn, mis oli Jüriöö ülestõusu ajal muistsete eestlaste viimane lahingupaik. Arvasin, et nii õnnestub mul kerge vaevaga ida poolt Kooljamägedeni jõuda, sest polnud neist varem kuulnudki. Ootasin kaarti appi võttes, millal paremale pöörama peaks, kuid viita Kooljamägedele polnud kuskil, paari teeotsa umbropsu ka ei riskinud kasutada. Nõnda jõudsin Nõmmele välja ja keerasin paremale Pamma peale. Pamma bussipeatus võlus oma nostalgiaga ning pildile see võetud sai.

Ja seejärel seisis tee ääres viit, mis juhatas Kooljamägedele, kus ulatuslikud liivaluited on ühest küljest ehitatud maakivist linnuseks, mille valle ehib männimets. Purtsa maalinn on arheoloogiamälestis II aastatuhandest m.a.j… Mõned hetked viibisin ajaloo keskel.

Tõdesin, et ju siis mu oma esialgne planeeritud marsruut poleks sihile viinudki.

Tagasiteel võtsin suuna kohe Eiklale, sest kell näitas juba mitmendat pärastlõunatundi.

Luulupes tegin peatuse, sest karjamaal väikese poolkuivanud veelombi ääres sabaga vehkiv pudulojus rännutas mõtted miskipärast Aafrikasse. Peatasin masina, jõudsin hädapärast pildi teha, enne kui ablas parmuparv mu elusalt nahka jõudnuks pista.

Tume ninaots ees, tuhises vastu tohutu tolmupilv. Tõmbasin auto tee äärde kössi, et aknasse mitte kivirahet saada – tegu on tühja, lengerdava taguotsaga palgiveomasinaga, millel kas gaasipedaal või juhil endal midagi kinni kiilunud.

Eiklas on nukraks jäänud

Nii ütles Merike, kes on Kuressaare ametikoolis kutseõpetaja. Mis kutse sealt tuleb? “Pügan!” naeris Merike, kes ilmselt minugi väljakasvanud soengusse käärid heameelega sisse torganuks.

Merike oli just bussi pealt tulnud ja Eikla tarbijate ühistu kauplusse sisse astunud. Poemüüja Malle vastas minu küsimise peale, et temal pole siin midagi huvitavat, ja soovitas poe taha minna, kus neli meest ilmaasju arutavad. Pidasin paremaks mitte minna, sest kära tekitanud tõsielufilm Mustjalast on veel liiga hästi meeles.

“Meie riik on maaelu täielikult välja suretanud,” ei andnud Merike armu, lisades, et kel vähegi nutti, see läheb minema.Vanasti oli rahval tööd, kõik olid lõbusad. “Pidu oli peo otsa, nüüd pole pidusid ega midagi,” toetas Malle omalt poolt. Koos arutasid naised mu küsimust – kui palju Eiklas inimesi elab? – ja said kokku umbes 300.

Poodi astus mitte just kaugest istumispaigast tõusnud mees ja pragas taarat kasti pannes lõbusalt müüja Mallet, kes talle vale õllepudeli müünud, sest sellel oli kaks silti peale kleebitud.

Naisseltsi, mida Merike juhatab juba 13 aastat, kuulub viis inimest, kes peale kangakudumise muu millegagi ei tegele. Praegu olevat üldse mõõnaperiood. Pole õieti enam põhikooligi – järele on jäänud vaid kolm klassi seitsme õpilasega. Postiljon on samuti Eikla pildist kadunud, postiteenus n-ö tuuakse linnast. Pärast Saare Juhani surma pole tema kuulsat muuseumigi, vähemasti seda külastama enam ei pääse.

Kas mingit lootuskiirt kusagilt paistmas ei ole? Merike oli kindel, et praegu seda pole ja ega ta väljapääsu olukorrast eriti näe, sest kõik helgemad pead on maalt ära läinud. Ainukese ettevõtjana nimetas Merike Andres Smidti, kelle metalliga tegelev firma annab tööd 2–3 inimesele. Noorkarjalaut annab tööd kolmele. Lüpsikari viidi Eiklast ära Kärla alla, seal käib Eiklast tööl neli traktoristi, ülejäänud töötajad koondati ja ühistu lagunes.

Kultuuriüritusi ei korraldata, sest pole kultuuritöötajat, sest pole raha, millest talle palka maksta. Kinost ei maksa rääkidagi. “Ma olin siis noor ja ilus, kui kino oli,” naerab Merike.

Kell näitas 14.51.

Kripeldava südamega jätsin selja taha oma marsruudi lõpp-peatuse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 83 korda, sh täna 1)