Jaan Lember – tuntud ja väsimatu tegelane Kuressaare turult

Jaan Lember – tuntud ja väsimatu tegelane Kuressaare turult

VASTUPIDAV MEES: Jaan Lember on Kuressaare turul müünud käsitööd ja kõiksuguseid suveniire juba 10 aastat. Turul on Jaan sõbraks saanud Albertiga, kes talle moraalseks toeks on.

Nägupidi tunnevad Jaani paljud, vähemalt need, kes on Kuressaare turul kordki käinud. Tal on oma kindel koht ja ta müüb turul käsitööd ja suveniire. Seda tööd teeb Jaan Lember iga päev. Hommikust õhtuni, argipäevadel, nädalavahetustel, riigipühadel. Jaani leiab leti tagant ka sandi ilma ja huugava päikesega. Ilm ei loe. Ta tuleb esimeste seas ja tihtipeale lahkub turult viimasena.

“Äh, mis minust ikka kirjutada,” üritas Jaan mind ümber veenda. “Kirjutage parem papast,” leidis ta ja osutas rõõmsameelsele habemikule, kes samuti turul käsitööd müüb. Pärast pikka ja põhjalikku veenmist lubas Jaan siiski mõnele küsimusele vastata. Lühidalt.

Endast rääkis Jaan napisõnaliselt, päritolu kohta ütles, et pole 100% puhas saarlane. Tema ema olevat Järvamaalt. “Isa oli küll saarlane, Pöide vallast,” kinnitas Jaan. Tema lapsepõlvekodu asub Orissaares, praeguseks on ta aga juba mitukümmend aastat Kuressaares elanud.

Saarlasena Hiiumaal

Nagu paljud teisedki saarlased on ka Jaan osa elust mandril veetnud. “Elasin Tallinnas umbes 6 aastat,” rääkis ta ja lisas, et siiski ei saanud Tallinn talle nii südamelähedaseks, et oleks sinna päriseks jääda tahtnud. “Aga ma ei kahetse, et Tallinnas elasin.” Peale selle on ta elanud ka Hiiumaal. Tegi seal metsatööd. Hiiumaal elamist mäletab Jaan kui lõbusat aega.

“Mul oli isegi hea seal saarlasena olla,” kinnitas ta, lisades, et samas kambas olid hiidlased, üks saarlane ja üks mandrimees. Viimast nöökisid hiidlased pidevalt. “Oleksin ma seal mandrimeheta olnud, ilmselt oleks siis minu kallal võetud,” naeris Jaan.

Aasta on Jaan elanud Kullamaal. “See on, kui Virtsust Tallinna poole sõita, poole tee peal,” selgitas ta. “Sealt hakkaski pihta minu koolmeistri karjäär,” mainis Jaan. “Õpetasin seal aasta aega keemiat.”

Minu küsimuse peale, et mis haridus tal siis ikkagi omandatud on, vastas Jaan, et tegelikult on tal majandusharidus. Aasta aega Kullamaal elamine oli omamoodi kogemus, sest keemiaõpetaja töö käigus õppis ta ka ise päris palju.

Kunagi Orissaares keskkooli lõpetanud, suundus ta Tallinnasse, ülikooli. Eriala sai Jaanil valitud puhtjuhuslikult. Kuna ta ise ei olnud veel otsustanud, siis lasi end ühel tuttaval mõjutada. Nii see valik tehtud saigi ja kõrgharidus omandatud TPI-s.

Ülikooliajast mäletab ta nii palju, et kuna oli kursusel ainuke saarlane, siis nimepidi teda ei kutsutudki. Osa kursusekaaslasi hüüdis teda lihtsalt Saaremaaks.

20 aastat käsitööõpetajana

Kui Jaan Tallinnas õppis käis, oli veel sügav nõukogude aeg ja Saaremaa oli peaaegu nagu omaette riik. “Pidin koju saamiseks külanõukogust tõendi võtma, et olen Saaremaalt pärit,” meenutas Jaan. “Mind see eriti küll ei vaimustanud,” lisas ta. Veel tudengipõlve meenutades, pajatas ta, et oli teistega võrreldes ikka uimane, see pealinna-elu oli talle võõras. “Mind veeti poolvägisi sinna-tänna kaasa – ei ole kunagi eriline peolõvi olnud.” Aga tol ajal sai ta siiski tuttavaks oma tulevase elukaaslase Nelliga. Abikaasaga on Jaanil kolm last, kaks poega ja üks tütar.

Mingil ajal tekkis võimalus tulla Kuressaarde käsitööõpetajaks. “Töötasin käsitööõpetajana 20 aastat,” mainis Jaan. Sel ajal kui tema koolis õpetas, olid lapsed väga mõistlikud. Ta leiab, et praegu pole lastel aga muid huvisid kui arvuti.

Kodus kaks kassi ja püüton

Praegu elab Jaan üksinda suures korteris. “Kaks kassi on ka,” märkis Jaan, “ajame suures korteris üksteist taga.” Lisas siis, et tegelikult on tal kodus veel üks koduloom – väike meetripikkune püüton, kes olevat siiski rohkem naise hobi, aga naine ise elab ja töötab praegu Inglismaal.

Kodus suhtleb Jaan seetõttu vaid kassidega. Aga see-eest saab ta oma suhtlusvajaduse rahuldada turul, päevas 200% ja enamgi veel. Jaan peab oma pidevat turul viibimist lausa haiguseks. Oma sõnul ei suuda ta toas istuda. “Ma parem tulen vihma ja tormi kätte,” tõdes Jaan.

Lahkemad ostjad on venelased

Turul turistidega suhtlemiseks on Jaan omandanud sõnu isegi mõnest eksootilisest võõrkeelest. “Jaapani keeles oskan öelda aitäh, palun ja head aega,” kinnitas ta. Ostjatest eelistab Jaan aga kõige enam venelasi. “Nad on lahked ja ostavad palju,” selgitas mees, lisades, et venelased ei küsi hinda, lihtsalt ütlevad müüjale, et nad tahavad osta seda ja seda. Erinevatest turule sattuvatest rahvustest rääkides ütles Jaan, et kui räägitakse, et eestlased on aeglased, siis soomlased on seda kolmekordselt. Näiteid võib ta tuua oma kogemustest. “Soome mees ja naine arutlevad leti ees, kas osta ikka see pisike võinuga, ja arutavad ja arutavad,” jutustas Jaan ja lisas, et pärast pikka arutelu jõudis paar lõpuks siiski otsusele, sõnades, et tänan, me ei osta võinuga sellel aastal.

Hästi läheb lõhnav kaup

Suveniiridest ja käsitööst läheb Jaani sõnul kõige paremini kõik see, mis hästi lõhnab. “Igasugused asjad kadakatest,” kinnitas ta. Jaan on turul müünud juba kümme aastat. Tema meelest on see üsna raske teenistus. “Aga ma saan siiski oma puupulkadest lahti ja lauaraha tagasi.” Tema sõnul on kahju, et käsitsi tehtud tööd nii vähe väärtustatakse. “Mõned prouad on siin juba aastaid oma kampsuneid sama hinna eest müünud,” rääkis Jaan. “Selle ajaga on kõik muud hinnad juba kolmekordselt tõusnud.”

Jaani tööpäev algab hommikul seitsme-kaheksa vahel. “Toon kauba autoga kohale ja hakkan seda välja panema,” kirjeldas ta. Suvel on tema graafik üsna tihe, isegi uneaega kipub nappima. “Magan nii 4–5 tundi,” kinnitas Jaan. Turul teenitud rahast peab ta maksma oma maksud ja ära elama. “Tavaline tööpäeva pikkus on 12 tundi,” rääkis Jaan. Tema sõnul on praegu turul müüa lausa lust, sest päike paistab ja on soe. Sügisel ja talvel on olukord hoopis nutusem.

Vargused on tavalised

Jaani sõnul pole tänavu ta letilt eriti palju asju varastatudki. “Eelnevatel aastatel on seda ikka rohkem juhtunud,” rääkis ta ja lisas, et kõige keerulisem on koolilaste ekskursioonigruppidega, kui terve letiesine on marakratte täis, sellistel puhkudel on nii mõnigi kord suveniire pihta pandud. “Aga üldiselt see mind ei heiduta,” muigas Jaan, mainides, et ta on loomuliku kaoga juba arvestanud.

Algul oli Jaan käsitöös oma sõnul päris suur kobakäpp. “Aga õppisin selgeks ja nüüd saan pea iga asja valmistamisega hakkama,” sõnas ta. “Kümme aastat ikkagi siin.” “Papa on mulle ikka väga suureks toeks olnud,” lisas Jaan, osutades teise leti taga istuvale vanahärrale. Jaani sõnul on paljud arvanud, et nad on papaga isa ja poeg. “Tegelikult saime siin turul sõpradeks.”

Jaan on oma kinnitusel väga õnnelik inimene: “Ma olen ühendanud oma töö ja hobi.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 335 korda, sh täna 1)