Vinge elu seal Tagamõisa kandis (3)

Vinge elu seal Tagamõisa kandis

 

Kuressaares olid ooperipäevad, kohe toimuvad merepäevad. Kuidas küll pääseks sinna Tagamõisa poolsaarel elav rahvas? Läheks ja naudiks ka kultuuri, aga kuhu end ööseks potsatada? Keegi ei soovi endale külalist, kes tuleb reedel ja lahkub teisipäeval või vastupidi. Hotellis elamine oleks liialt kallis, kuid võib-olla tohiks maainimene Titerannas telgi püstitada, nagu linnast tulnud puhkajad maal teevad? Laialt reklaamitud saarlaste kokkutulekule ei saa kah minna seda häda kurtma. Tahaks kas või kuulata, milliseid lubadusi seal välja öeldakse ja kuhu see saar-lane küll elama asuks, kes siia tagasi tahaks tulla – kas Kuressaarde? Seal on küll kaupluste ummistus ja uusi kortereid hulgi saada, kui vaid rahakott puuga seljas on.

Riigil pole bussiliikluseks raha

Mõned nädalad on möödas, kui meie maavalitsus, eesotsas maavanemaga, otsustasid Tagamõisa poolsaare elanike kannatuse proovile panna, kastreerides bussiliikluse peaaegu nullini. Juba varem oli uus bussigraafik ajalehes avaldatud, viies rahva šokiseisundisse, niivõrd uskumatu tundus see, et me ei vääri enam isegi regulaarset bussiliiklust.

Ajalehest sai lugeda Saaremaa omavalitsuste liidu juhi Raimu Aardami ütelust: “Liinivõrgu kohendamine ei valmista meile probleeme…” Tõepoolest on paberil kerge kriipsukesi tõmmata, nägemata selle taga elavaid inimesi ja nende vajadusi. Sotsiaalringi võite käiku panna vanadele inimestele, kes ise ei jaksa bussi peale minna. See oleks tõesti hea hoolitsuse ülesnäitamine.

9. juulil oli maavanemal kohtumine Veere küla elanikega, kus selgitati rahvale AS-i GoBus väljapääsmatut olukorda. Riigil pole raha bussiliinide doteerimiseks, kütus on väga kallis ja kust siis veel kui mitte ääremaadest kokkuhoiuga alustada, kus busside täituvus väike. Probleem kerkis päevakorrale juba eelmisel aastal, siis venitati lahenduse leidmisega. Kas oletati, et maarahvas viiakse endast nii välja, et nad hakkavad mässama, ja riik on sunnitud ikkagi raha leidma. Aga miks bussifirma ise juba ammu ei leidnud võimalust muretseda väikesemaid busse nagu mujal riikides, pidevalt käiakse ju välismaal kogemusi saamas? Miks maavalitsus koos vallavalitsusega ei otsinud väikeettevõtjaid, kes oleksid olnud nõus teenindama ääremaadel asuvaid külasid? Miks üldse peaks doteerima erafirmasid, need ju moodustasid end vabatahtlikult? Või nähti seal riiki lüpsilehmana kasumi tootmisel abiks?

Ja siis muidugi maavanema tore nõuanne, et inimesed kasutagu oma kahte kätt ja planeerigu aega. Hea soovitus muidugi, aga pole veel kohanud kedagi, kes kätel paarkümmend kilomeetrit bussini kõnniks või planeeritult haigeks jääks, just teisipäeval või reedel, sest siis saab bussiga liikuma.

Võimalused on ära võetud

Miks võeti meilt ära võimalus osta endale värsket toitu, külastada sõpru-sugulasi, käia surnuaial ja kirikus, kui ise seda soovime, käia tööl, kasutades liikumisvahendina bussi, võtta osa Kuressaares või üldse maakonnas toimuvatest üritustest? Miks? Millise sordi rahvas me oleme? Kui mõnel “põmmpeal” on kavas järjekordsete eriliste ettepanekutega silma paista, et end ajalukku jäädvustada, siis lõpuks peaks ikka terve mõistus võidule pääsema. Milleks regionaalpoliitika, kui sellest kasu ei tõuse?
Loome aga juurde uusi uurivaid komisjone, et palju neid inimesi maal on ja kuidas ning kuhu nad liikuda soovivad. Absurd! Kõik organisatsioonid koostavad aruandeid, tehke neist väljavõtteid ja tulemus ongi käes.

Põhiseaduse järgi oleme kõik võrdsed… oletatavasti käib see küll vaid maksude maksmise kohta. Meie poolsaarele on jäänud järele vaid kord nädalas külades ringikulgev kauplusauto, postiauto külastab meid praegu veel regulaarselt, ja nüüd siis autobuss kaks korda nädalas. Millal leitakse, et elektrienergiat tarbime me liiga vähe ja liinide hooldamine on kahjumis – läitku aga maarahvas peerud? Just suvel, kui lapsed ja lapselapsed on saabunud vanavanemate poole puhkama ja elanike arv külades on kordades tõusnud, tunneme, et oleme riigis kõige väärtusetumad.
Haritlased eemaldati meist jupp aega tagasi, kui külaraamatukogud, velskripunktid, kauplused, külakoolid, lasteaiad viidi vallakeskustesse, kalatsehh ja -kasvandus, põllumajandusettevõtted kadusid märkamatult. Kui omad neljarattalist liiklusvahendit garaažis, pead seda tankimas käima 30 km kaugusel.

Valimiste eel oleme vajalikud

Meie eksisteerimist märgatakse vaid valimiste eel, siis tormatakse maainimest oma embuste ja õhust võetud lubadustega lausa lämmatama. Oleme siin elanud aastakümneid ja nüüd tahetakse meid vist linnadesse ära sudida. Aga kellele siis külad jäävad, kas välismaalastest suvilaomanikele? Ometi ütlevad laulusõnadki, et kuni su küla elab, elad sina ka… Suurepärased maaelu edendajad, loobuge oma autodest ja tulge elage aastakene meiega ja alles siis otsustage, kuidas edasi toimida. Või oleks õigem vallateed kohe alates homsest päevast linnainimeste, välismaalaste, riigiautode, jne jaoks maksustada? Saaks vallale kena pisibussi osta ja bussijuhile palgarahagi maksta. Või kaoks seegi raha kellegi põhjatusse taskusse?

Aga kui nüüd läheneda asjaloole teise nurga alt, siis midagi hullu pole ju
juhtunud. Toit veetakse peaaegu koju kätte ja lausa üks kord nädalas! Pistad saiad-leivad sügavkülma ja irvitad omaette, et näe linnarahvas ei teagi, kui vägev on maal elada, sulatad külmunud viilakaid praeahjus ning need tunduvad päriselt värsked ja soojad olevat – tõeline luksus! Või varud terveks nädalaks piimakest ette – kui läheb hapuks, siis teed sellega endale tõelist Eesti rahvustoitu kama ning muudkui ole aga mees ja naudi hüva rooga!

Ja milleks sõita linna raha kulutama, seda võib ju sukasäärde varuda, mine tea, mida põnevat meil veel ees oodata on. Tühja seda töölkäimistki maainimesel nii väga vaja on, teed reidi mõnda pooleliolevasse suvilasse, tõmbad mõne ukse või aknaraami eest, sahkerdad need maha ja võid jälle mõnda aega lahedamalt elada. Kultuur on ka väga laialivalguv mõiste, milleks sõita viiekümne kilomeetri kaugusele kuulama-vaatama mingeid programme, kui me elame ometi e-ajastul!

Kannatame raasike veel, naudime koriluse aega ja kohe varsti tuuakse meile kõik virtuaalselt koju kätte. Ka arstiabi on nõrkadele ja väga rikastele inimestele mõeldud, mida iganes ka juhtuma peaks, maal kasvab kõikvõimalikke ravimtaimi, millest abi saab. Kui näiteks hambad juhtuvad valutama, tuleb nad lihtsalt välja kopsida – ning väljanägemine nagu vaesel riigikogulasel kõrgel Toompeal. Ei, ikkagi on väga tore maal elada! Ega muidu vuhise tunni jooksul keskmiselt kümme autot, täispakett, me puutumatut loodust nautima. Kena vaatepilt, elad nagu linnas, pane või valgusfoorid üles. Jessas, kui veel ehitaks kõrgele Mustjala pangale vägeva vabadussamba ehtsatest Saaremaa raudkividest, kujutate ette – kodumaine värk, ei maksa sentigi ja tugev pealekauba!

Tohutumalt vinge on see, et Odalätsi ja Kuremetsa küla elanikud saavad alates kevadest vaid korra nädalas viis minutit Kuressaares olla – bussigraafik selline – aga meie hulga kauem! Jeh-hee! Eestlane olla on uhke ning hää!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)