Suveabrukalane: tulen siia armastusest

Suveabrukalane: tulen siia armastusest

TANTSUD ABRUKALASTEGA: Üks käsi ilusasti Helga abaluu all, teine valget keppi hoidmas keerutas Ülo mööda lava. Ega siis silmadega tantsita.

Kui Jüri Tuuliku Abruka-lugude põhjal valminud etenduse lõpus ühiselt “Tule Abruka sa” lauldi, veeresid oma kodusaarele külla tulnud inimeste silmist pisarad. “See on kõige suurem tunnustus,” sõnas esimest korda peetud ülemaailmse abrukalaste kokkutuleku üks korraldajatest Krista Lember.

“Tere tulemast koju!” seisis saabujaid sadamas tervitaval sildil. Sugulastele küllatulnud, lapsepõlvekoju saabujad, suveabrukalased ja põliselanikud registreerisid end kokkutulekule, rääkisid mõne sõna juttu ja kadusid siis äkki teekäänaku taha, neid ootavatesse taludesse. “Teised tulevad siia koju, aga mina tulen armastusest,” ütles suveabrukalane Margot.
Saar ärkas elule

“Kui keegi sulle saare peal vastu tuleb, siis on see noor lammas, keskealine kirjanik või vana kalur,” öeldi pühapäeval mängitud Abruka-lugudes. Selleks nädalavahetuseks oli kõik muutunud. Kokkutulekust võttis osa umbes sada viiskümmend inimest – pisike saar ärkas elule. Ülemaailmse abrukalaste kokkutuleku nime all korraldati üritust esmakordselt, nüüd on Krista Lemberi sõnul plaan muuta see traditsiooniks. Viimasel korral sai nii palju abrukalasi kokku 20 aastat tagasi toimunud kooli kokkutulekul.

Surnuaiapühal palava suvepäikese käes sai pea igal haual süüdatud küünal ja asetatud värsked lõikelilled kadunukeste viimsele sängile. Puude varjus peetud jumalateenistus tõi kohale ligi kuuskümmend leinajat ja mälestajat. Kalmistupühalised jõudsid kohale vana UAZ-iga.

Simman Abruka moodi

Õhtul sai hoo sisse üks korralik saare simman, kus astusid lisaks Saare- ja Muhumaa pillimeestele üles torupillimängija, pisike luuletuse deklameerija ja rahvatantsurühm Tantsusarvikud. Õiged tuurid sai pidu sisse, kui Meelis Mereäär ja Ain Hannus oma lõõtsa ja karmoška välja võtsid ja rahvale tantsuks mängima hakkasid.

Terve päeva üritustest osa võtnud Helga ja Ülo olid ühed esimestest, kes valsisammud ette näitasid. Üks käsi ilusasti Helga abaluu all, teine valget keppi hoidmas keerutas Ülo oma partnerit üle tantsupõranda. Aastaid tagasi elas Ülo üle raske haiguse, mille tagajärjel kaotas oma senise nägemise. Aga ega õige Abruka mees end sellest häirida lase. Valge kepp lehvis kõrgel põranda kohal, kui jalad valsirütmis keerlesid.

Helga on Abrukal sündinud ja kasvanud, kui kool saarel aga läbi sai, tuli Abruka jätta ja tööd otsima minna. Nüüd külastab vanaproua koos Üloga saart suviti. Helga meenutas, et tema nooruses sai paadiga ikka niimoodi merele mindud, et poisid mängisid pilli ja tüdrukud laulsid. Tänapäeval sellist asja enam ei ole. “Kisub mere äärde, lodja peale,” lisas Ülo, kelle naeratus rääkis rohkem kui tuhmiks jäänud silmad.

Veidi viltu pügatud vuntsidega meest, kes kandis särki kirjaga “Abruka vallavanem”, võis näha kõikjal. Särk sai mehe sõnul tehtud koos töökaaslastega naljaviluks, kuna tema on kolleegide seas ainus, kes saarel veel kodu omab. “Siin on vabadus, ma võin maa peal roomata ka – täitsa suva. Homme lähen ikka edasi,” ütles vallavanema-särki uhkusega kandev Neeme. Temagi kodu on Abrukasse jäänud, aastas külastab ta seda kaks või kolm korda.

Abruka meeste jutud

Neeme istus meresoolaste meeste ja suitsulestade seltskonnas ja keeldus viisakalt kutsetest tantsima minna. Selle asemel valati viina. Kui pits tühi, teatas üks piduline: “Meri toob ja meri viib.” Aga ega meestel lastud kaua rahus istuda – peagi tuli noor neiu teatega, et just pitsi kummutanud meest praegu tema naine taga otsib. Viisakas härra tõusis püsti, tegi näpu suus märjaks ja tõstis selle kõrgele üles. “Kustpoolt tuul on?” küsis kalurihärra oma kallimat otsides. Vastates samas ise: “Põhjapoolt – sealt pole kunagi head saaki saanud!”

Kui päike kadakate vahele peitu puges, elavnes ka tantsuplats üha enam. “Mehed mängivad pilli, punane päike loojub merre ja kala on laual – mida veel oskaks soovida?” on Abrukal suve veetev Margot lummatud.
Kui hommik saare kohale tõusis, mängis pill juba sama reipalt kui õhtul. Mõne mehe laulud olid küll eilsesse päeva jäänud, kuid jätkus neidki, kes muuseumiseltsi majja Kaarma vallavanema Ülo Veversiga kohtuma tulid. Elanikke huvitavaid probleeme näis jätkuvat ja kui rahvateatri “Abruka lugude” etendamise aeg kätte poleks jõudnud, oleks juttu jätkunud kauemakski. Veversi sõnad “Abruka on teistest väikesaartest oma arengult ees” näisid aga kõigile meeltmööda olevat.

Pühapäeval, enne ärasõitu mängitud Saaremaa Rahvateatri “Abruka lood” pani kokkutulekule ilusa ja rõõmsa punkti. Jüri Tuuliku kirjutatud teatritükk naerutas publikut, pannes neid samas oma kodusaarest meenutusi heietama. “Kõige rohkem naudin ma saare peal vaikust,” ütles Jüri Tuulik ise Abruka võlude kohta… Kõige suuremaks rõõmuks on Jüri Tuuliku sõnul talle ja kaksikvend Ülole olnud kalapüük, kuid seda enam teha ei saa. Pliiatsit ja märkmikku kannab kirjanik ikka kaasas, et pähe torganud mõtted kirja panna. “Aga ega need mõtted, mis meeles ei seisa, polegi midagi väärt,” tõdes Tuulik samas.

Pühapäeva õhtuks jäi saar jälle tühjaks. Kes Abrukal elavad, nende süda jääb aga alati saarele, olgu seal nii raske kui tahes. Vahtra talu sulane Eldur on oma töö ja eluga rahul: “Mina raha ei taha – mina tahan auku siia surnuaiale ja mitte kuskile mujale.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)