Nagu kivike kingas

Nagu kivike kingas

 

Monumentide teema on meedias valdavaks saanud just viimasel aastal. Ühed mälestusmärgid võetakse maha ööpimeduses, teised aga päevavalgel. Alati leitakse oma teole põhjendus, õigemini öeldes õigustus.

Ennemal ajal oli Kogula lennuvälja ääres nelinurkne dolomiidist tahukas tekstiga, et siit startisid 1941. a vene pommitajad Berliini pommitama. Oli vaikiv sõjasündmuse tunnistaja, ühtlasi meeldetuletus Eesti okupeerimisest. Ent ühel päeval lõhuti see tükkideks. Kuulda oli, et tudengite töö. Vist ei taheta teada ega mäletada Eesti okupeerimist ja sellele järgnevaid traagilisi sündmusi.

See tagasihoidlik kivitahvel võinuks olla alles, kõrval teine tahukas selgitava tekstiga, kui palju inimesi enne lennuvälja rajamist kodudest minema aeti ja mitme pere maad ära võeti.

Aga ei, kõik vaja maatasa teha ja hävitada. Ometigi ei muutu ammused sündmused enam olematuks.

Olen enda tahtmata saanud selliste sündmuste tunnistajaks ja juhtumisi sattunud ühe või teise sündmuse pealtnägijaks. Ka seekord, kui Kuressaares taastati Vabadussõjas langenute monument. Seistes tolleaegse leivapoe akna ees, oli ülimalt nauditav töömeeste hoolega tehtavat tööd jälgida. Oli endalgi tahtmine kaasa lüüa, monumendi taastamisel osaleda. Tööd tehti suure hoole ja filigraanse täpsusega. Üks ja teine möödakäija seisatas hetkeks, väljendades sõnades oma siirast heameelt või vaikset rahulolu. Ent mitte kõik polnud sama meelt.

Nägin keskväljaku poolt hoogsa sammuga tulemas kaht naist, üks lükkas käru paariaastase lapsega. Kui nad olid minu kohale jõudnud, osutas käru lükkav naine monumendi suunas, ilmutades oma rahulolematust: alles oli siin üks jurakas ja viidi minema, nüüd pannakse teine asemele. Kellele ja milleks seda tarvis on?

Kas käremeelse naisega oli sama meelt ka tema kaaslane, ei tea.
Nüüd, palju aega hiljem oleks põnev teada, kas too käreda olemisega naisterahvas on tänaseni sama meelt ja mida arvab asjast tema järglane, tänase Eesti noor. Kas tema on samal arvamusel?

Vahel harva Tallinnas käies olen aega parajaks teinud Tõnismäel kõndimisega. Oleks tahtnud kokku saada mõne Moskvast pärit našistiga, temaga veidi vestelda. Ilma raasugi liialdamata – mul on mälulaekas varuks, mida välja laduda. Vene rahvusest inimestega oskan suhelda ka. 2007. a 26. aprillil oli mul mõningaid asjaajamisi Tallinnas. Lootsin, et äkki läheb seekord õnneks ja saan mõne telkmantlit kandva mehega kohtuda.

Rahvast oli hõredalt, aga vene telekanaleid tundus nagu liiga palju kohal passivat. Miskit erilist ei toimunud, ometi oli õhustikus tunda mingit ärevust. Tagantjärele teadmisega võib tõdeda, et sellel ajal seati üles õhtul algavat märulilavastust, mis jätkus ka järgneval päeval, kui Tallinna kesklinnas igat masti kaltsakad ja jõhkrutsejad laamendasid. Pole midagi parata, nii on anastajatel alati olnud kombeks käituda. See sündmus oli vaid selle kinnituseks!

Praegusel ajal on päevakorras Harjumäe jalamile püstitatav vabadussammas. Sellega seoses võime näha eestlastele loomuomast vastasseisu üksteise suhtes. Meeldib, ei meeldi, tahetakse, ei taheta. Peatähtis on hoopis see, et saaks kellelegi ära teha. Arvatavasti on eestlasi oma kodus veel vähe alandatud ja mõnitatud.

Monumentide lõhkumine algas juba pärast Vene-Saksa salalepingu sõlmimist 1939. aastal. Tänasel Eestimaal toimitakse samamoodi, midagi ei säästeta. Muudkui kraanakonks taha ja minema! Kas see on ikka kõige sobilikum viis, okupatsiooniaastad ei muutu ju olematuks. Ka Tõnismäe pronkssõdur võinuks seal seista ka tulevastel aegadel, kõrval viit, millel tekst: Narvani 210 km.

Seesugune mõjusa sõnastusega tekst oleks igale eestlasele nagu kivike kingas, mis tuletaks ikka ja jälle meelde, et sealtpoolt on mitmeid kordi tuldud Eestimaad himustama ja siia kodusid rüüstama. Pole uudis seegi, et ka praegu tehakse ettevalmistusi uueks sissetungiks. Sellele osundavad kõik need rohked sajatused ja ülekohtused etteheited, olgu siis otseses või kaudses tähenduses. Peatähtis, et saaks eestlaste peale oma vahkviha välja valada. Kas või see näide, kui Eesti saatkonna ukse juurde seoti venelaste rahvusloom – kits. Olgu see hoiatuseks nendele, kel on kombeks iseenda kohta öelda, et mind poliitika ei huvita.

Meil on palju kogemusi tallel. Iseasi on see, kas nüüd oleme taiplikumad ja õpihimulisemad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)