“Hoffmanni lugudes” jäi särtsu puudu (8)

Laupäeval etendus Kuressaare lossi ooperimajas Jacques Offenbach’i ooper “Hoffmanni lood”.

Kuigi ooperi lavastas Vanemuise teatris kuulus vene lavastaja Dimitri Bertman, solistid olid tasemel ja ooper näis justkui väga hea etenduse tingimustele vastavat, jäi täiuslikkusest siiski veidi puudu.

Pärast esimest vaatust ei osanud ma seisukohta võtta – oli see nüüd hea või keskpärane. Vaheajal teiste ooperikülastajatega vesteldes olid nii mõnedki nõutud. Kõik näis justkui paigas olevat, kuid midagi jäi puudu ja seda “miskit” seletada ei osatud. Ooperi lõppedes jõudsin selgusele, millest minu jaoks “Hoffmanni lugudes” vajaka jäi – temperamendist, särast.

Solistidele ei ole mul tõesti mitte kui midagi ette heita, kuid nii nemad, orkester kui koor koos ei andnud loodetud efektset tulemust.
Nii mõnigi stseen jäi venima ning subtiitrite jälgimisega ei jõudnud korralikult laval toimuval silma peal hoida. Nimelt oli ooper prantsusekeelne ja tõlge jooksis lava kohal ekraanil.

Linnulaul ooperimajas

Esialgu arvasin, et olen ainuke, kes laval toimuvat sajaprotsendiliselt jälgiga ei suutnud ja kelle pilk vahepeal hoops ooperimaja lühtritele siirdus.
Vaheaja lõppedes vestlesid aga ka minu selja taga istuvad inimesed omavahel teemal, et lühtrid annavad miljööle palju juurde ja et tegu on hea leiuga. Ooperist endast aga ei sõnagi.

Kõrvale põigates öelduna on ooperi süžee järgmine: poeet Hoffmann jutustab veinikeldris oma kolmest armuloost nukk Olympia, noore lauljanna Antonina ja kurtisaan Giuliettaga.

Kuigi ooperi lühendamisega on süžeed tihendatud, ei olnud see minu jaoks ikkagi piisavalt tempokas ja osaliste sisemine sära ei jõudnud seekord publikuni. Elavamaks muutus ooper vaid veinikeldristseenide ja venelanna Svetlana Trifonova kehastatud Olympia loo jutustamise ajal.

Võib-olla ei jõudnud ooperivägi minuni põhjusel, et istusin saali tagaosas 30. reas. Vaiksemate stseenide puhul käis väljas lendavate lindude laul laval toimuvast üle. Samas peaks ooper jõudma ühtviisi hästi nii esimeses kui viimases reas istujaile. Nii et võta sa kinni.

Ooper, tule jälle

Kuigi “Hoffmanni lugudest” ma väga suurt muusikalist elamust ei saanud, ütlen siiski, et saarlastel oli hea võimalus näha maailma üht populaarsemat prantsuse ooperit oma koduõuel.

Loodetavasti toimuvad ooperipäevad ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal ja siis juba veidi särtsakamalt. Ehk oligi see aasta veel niiöelda soojendusaeg, kui publik tegijaid ja tegijad publikut tundma õpivad. Järgmisel aastal on, mida oodata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)